uue tulukese. Küti ja korilase ürgne kirg polnud temas veel kustunud.
„Olgu. Aga enne lähme käime poes ära. Mis sa sealt tahad?”
„Käi ise autoga ära, võta leiba ja Antule piima ja sardelli ja juustu võta ka. Õli on vist otsa saanud, oota, ma vaatan, mis veel vaja võib minna.”
„Tead. Parem on, kui lähme koos. Mul need asjad meeles ei seisa, pärast on ikka midagi puudu.”
Vanaisa kamandas koerad aedikusse ja viie minuti pärast istusid nad sinisesse Niva džiipi, mis oli õnnega pooleks ostetud kaheksateist aastat tagasi, kui Eestis oli kõige tähtsam mees Edgar Savisaar ja poodides haigutas tühjus. Nüüd aga ajasid külapoe kaubast pungil riiulid pea segi. Taimiga poeskäimine, nii harva, kui seda ka ette juhtus, ajas Eeriku alati närvi. Talle ei meeldinud pikaldaselt silte ja numbreid uurida, rehkendada ja aru pidada. Rops-rops-rops tegi ta kiiresti oma ostud ära, et pääseda kiiremini poe ette õlut jooma ja suitsu tegema. Sest Taimi tuiutas teinekord päris pikalt ja külanaistel oli ikka millestki rääkida.
Tund hiljem, korvid näpus, luusisid nad juba Härjavahe-taguses kadastikus. Penid sõelusid põõsaste vahel ringi, ninad maas, sabad rõngas. Asjaolu, et peremees ja perenaine nõnda ebaharilikult koos looduses midagi otsivad, tekitas neis elevust ja loomad püüdsid omal kombel abistada. Mis lõhnu koerad üles võtsid, jäi vaid nende endi ja ehk ka mingisuguste vaimude teada, aga vanaisa ja vanaema leidsid seeni. Ja milliseid veel! Värsked, noored, pisikesed, oranžid porgandriisikad olidki oma kübarahakatised kui nööbid rohust välja pistnud. Justkui oleks keegi üleöö kapatäie ühekrooniseid münte rohelise vaiba peale laiali kallanud. Osa riisikaid olid veelgi väiksemad, nagu viiekümnesendised ja Taimi kummardus innukalt neidki kaksama. Vanaisa seisis takseerides kõrval.
„Tea, kas neid väikseid tasub veel võtta? Kasvavad mõne päeva pärast suuremaks. Ega porgandile uss sisse söö.”
„Ega’s ma neid kõiki jõua korjata. Ainult mõne purgi jagu. Ise tead, kuidas nad nelgiga sisse tehtuna kenasti viinuski peale mekivad. Paremad veel kui kuuseriisikad! See sügis paistab jälle kena porgandiaasta tulevat.”
„Seda’nd küll.” Ja ka vanaisa lasi end põlvili maha viiekümnesendiseid korjama.
Tunnikese pärast olid korvid juba poolenisti täis ja nad liikusid loopealselt edasi männikusse. Jõe poole minnes maastik veidi langes, segamets tihenes ja häilukohad lirtsusid taldade all. Taimi leidis mõne haavapuraviku ja ka kitsemampleid, aga Eerik seisis pea kuklas ja vaatas panga kohalt merele lauglevat kotkast. Kalameestele oli üldiselt teada, et kusagil pangataguses kuusikus paikneb merikotkaste pesa, aga viha nende taevalindude vastu ei peetud. Peavalu tegid hoopis naaritsad ja hülged, kes kippusid võrke rüüstama. Ja oli olnud ka juhuseid, kui püünise juurde ujus vargile uljas suvitaja.
Taimi astus puude ja põõsaste vahel edasi oma puravikke jahtima, koerad tuustisid kuskil läheduses, vanaisa tundis pärasooles pakitsust. Ta otsis ühe tihedama koha, tõmbas noorte kuuskede alla saapakannaga sügava vao, lasi püksid alla ja sittus mõnuga ennast tühjaks. Perset võis pühkida samast võetud samblaga. Püksid jälle üles tõmmanud ja kinni pannud, kattis ta oma välipeldikuaugu hoolikalt mättaga ja vajutas saapatallaga kinni. Sest mõnikord suviti palavaga oli koertel loll komme pasa sees püherdada, et oma kehalõhnasid kaotada ning ka oma sitta polnuks kuigi meeldiv krantside seljast maha nühkida. Eerik vilistas penid manu, kindla mineku sihti ja sammus kruusaklibusele luitele merd vaatama.
