loomulikult,” nõustus Veskimägi kähku, põgusalt punastades. „Neil üritustel oli üks ühine omadus – nad ei olnud otseselt seadusevastased. Isegi tolleaegsel võimul oli probleeme nende kriminaliseerimisega. On mul õigus?”
„Jah, nii võib öelda küll, aga mis siis? Arvate, et kõigest sellest tuleks kuubalastele rääkida?”
„Tabasite naelapea pihta. Leidsime, et peaksite oma kogemusi jagama.”
Adami pilk väljendas kõige sügavamat ja siiramat imestust. Siis hakkas ta naerma.
„Nii? Te arvate, et ma lähen Kuubale, jutustan, kuidas me üliõpilaste ehitusrühmaga NATO sõjaväebaasi mängisime, Brežnevit järele ahvisime ja „Belomorkanali” tõmbasime, ja kommunistide diktatuur kukub kokku mis koliseb?”
Veskimägi naeris vastutulelikult kaasa.
„Umbes nõnda me tõepoolest arvame,” ütles ta, kui oli naermise ära naernud. „Loomulikult pole asi „Belomorkanalis”, vaid legaalses organiseerumises. Erinevad võtted, kuidas oma tegevust millekski süütuks maskeerida. Tähelepanekud, millal miski ohtlikuks muutus. Mis punktist alates inimesi enam usaldada ei võinud. Mis võimustruktuure eriti ärritas, mis mitte. Kõik selline. Ühesõnaga, vana teeneka opositsionääri mälestused, ette kantud heietavas vormis. Kui soovite, siis žanris nimega „vanaisa pajatusi ja piibujutte”.”
Ennäe, kivinäo soontes voolab ka tilgake inimverd, registreeris Adami aju Veskimäe kerge libastumise. Selline stiil professionaalile nagu ei sobi. Või on tänapäeval nii kombeks?
Tegelikult kama.
„Olgu, ütleme, et ma võiks kedagi mõnevõrra lõbustada,” möönis Adam. „Aga ma ei olnud mingi juhtkuju ega arvamusliider, minust oli palju kõvemaid. Poliitikut ega ideoloogi must ei saanud, olen täiesti tavaline riigiametnik – miks peaks just mina minema kuubalasi õnnistama nende pajatuste ja piibujuttudega, nagu te ütlete?”
„Selles just asi ongi!” vastas Veskimägi varmalt, nimetissõrme püsti tõstes. „Teie olete sõna parimas mõttes tavaline inimene, mitte fanaatiline dissident ega džunglivõitleja. Nemad seal on romantikud ja kalduvad kergesti eufooriasse – neile imponeerib selline habetunud Che Guevara tüüpi võitleja, ainult et vastasmärgiga. Või siis eksalteeritud dissident, kes vanglas trelle raputab, raudpomm jala küljes. Teie olete kõike muud. Las nad näevad, et totalitaarse režiimi võib põhja lasta ka hoopis rahulikuma tegevusega ja et inimesed, kes seda teevad, ei pea sugugi särtsuma ja sädemeid pilduma nagu tuline pliidiraud.”
„Vaid võivad olla hallid nagu pilv Munamäe kohal,” lisas Adam irooniliselt.
„Ma ei ole seda öelnud,” märkis Veskimägi. „Aga te mõistate, mida ma silmas pean. Nii et kuidas siis jääb?”
Adam heitis pilgu Katile. Too lobises endiselt. Huvitav, kes see sõbranna tal ikkagi on? Sümpaatne…
Adam märkas, et Veskimägi ootab talt vastust. Hm, mis see siis lõpuks ära ei ole? Paar nädalat Kuubal?
„Aga ma ei oska hispaania keelt,” tegi ta viimase katse.
„Teile antakse tõlk,” vastas Veskimägi.
„Lihtne turist vaeselt maalt, kes reisib tõlgiga?”
„Kaks lihtsat turisti, kellest üks oskab hispaania keelt, teine mitte. Pealegi kõnelevad nad seal enamasti ka inglise keelt. Vähemalt need, kellega teil kohtuda tuleb.”
Enam ei olnud Adamil midagi öelda.
Võib-olla tõesti? Võib-olla oligi viimane aeg hakata iseseisvat elu elama?
„Olgu,” ütles ta, tundes ennast nagu luugi juurde astuv langevarjur. „Ma siis lähen. Muide, pisiasi, aga huvitav teada – kas nad mind vangi ka pistavad?”
