kohvikus – seal oli alles reede hilisõhtu –, kohvitass ees, ja segas suhkrut, kuulates süvenenult oma vestluskaaslast. Vestluskaaslane kandis heledat kortsunud ülikonda, ta oli üsna kerekas ja tema kiilas pealagi läikis higist, ehkki hilise kellaaja ja hilise aastaaja tõttu polnudki kuigi palav. Praegu püüdis ta Marki milleski veenda.
„Mark, kogu minu lugupidamise juures… Kuid ma kinnitan sulle, et meie käsutuses ei ole andmeid, mis lubaksid esiteks sinu kahtlusi eriti tõsiselt võtta, teiseks ei jäta sinu pakutud isikud mulle mingit muljet. See oleks võitlus fantoomprobleemiga, pealegi vägagi ebakindlate kaastööliste abil. Kogu värk lõhnab amatöörluse järele.”
„Ma mõistan su reserveeritust, HR. Ent miks mitte proovida? On siin erilist riski?”
„Nojaa, riski muidugi praktiliselt polegi, sest minu veendumust mööda ei tõuse sellest missioonist ei kasu ega kahju ja regiooni stabiilsus tagatakse hoopis muude meetoditega, kuid tegemist oleks ikkagi ressursside raiskamisega. Lolliks jäämise oht peale selle.”
„Ning ressursse ei ole isegi meil piiramatult,” pomises Mark mõtlikult.
„Täpselt nõnda,” kinnitas vestluskaaslane, keda Mark oli HR-ks tituleerinud, kuid kelle õige nimi oli hoopis O’Brien. Hüüdnimi tuli ta eesnimedest, mis olid Harry ja Ronald.
Hetkeks valitses vaikus, mida segas ööpimeduses Miami kuulsat liivaranda paitavate ookeanilainete müha. Kohvik oli tühi ja kohvikupidaja ootas kahe hilise külalise lahkumist, et oma tagasihoidlik asutus sulgeda.
„Kuid Ameerikal on sellegipoolest kohustus kõike ette näha, kõike arvestada ja kõigeks valmis olla…” jätkas Mark sama mõtlikult. Oli näha, et temas pesitseb kindel veendumus, kuid ta ei surunud seda peale.
Mark oli ameeriklane ja elaski sealsamas Miamis, kui ta just mõnes suvalises maailmanurgas ei viibinud. Nagu seda üsna sageli juhtus, sest ta töötas CIAs. Ta oli jõudnud kuldsetesse kolmekümnendatesse, tal oli hea tervis, selge pilk ning imekaunis latiinoverd abikaasa Cameron, kes oli talle sünnitanud kolm sama kaunist tütart.
Kuigi tema kaunis kaasa seda ei teadnud, oli Mark üsna kõrgel kohal, koordineerides CIA tegevust kogu Kesk-Ameerikas, kaasa arvatud Kariibi meri. Tema vestluskaaslane O’Brien, Marki otsene ülemus, kureeris aga tervet Ladina-Ameerikat.
Viimasel ajal tegi Ühendriikidele erilist muret Venetsueela, millest progresseeruva skisofreenia käes vaevleva Chavesi valitsuse all oli kujunemas märksa ohtlikum faktor kui Kuuba. Kui Kuuba vajus oma hädarevolutsiooni järel kohe majanduslikult käpuli, et siis vaid venelaste ressursside abil mingit revolutsiooni lipulaeva etendada, siis Venetsueelale oli taevaisa eksikombel eraldanud rikkalikud naftamaardlad ja järelikult ka majandusliku vundamendi. Piisas vaid neile maardlaile liita energiline diktaator, kui tulemuseks oli teine Iraak.
Mark nägi ja mõistis seda kõike üldjoontes sama moodi kui tema kolleegid, kuid ta nägi veel veidi kaugemale. Ning just seda ta O’Brienile selgitada püüdiski.
Mark teadis, et Kuuba on tühjaks pigistatud sidrun ja et see operetlik eksperiment pidi – lihtsalt pidi lähimal ajal kokku kukkuma.
„Sealt, kus on viiskümmend aastat laiutanud Castrotaoline võimuhull oma kaaskonnaga, paiskub niisugusel hetkel laiali tohutu pahvakas hingematvat lehka, viirushaigusi ja karjade kaupa erakordselt elujõulisi rotte,” selgitas Mark. Tema rahulik kõnemaneer oli kummalises vastuolus ta sõnade kohmaka kirjanduslikkusega. „Neid närilisi ei võta ei mürk ega nälg, nad oskavad vältida lõkse ja püüniseid, ning mis kõige ebameeldivam: nad sigivad jõudsalt. Nad võtavad Kuuba viivitamatult oma võimu alla, nad muudavad selle kuritegevuse, narkokaubanduse, inimkaubanduse ja terrorismi kantsiks.”
O’Brien kuulas, kulm kortsus, ja vaikis. Ta oli küll ülemus, ent võimekas ülemus. Mitte võimukas, vaid võimekas. Ta teadis, et sellisel hetkel pole oma ülemuseõiguse maksmapanekul mingit mõtet. Ta kuulas.
