udukogu lähivaates. Diktor aga korrutas eksalteeritult – teisiti siin ei räägitudki – sõna „sikloon”. Tsüklon, taipas Adam. Troopiline tsüklon ehk orkaan. Ptüi, seda veel vaja. Kuna diktor nimetas paar korda ka sõnu „Florida” ja „Miami”, järeldas Adam, et pehkinud kapitalimaailma ootab järjekordne nuhtlus, Fidel aga võib minna kooki küpsetama. Andes orkaaniohu tõttu ühtlasi välja peotäie dekreete, mis midagi keelavad, näiteks pangast raha väljamaksmise või turul mahla müümise. Nii igaks juhuks.
Siis sai uudistesaade läbi ja koos sellega ka saatepäev. Uinuge rahus, revolutsiooni pojad ja tütred, teatas kiri ekraanil. Fidel valvab teie und! Homme uue hooga!
Solidaarsusest revolutsiooni poegade ja tütardega klõpsas Adam teleka kinni ja pööras pea patja. Kuid uni ei tulnud. Kati oli muidugi vihastanud, kui Adam talle teatas, et sõidab Castrot kukutama. Tema vihastamine oli aeglane ja üdinitungiv nagu suitsusauna leil ning avaldas ennast mitmepäevases mürgises vaikimises.
„Eks sa siis mine ja lase ennast halba energiat täis laadida,” pressis ta lõpuks läbi hammaste. „Ma ei tea, kas me siin enam elada saame, kui sa kõik selle koju vead, aga eks sa ise tead…”
Sellised lahkumissõnad ei teinud minekut põrmugi kergemaks. Raske on minna, kui pole õieti kusagile tagasi tulla, sest pole kedagi, kes sind ootaks.
Kui Adam järgmise päeva õhtul Havannasse jõudis, oli ta süda ikka veel tinaraske. Kohtumine Vabaduse Saare piirivalve ja tolliga tuju ei parandanud. Mingeid alandusi ei korraldatud, kuid lõikav pilk, mis ametnike silmist sähvis, torkas Adamit nagu skalpell. Talle tundus ebaõiglane, et teda nuheldakse ühekorraga nii Kati kui Castroga. Ta polnud kindel, kas ta ikka on nii palju pattu teinud.
Õhtu oli juba saabunud, kui Adam lennujaamast lahkus ja tohutus 1959. aasta De Sotos hotelli poole logistas. Mustavuntsiline taksojuht, kes ütles end olevat Fernando, üritas oma kandilises inglise keeles vestlust üles võtta, kuid Adam vastas talle ühesilbiliselt. Ta oli ajavahest uimane. Pealegi torkas talle pähe, et mees võib olla kohaliku julgeolekuteenistuse palgalehel.
Alles nüüd hakkas talle pärale jõudma, et ta on Kuubal. Tõsi mis tõsi, need olid palmid. Ja mulatitaride siredad sääred olid tõepoolest siredad. Ehkki tänavalaternaid, mille valgel neid imetleda, oli häbematult vähe. Mööda sõitis viimseni täis kiilutud autobuss, vastu tuli teine samasugune. Kuid kõige veidramad olid sõiduautod. Adamile tundus, nagu oleks ta „American Beauty” antiikautode paraadile sattunud.
Järgmisel hommikul kohtus ta hotelli kohvilauas oma tõlgi ja teejuhiga. See oli üks noorepoolne soome turist, kergelt tedretähniline, liivakarva juuste ja lõbusa olemisega, kellega ta täiesti juhuslikult ühte lauda sattus.
„Minä olen Matti, Matti Saari Tamperesta,” tutvustas lauakaaslane end joviaalselt. Ja lisas kõige puhtamas eesti keeles vaiksemalt: „Varjunimega Mati Saar, aga selle saladuse me võtame endaga hauda kaasa, eks ole.”
Adam muigas. Ta oli tolle vennikese Veskimäe kirjelduse järgi kohe ära tundnud, aga ei teadnud, et too esineb soomlasena. See mees pidi olema tema rajaleidja. Kui ta järele mõtles, oli see nutikalt tehtud. Kaks üksikturisti tillukesest Eestist – see võiks küsimusi tekitada. Soomlasi aga vooris siin peaaegu sama tihedalt kui Aleksanterinkatul. Mati oligi Soome kodanik ja elas tõesti Tamperes. Nii et kõik oli usutav.
„Nüüd lähme linna peale,” teatas Mati ilma pikema selgituseta. „Carramba!”
