võtku mistahes hinda. Las rikkad maksavad, nii et luu väljas.
Mujal Euroopas ei olnud asjad oluliselt teisiti, kuid Eestis torkas häda kuidagi eriti silma. Sõltuvus noist õnnelikest hõimudest, kelle jalge alt naftat või keeva vett purskas, oli järk-järgult süvenenud. Lollide valitsuste kaasabil muidugi. Loll valitsus tegi, mida rahvas nõudis, ja rahvas nõudis, mida ajakirjanikud talle ette ütlesid. Milleks sellisel juhul üldse valitsus, mõtles Adam tusaselt. Piisab, kui on rahvas ja rahval on ajakirjandus. Selline variant on parem selles mõttes, et kui poliitikud oma rumaluses üritavad rahva soove täita, jäädes sellega loomulikult hätta, siis ajakirjandus läheneb asjale teisest otsast – annab rahvale sobivad soovid ning täidab need siis mängeldes.
Oskamata midagi targemat ette võtta, klikkis Adam lahti järgmise uudise ja kõverdas resigneerunult huuli. Jälle oli mingi koduperenaine oma tagumiku paljaks võtnud, kaamera ette roninud ja esilehtedele saanud. Siia juurde käis muidugi vana hea mantra „Julge olla sina ise! Purusta kivinenud konventsioonid!”
Adam ei teadnud, kuidas ta võiks olla tema ise, talle ei olnud keegi ühtki usutavat teed kätte näidanud. Kuni asjalood nõnda olid, tuli olla eelprogrammeeritud sotsiaalne produkt, konventsioonidega pimedaks löödud tööjõuühik, nagu teda läbi lillede oli diagnoosinud ministeeriumi eneseleidmisnõustaja. Kitsarinnalisest kodusest kasvatusest põhjustatud heteroseksuaalsus oli juba isegi suur defekt, aga kõige raskemaks atavismiks pidas nõustaja Adami suurt ja sentimentaalset armastust oma laste vastu. See oli ilma igasuguse kahtluseta loomalik, primitiivne ja latentset vägivaldsust genereeriv tunne, mille diskursiivne raamistik pärines kiviajast või veelgi kaugemalt.
Osaliselt Adam nõustus diagnoosiga. Mitte selles mõttes, et armastus on atavistlik. Nii postmodernistlik ta polnud. Kuid ta aimas hämaralt, et armastus on ohtlik. Armastus muidugi päästab maailma, aga seda nii üldiselt. Konkreetsele armastajale, enamasti ka armastatule on ta ristiks kaelas. Ohutum endale ja teistele on olla kiretu ja külm, vähemalt mis puutub inimsuhetesse, ja järgida oma programmi. Olgu see kasvõi feng shui.
Sellesse punkti jõudnud, pidi Adam möönma, et inimsuhetes haigutaval kiretusel ja külmusel on ka omad nõrgad küljed. Nad nimelt tekitavad inimese ümber surnud tsooni, kus lilled närbuvad, värvid luituvad ja kärbsed poolelt lennult kohvitassi kukuvad. Elu sellises tsoonis on sama mõeldamatu kui elu ilma hapnikuta, see ajab su hulluks ning varsti oledki kutu.
Üldse, kutu oled sa peagi nii või naa. Kas me kõike seda tahtsimegi?
Kunagi oli ka Adamil unistusi olnud. Nüüd olid need nagu koolipõlve pruudid. Mõnd ta mäletas uduselt, mõnd üldse mitte, mõnd aga armastas südamepõhjas senini. Veel üks sarnasus oli neil pruutidega – unistustest polnud mõtet kõnelda oma naisega. Kati ärkas hommikul ja heitis õhtul magama veendumuses, et ta on kogu oma elu, mis võinuks olla nii hiilgav, ohverdanud Adamile ning Adami lastele, mistõttu ükskõik kui haaravad jutustused kellegi teise täitumata unistustest poleks Katilt ühtki plusspunkti saanud. Seda hoolimata tõsiasjast, et Adamil polnud mõtteski oma naist süüdistada. Elu oli läinud nii, nagu ta oli läinud, ja kõik oli, nagu oli. Ta vähemalt teadis, mis on õnn, sest ta oli seda tundnud. Siis, kui lapsed veel väiksemad olid ja vahel Adamile käed kaela ümber panid.
Teisest küljest oli Adami vaat et idamaine fatalism osaliselt pealispindne. Kui ta oleks ennast veidi hoolikamalt uurinud, oleks ta märganud, et kusagil tagumise hingesopi allnurgas, paksude resignatsioonilademete taga hõõgub tibatilluke lapsik lootus, aga võib-olla hoopiski saatanlik säde, et „ehk veel juhtub midagi”. Et teda tabavad veel kuulsus, joovastus, palmirand, Nobeli preemia ja Keira Knightley andumus.
Võib-olla oli isegi hea, et Adam seda sädet ei märganud, tal oleks kohutavalt piinlik olnud. Ta ei olnud rumal, ta oskas miraaži tõsielu tühermaast eristada ning pidas inimesi, kes seda ei suutnud, äärmiselt tüütuks.
