kogu maailma töörahva survel järele andma. Nii pääses Carlos tagasi Vabaduse saarele, et alustada õnnelikku elu.
Nendes mälupiltides oli midagi segast, kuid Carlos ei murdnud selle üle liiga palju pead. Ta ei tahtnud. Niipea kui ta mõte nondele kaugetele sündmustele kandus, tulid talle esimesena meelde kohutavad mustamaskilised koletised, kes ta neegrinaise sülest ära rebisid.
Kui aus olla, siis meenusid need koletised talle alati, kui ta mõtles imperialistidele. Nad olid imperialismi kehastus. Carlos vihkas ja kartis neid ning oli oma elu pühendanud nende vastu võitlemisele. Valgus peab ükskord minema peletama kõik seesugused õudsed viirastused! Lihtne töötav rahvas ei pea enam kunagi kartma mustades maskides peletisi!
Nüüd aga istus siin üks nende käsilane, silmad punased ja nägu hall, ning püüdis teda hullutada juttudega mingist vabadusest. Kohutavast vabadusest keset julmi koletisi.
Vale mehe peale oled sattunud, sina vilets palgasõdur! Täiesti vale mehe peale! Klirr! kukkus pliiats kivinenud Carlose näppude vahelt lauale. Kõik toasviibijad võpatasid.
„Vabadus?” kordas Carlos nagu unest ärgates. „See teie vabadus? Kus inimestest on tehtud üksikud hundid, kes omaette uluvad, kuni võtavad automaadi ja kõmmutavad maha koolitäie noori…? Ja seda mitte ainult imperialistlikus Ameerikas, vaid kõikjal, kus on kehtestatud teie moodi vabadus, näiteks Soomes… Vabadus, mis tähendab sõpruse ja kollektiivi kadu, üksindust ja võõrdumist… Ei, härra Sax – meil ei ole sellist vabadust tarvis.”
Adam võitles tahtmisega sülitada ja kõik kuradile saata. Ta pidi kogu jõu kokku võtma, et jätkata.
„Olgu,” ütles ta. „Aga öelge palun, miks peaks keegi levitama kuulujuttu katastroofist, mida ei tule, vähemalt mitte sellises ulatuses? Miks?”
Carlos põrnitses Adamit üllatunult.
„Kuidas – miks? Teie teete seda võib-olla rumalusest, sest te usute oma leivaisasid. Kuni nad teid ära viskavad nagu rämpsu. Miks aga nemad seda teevad – seda mõistab iga lapski. Loomulikult selleks, et külvata Kuuba rahva seas paanikat, tekitada segadust ja hirmu. Võib-olla provotseerida mõned verised vahejuhtumid.”
Adam pidi endale punastades tunnistama, et ta oli selle võimaluse unustanud. Või polnud see talle pähegi tulnud, ta ei osanud enam öelda. Ometi oli see nii lihtne. See oli koguni nii iseenesestmõistetav, et jälle virvendas ta peast läbi too õudne mõte: aga kui see just nii ongi, nagu too noormees räägib? Ameerika luure tuvastas inimese, keda mitte keegi ei vaja ega leinama ei jää, kui ta juhuslikult nii-öelda katki peaks minema; see inimene varustati kohase legendiga, tehti ta Kuuba põrandaaluste jaoks usaldusväärseks – ja saadeti teele, kindlasti üheaegselt paljude teistega, et nad kuubalasi enda teadmata lollitaks, hirmutaks, segadust külvaks… Ning nüüd nad jälgivad sündmusi, keeleots suust väljas, nagu teadlased klaaskapis askeldavaid valgeid hiiri.
Miks sa, lihtsameelne, arvad, et ameeriklased asja ees, teist taga head on? Et nad ei peagi silmas omaenda suurriigi huve, mille kõrval mistahes üksikisik kogu oma eluõnne ja südamevaluga on vähem väärt kui tolmukübe?
Kes kurat käskis mul sellesse avantüüri ronida?
Korraga taipas Adam, et lamp ülekuulaja laual väriseb. Seejärel taipas ta veel midagi: monotoonne undav heli, mis oli tema kõrvu kostnud siiajõudmisest peale ja mida ta oli pidanud mõne vabriku töömüraks, oli tegelikult tuul. See heli oli kogu ülekuulamise aja märkamatult tugevnenud ja ületas nüüd korraga tema tähelepanuläve.
See polnud kindlasti mitte lihtsalt tuul, vaid väga vali tuul.
Näis, et ka Carlos ja Theresa on midagi märganud, sest nad vahetasid rahutu pilgu. Sõdurgi kuulas, üritamata Adamit minema viia, nagu talle tegelikult juba ammu oli käsk antud.
„Kas see on muinasjutt?” söandas Adam vaikselt küsida.
„Ei, see ei ole muinasjutt. See on lihtsalt erakordselt tugev tuul,” vastas Carlos. „Me oleme selleks valmis. Troopiline torm, kui soovite. Aga mitte viienda kategooria orkaan ega maailma lõpp. Ärge lootke, et see torm teid päästab.”
Ta pahvatas naerma.
„Kuuba ei ole Nif-Nifi majake. Revolutsioone ei purustata tuulega.”
Kuid siis kostis väga ebameeldiv ragin, nagu oleks mõni kraanakõrgune hiiglane aeglaselt lehtterast tükkideks rebinud. Heliga kaasnes värin nüüd juba kogu toas. Laest hakkas pudenema krohvi ja raske rauduks hüppas järsu kääksatuse saatel lahti, nii et kõik võpatasid.
„Nii et tuul?” küsis Adam vihaselt. Kõik haiged ja segased mõtted olid kadunud ning ta pea oli taas selge. Polnud mingit desinformatsiooni ega konspiratsiooni, kõik oli täpselt nii, nagu Mark ütles. Välja arvatud see, et orkaan näis jõudvat kohale mõnevõrra varem, kui oodatud. Küllap oli ta mingil põhjusel lisakiirust kogunud. Võib-olla oli tal lihtsalt kiire kommunistliku Havanna minemapühkimisega. Kes ta oligi? Ernie?
„Palun väga, nabige kinni – Ameerika luure superagent Ernie! Saadetud siia revolutsiooni hävitama.”
Carlos vaatas teda segasel pilgul.
„Lööge tal näpud sahtli vahele, seltsimehed tšekistid, mida te ootate!” ei suutnud Adam jätta. „Ähvardage ja piinake teda! Ajage talle oma kuradi möla rahva võimust ja Kuuba vabadusest!”
Ta oli vihane, pööraselt vihane. Esiteks selle pärast, et teda ei usutud. Võib-olla ei usutud isegi veel praegu. Teiseks selle pärast, ja see oli tähtsamgi, et nad olid suutnud ta peaaegu hulluks ajada, panna teda kõiki kahtlustama ja oma sõpru umbusaldama, nad olid temast minutiks teinud endasuguse hullu. Ja lõpuks nende tuhandete pärast, kes nüüd surma pidid saama. Kaasa arvatud nad ise, kes nad selles toas viibisid.
Siinkohal tegi Adami mõte väikese haagi. Kus on Elena ja Manuela? Kui nad hukkuvad, siis on see sinu süü – saad aru, sinu, sa vankumatu tinasõdur – sinu süü! Nad olid juba kaugel, kui sa neile oma lasso kaela heitsid, nad ei teinud kellelegi kurja, üks magas ja teine armastas – aga siis sa tulid koos oma vihaga kõige inimliku vastu!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