„Ei,” vastas Veskimägi kindlalt. „Ei pista. Kõige hullem, mis nad teevad, on see, et saadavad teid suure aplombiga riigist välja – kusjuures sama lennukiga, millele teil on nagunii pilet ostetud.”
Adam noogutas hajameelselt. Mida muud see vennike talle ikka puhuma peaks. Ja võib-olla kõik just nii ongi.
Liisk oli langenud. Ometi ei saanud Adam kuni lahkumiseni priiks imelikust tundest, et mingi mõte on lõpuni mõtlemata ja mingi konks sirgeks tõmbamata. Nagu mõni viisijupp, mis on küll kuklasagaras peidus, aga meelde ei tule. Ja muudkui vaevab.
Selgus saabus hetkel, kui nad Katiga mantleid selga panid ja Adam märkas, et Veskimägi lahkus koos tolle nõndanimetatud sõbrannaga, tollesama sümpaatsega, kelles Kati nii hea vestluspartneri oli leidnud. Alles nüüd jõudis Adamile pärale, kes helistas ja milleks. Loomulikult too sümpaatne, ja loomulikult mitte selleks, et Katiga juttu ajada, vaid et Veskimägi saaks kätte tema, Adami.
Ta pahvatas naerma. On vast luuremängijad! Peaaegu nagu too, kes ta nüüd oligi, jah, Stirlitz.
Kati ei tõstnud Adami naerupahvaku peale isegi pilku. Tal ei olnud kombeks tunda huvi oma mehe hingeeelu vastu, sest ta lihtsalt ei märganud seda.
Nad hakkasid vaikides läbi ladiseva vihma kodu poole kõndima.
3. Ilus Elena
Esimene täistööpäev Kuubal oli seljataga. Duši alt tulnud Adam viskas ennast väsinult voodile ja lülitas televiisori sisse.
Hotell oli ainult välismaalaste jaoks. Hotellis oli võimalik kasutada internetti, mis oli tavakuubalasele keelatud, hotellis oli müügil kõike seda, mida poes ei olnud, hotellis võis vahtida satelliittelevisiooni kaudu mitmesugust rämpsu. Kuid Adam eelistas Kuuba riiklikku kanalit Tele Libertad. See oli nii mõnusalt absurdne, meenutas ammumöödunud aegu, Kesktelevisiooni, „Vremjat” ja õhtuid Moskva lähistel. Ühtlasi oli Libertad hädavajalik, et natukenegi sisse elada sellesse painajalikku atmosfääri, mis ümbritses kuubalasi, nii noori kui vanu, nii tarku kui rumalaid, iga päev hommikust õhtuni ja isegi siis, kui nad öösel pissile läksid. Mis Kesktelevisioon. See oli Orwelli „1984”, ainult et kiviaegsete riistadega. Orwellil olid suured ekraanid, kuubalastel kõigest pisikesed mustvalged lukuaugud, kust oma Fideli imetleda. Seda kompenseerisid „puust ekraanid”, st kõikjale ja kõigele maalitud Castro ja Che Guevara portreed, Kuuba lipud, tõusvad päikesed, punased viisnurgad ning oma massiga tapvad loosungid, kus lõputult kordusid sõnad „venceremos”, „libertad” ja „revolucion”.
Imelik rahvas, pidi Adam nentima. Meid panid noodsamad loosungiräbalad ja lugematud Ljonjad ning Volodjad öökima, ja mitte ainult meid, vaid isegi meie kalleid venelasi. Igatahes ei kippunud isegi nood täiskiilutud autobussis „Internatsionaali” laulma, aga just seda teevad need naljatilgad siin. Täitsa omal käel ja suure innuga, ning ometi on neile tervelt pool sajandit nendesamade loosungite ja laulude varjust jalaga tagumikku antud.
Mis pidi väheste terve mõistuse säilitanud kuubalaste elu eriti raskeks tegema. Õnneks olid nad üksteisel olemas. Vähesel arvul, aga siiski.
Tõsi, kõik ei olnud kaugeltki mustvalge, nagu arvata võiski. Oli ju ka igasuguseid vahepealseid, kes leidsid, et sotsialismi rajamine on mõnevõrra takerdunud. Jah, tuleb tunnistada. On probleeme. Süüdi selles on muidugi Ameerika oma õela blokaadiga. Kui poleks blokaadi, edeneks sotsialism niisuguse hooga, et hoia kaabut kinni. Või mõni teine, kes arvas, et õnn ongi juba käes, kui vaid kord nädalas pooleks tunniks internetti pääseks. Veelgi vähenõudlikumaid lahutas täiuslikust õnnest paar Reeboki jooksukingi või reis kapitalistlikku