Adam vaatas aknast välja. Ta oleks hea meelega tööle läinud, aga paraku oli laupäev. See tähendas, et ära tuleb kannatada nii laupäev kui sellele järgnev pühapäev ja pageda ei ole kusagile. Sõita linna? Mida tegema? Kõik maksab hirmsat raha, aga raha peaaegu et ei ole, palgapäev on nädala pärast. Sõita oma Citroëni-rondiga linnast välja? Jällegi – mida tegema? Katkisi kummikuid ja Coca-Cola topse kokku lugema? Pealegi, sellise bensiinihinna juures, tuhat vabandust…
Adam oli kindel, et need kuradi vereimejad on oma hinna juba lakke löönud, kohe varahommikul, mis sest, et riiklik pauk tuleb alles uuest aastast. Seda oskavad nad kiiresti teha, ülimalt kahekümne viie minutiga, ja rõõsa koore ojake, mis pidi nagu riigi kaukasse minema, niriseb juba pool päeva naftaharjuskite hõlma vahele. Keskpäev läheneb, praeguseks hulbivad nad sulavõis ja peksavad kuskil keldrilokaalis suurest rõõmust šampanjaklaase puruks. Teadagi.
Adam kuulis samme. Nüüd oli Kati korraga välja ilmunud. Huvitav, kuidas ta seda oskas – olla ära alati siis, kui Adamil teda vaja oli, ja ilmuda välja alati siis, kui mees oli oma kookonisse tagasi roninud ja ukse kinni tõmmanud?
„Vannitoas uputab,” teatas Kati solvunud ilmel.
„Uputab? Mis uputab?” küsis Adam natuke kohtlaselt, et pisut aega võita.
„Kust mina tean,” nähvas Kati ja kadus sama sujuvalt, kui oli ilmunud. Järjekordne mikroskoopiline revanš raisatud elu eest oli saadud, ülejäänud päeva võis feng-shuile pühendada. Teoorias muidugi, mitte praktikas, sest too hädavares ei täinud ju osta õigeid mööblitükke, vaipu ega kardinaid, ning isegi seda haledat tugitooli, mis olemas oli, oskas ta pidevalt tõsta ainsa veel hingitseva energiakanali peale. Mis harmooniast sai siin rääkida?
Adam ajas ennast vastumeelselt püsti. Ta ei olnud suurem asi torujüri, ehkki mitte lausa lootusetu. Torutangid ja mõned tellitavad võtmed olid tal igatahes olemas. Keerulisemate kaasuste jaoks tuli kutsuda paberitega santehnik, aga see võttis aega ja, tjah, ka raha. Torumehe taks: kergem juhtum – paar lehekülge tõlget, keerulisem – paarkümmend. Lehekülg maksis Adamile tund aega tükk. Ja seda une arvelt. Mõnikord õnnestus päeval natuke järele magada, aga siis tuli arvestada, et seda nähakse ja jäetakse meelde.
Õnneks ei olnud see kanalisatsiooni-, vaid puhta vee toru, mis lekkis. Ja õnneks mitte kuuma, vaid külma vee toru. Kuid ta lekkis sellegipoolest ja Adamil kulus tubli tund, et kraanikausi servalt pidevalt kaela sadavate hambaharjade ja pastatuubide keskel mutrid ning kontramutrid sellisesse seisu nihutada, kus immitsemine näis peatuvat.
Adam teadis, et ta ei teinud seda korralikult ja et tegelikult tulnuks kõik otsast lõpuni lahti lammutada ning kõigi reeglite järgi uuesti kokku panna, asendades vajalikud jupid uutega, aga ta ei suutnud.
Ma ei ole selle ala mees, põrgu värk!
Nüüd see neetud toru peab nädalat-paar, ehk isegi mõne kuu, kuid ükskord saabub täiesti vältimatult päev, mil Kati saab jälle solvunult öelda, et vannitoas uputab. Ning kas tal pole siis tera õigustki? See tähendab – solvunud olla? Muide, kindlasti juhtub see pühapäeva hommikul kell kuus… Või siis laupäeva õhtul kell seitse, kui Adam on just selga pannud oma parima ülikonna, et erandkorras taksoga ja üle väga pika aja sõita seltskonda, kus on lõbus ja kus inimesed vaatavad üksteist sõbraliku pilguga.
Täna oli ka laupäev, nagu öeldud, aga täna Adamit selline oht ei varitsenud. Veetoru poolest küll, see võis iga hetk uuesti sigatsema hakata, aga toda lõbusat kohta sõbralike inimestega silmapiiril ei olnud. Sõbrad olid võõraks jäänud – huvitav, muide, miks – ja ise midagi uut otsida… selles eas…? Kõik oli nagu nähtud ja kuuldud… ja, omavahel öeldes, ajas südame pahaks.
2. Kaks kohvijoomist
Kummatigi ei kujunenud Adami õhtu selliseks, nagu ta arvas ja nagu