„Pole põrmugi oluline, milline neist rottidest võimule tõuseb. Nagunii kukutatakse ta peagi mõne teise poolt, ta kõri näritakse läbi ja ta visatakse presidendipalee kompostihunnikule. Kariibi mere piraatide uut õitseaega see ei mõjuta, kui, siis vaid ajutiselt.” Mark köhatas ja taltsutas pisut oma luulehobu. „Kujuneb režiim, mille iseeneslikuks kokkuvarisemiseks on veel vähem lootust kui Castro puhul – igal juhul võtab see aastakümneid aega –, ent alternatiiv, selle kukutamine invasiooni teel, oleks uskumatult… problemaatiline. Lühidalt, me saame endale Kuuba, mis on veel ohtlikum kui kommunistlik Kuuba.”
Sõnum hakkas juba rõhuvaks muutuma. Seda tajudes tegi Mark pinget maandava käeliigutuse ja lisas kergel toonil: „Aga see kõik on loomulikult vaid mu isiklik arvamus, mida ma ei ole kellegagi jaganud ja mille küljes ma sugugi kinni ei ole.”
O’Brien muigas vaevumärgatavalt.
„Mark, me teame peamajas väga hästi, et sa oled alati kõigiga nõus, ainult et koosolek lõpeb miskipärast ikka sinu ettepaneku heakskiitmisega.”
„Kas tõesti?” imestas Mark nii siiralt, et seda võinuks kadestada isegi Brad Pitt. Kuid muigas samas. Ta oli osav, kuid mitte silmakirjalik. „Nii et kuidas siis jääb?”
„Sa saad loa vedada sinna mõõduka koguse inimesi, kelle sa ise välja valid. Professorid, vanad vabamõtlejad, ajakirjanikud. Peaasi, et mitte liiga prominentsed. Las suhtlevad, las räägivad oma tähelepanekutest. Ja las selgitavad muuhulgas välja, kas seal üldse on olemas isikuid või jõude, kes suudaksid nonde, nagu sa ütled, rottide võimuletuleku ära hoida. Või seda vähegi olulisel määral takistada. Las saavad aimu, kui lai on normaalsete, tervemõistuslike inimeste ring. Aga ei mingit suurejoonelist luuremängu, mõistad? Kõik peab jääma naiivse poolavaliku kodanikualgatuse tasemele.”
„Selge pilt,” märkis Mark ja võttis nagu selle kinnituseks lonksu kohvi.
O’Brien tõstis oma nõud kokku, andes märku, et jutuajamine hakkab lõppema.
„Üks asi siiski veel,” lausus ülemus kõheldes. „Hoia pea külm, Mark. Sa tead, mida meilt oodatakse. Kuum süda ei tee paha, kuid seda vaid juhul, kui pea külmaks jääb. Kui tekib vähimgi kahtlus, et me lähtume oma töös mingitest muudest kaalutlustest kui Ühendriikide rahvuslikud huvid ja demokraatlikud väärtused, siis on sel tarbetult ebamugavad tagajärjed nii mulle kui sulle. Ja tervita Cameroni.”
Ta naeratas sõbralikult, viipas hüvastijätuks, võttis naabertoolilt oma pintsaku ja kadus Miami mahedasse lähistroopilisse öösse.
Sõnum oli selge. Marki naine oli Kuuba emigrantide järeltulija, see ei olnud mingi saladus, kõige vähem O’Brienile. Ja Mark oli O’Brienile väga tänulik, et ta seda asjaolu vestluse käigus ei meenutanud. Selles oli härrasmehelikkust ja soliidsust, mille tõttu ta HRist lugu pidaski. Samavõrd härrasmehelik oli ka too lahkumishoiatus, kõige oma sõbralikkuse juures täiesti asjakohane. Markil oli tõesti palju energilisi ning võimekaid alluvaid, kes oleksid hea meelega tema toolile istunud. O’Brien ei soovinud seda, ta oli Marki tööga rahul, kuid kui Mark laseb ennast paista inimesena, keda juhivad isiklikud sümpaatiad või koguni isiklikud huvid, siis ei päästa teda ka vana hea HR.
Mark ei osanud öelda, kui palju tema hõimusuhted Ramirezi klanniga ta mõttemaailma mõjutasid. Iga inimene oli lõpuks kellegi sõber ja sugulane, maailma asjade peale ei saanudki mõelda kuidagi „üldse”. Ent ükskõik mispidi ta asja vaatas, ikka pidi ta tunnistama, et usub ise täiesti kindlalt kõike seda, mida ta äsja O’Brienile rääkis. Maailm ei olnud nii otsatu, kui arvati, ega kurjuse telg lootusetult lõputu. Sellel teljel olid oma sõlmpunktid, kus tegutsesid täiesti reaalsed inimesed, keda ei olnud üldsegi astronoomiliselt palju. Neid inimesi oli