„Carramba,” nõustus Adam viisakalt, kuid ilma erilise innuta. Koos Matiga oli asi kuidagi usutavam, aga ta ei mõistnud sellegipoolest, miks ta on Havannas. Sellest hetkest peale oli kiire, kiire, kiire. Karusell võttis kähku tuurid üles ja siis oli vaevalt aega meelde jätta, kes õieti on see isik, kellega kohtutakse järgmiseks. Lagunev, vaesusest läbi imbunud linn, kus inimesed naeravad ja laulavad. Talupojad, kes elavad hööveldamata lauajuppidest uberikes ja kiidavad sotsialismi. Vaimuinimesed, kes leegitseval pilgul räägivad kapitalismi pahedest.
„Jaa, meil on siin küll probleeme, kuid nii elada, nagu elavad inimesed kapitalimaailmas, kus kõige mõõduks on raha, me ei soovi,” kinnitas noor luuletaja, kes ei meenutanud üldsegi fanaatikut.
See oli ühes kultuurimajas, kus näis aeg-ajalt koos käivat mingi luulesõprade ring.
„Te näete ju ise,” sekundeeris talle teine algaja kirjanik, „mida inimesed ihkavad. Rahu, sotsialismi ja moodsaid jalanõusid, kui piltlikult väljenduda. Aga see viimane soov ei täida kõiki meie mõtteid. Kuid mis saaks siis, kui poed äkki kaupa täis oleks? Raha kõige ostmiseks pole ju kunagi küllalt. See tähendab, et asjade omandamine muutuks elu sisuks, kinnisideeks, mille nimel elatakse, prostitueeritakse, ollakse nõus igasuguse alandusega. Mitte keegi ei mõtleks enam rahule ega sotsiaalsele õiglusele. Praegu on meie ainelised võimalused piiratud, aga see-eest valitseb võrdsus.”
Adamile tulid meelde need hambaharjad ja muu krempel, mis talle vannitoas leket kõrvaldades pähe olid kukkunud. Nüüd tundus talle uskumatu, et neil kahel – hea küll, koos Ken-Jaani ja Pirgitiga neljal – oli oma kolmkümmend hambaharja, ostetud kes teab kuna ja miks, ning viis-kuus pastatuubi, millest igaühe oleks võinud Havannas suvalisel tänavanurgal maha müüa. Nagu ka paari aukudega sokke või irvakil tallaga tossupaari või katkise lukuga jopi, mis kõik kodus prügikasti läksid.
„Ei vaidle vastu,” kehitas Adam õlgu. „Selles mõttes, et kaubaküllus kedagi lõppkokkuvõttes õnnelikuks ei tee. Aga kas vabadus ei ole midagi väärt? Vabadus reisida? Internetist ise informatsiooni otsida?”
Mati tõlkis. Noormees kortsutas kulmu.
„Reisimine on petlik. Kapitalimaailm näitab oma klantsivat pealispinda, võlub ja petab, ning spetsiaalse ettevalmistuseta inimene võib Lääne ühiskonna elust väga vale mulje saada.”
„Ka internetiühendus ei ole tingimata vajalik, pealegi peitub selles analoogilisi ohte,” märkis esimene noorluuletaja. „Petlik, lapsik reklaam, eesmärgiga rahvusvahelisele kapitalile uusi orje värvata. Kuid mis võiks olla, on Kuuba oma infopank või infopangad – entsüklopeediad, sõnaraamatud ja tõene informatsioon maailmasündmustest, mille riiklikud agentuurid on kapitalistlikust propagandast puhastanud – et ühendada see kõik ühtsesse võrku, ütleme Cubanet’i.”
„Mida muuseas praegu luuaksegi,” tähendas tema kaaslane.
Tõlke ära kuulanud, vahetas Adam Matiga tahtmatult pilgu ja küsis endalt taas, miks ta siin on. Need inimesed siin olid need, kes nad olid. Nad nähtavasti oskasid mitte tahta, vähemalt mitte paljut – kas ei pidanuks Adam hoopis neilt õppima?
Kui Adam ja Mati minema hakkasid, tuli esimene noorluuletaja neid uksele saatma.
„Teate, ma muud ei tahakski, aga ma tahaksin Egiptuse püramiide näha,” ütles ta Adamile ootamatult. Ta ütles seda nii selgelt ja südamest, et Adam mõistis ka ilma tõlketa.
Nad viipasid luuletajatele ja jätsid jumalaga.
„Säh sulle,” lausus Mati, kui nad minema kõmpisid. „Seltsimees Achilleus paljastas kanna.”
„Täna igatseb püramiide, homme reedab kodumaa,” pomises Adam segaste tunnetega. Mõnes mõttes oli ta pettunud, mõnes mõttes noormehe ülestunnistus lohutas teda.
„Kurat neid üldse teab,” jätkas ta mõtlikult. „Miks nad peaksid meid usaldama? Kui palju sa ise oleksid Vene ajal mõnele võõrale südant puistanud?”
„Ma ei tea. Ma olin seitsmene, kui Vene aeg läbi sai.” Matil oli küll rida kontakte, kuid kokkuvõttes oli nende tegevus