Jah, mõtles ta, et kui sedaviisi ikka ilma hoiab, siis peab homme-ülehomme kindlasti võrgusulase kauplema. Sest mine sa tea, millal tuule jälle üles kerib ja murdlaine merelemineku kinni paneb.
Koerad traavisid ja karglesid omavahel mürades piki rannajoont, lustisid kaldale libisevates lainetes ja sumasid rinnuni vette. Kaugemal, põliste lautrikohtade juures, seisis poolenisti kuivale lohistatuna ka Eerik Lautri paat. Peremees astus oma aluse juurde, et see üle vaadata. Kindel tross jooksis tabalukuga paadininast rannarahnu külge, mille sisse oli sügavale tsementeeritud rauast aas. Ainult väga kuri käsi ja jõrmistunud pea võis siin midagi lõhkuma hakata. Suvel oli Eerik paati oma taluõuel hoidnud, sest suplejad või purjus piknikupidajad kippusid vahel paati käperdama. Aga nüüd oli september käes, paati võis rannas pidada ja kalale minekuks polnud vaja enam spetsiaalset paadi järelhaagist džiibi taha veerema rakendada.
Eerik oli poe juures ühe õlle joonud, teine pungitses põuetaskus, aga õiget janu nagu polnud ja ta jättis pudelile korgi peale. Taimi juba huikaski ja Eerik pasundas vastu. Kui nad kokku said, võrreldi saaki: vanaisa korv oli vaevalt poole peal, aga vanaemal kuhjaga täis.
„Homme peab uuesti tulema, ega mul nädala sees ju suurt aega olegi. Ainult õhtupoolikud on vabad, aga liini äärest tulles… Tead isegi.”
„Järgmine nädal oled siis hommikuses vahetuses.”
„Jah, ikka kuuest poole kolmeni.”
Kõrvuti astusid nad piki randa tagasi Soontevahe suunas. Põlisel talukohal kivist ja kidurat metsa veel jätkus, aga sellega polnud nagu midagi erilist peale hakata. Loomade pidamine ei tasunud enam jändamist, ka inimesi oli vähemaks jäänud, aga natuke ka juurde tulnud. Eeriku isa ja ema puhkasid Meremõisa kirikuaia liivas männijuurte vahel, Taimi ja Eeriku tütar elas oma perega linnas, elu ja tegevus oli Soontevahelt mööda ilma justkui laiali jooksnud. Kartuleid, jah, ja muidki juurikaid ikka veel maha pandi, mõnda pisemat lojust ka ületalve peeti, aga tõsisest talupidamisest, nagu Pundelepal seda üritati, oldi kaugel. Soontevahe Eeriku silm, niipalju kui see saeveski palkide vahelt eemale sai ja ilm lubas, sihtis ikka mere poole – et saaks võrguliini kusagile sisse libistada. Meri tõmbas teda juba poisipõlvest peale, tung kihas lahutamatult veres ja sellest kutsest võis lahutada vaid haud.
Koerad olid kurssi aistnuina juba Soontevahele ette jõudnud ja karglesid trennist tulnud Antu najale. Vanaisa oli vahel mõelnud, et loomad tahavad rõõmsasti tagumistele käppadele tõustes justkui inimese moodi olla, ennast kõrgema vaimu või jumaluse poole sirutada. Südant see tantsimine ju soojendas, aga porise ilmaga tegi viha ka. Siis ajas ropult vanduma ja riide pealt käpajälgi pühkima. Aga vahel, kui mehed jaanikul lõkke äärde õllepunsude kõrvale räntsakile vajusid, olid naised üritanud koertega polkat keerutada, kuid õige taktihüppeni oli neil elukatel veel palju arenguruumi.
Taimi hakkas sel õhtupoolikul jälle askeldama, köök oli tema valitsemisala, kus polnud mõtet toimetajale jalgu jääda. Eerik teretas sauna, pani ahju küdema, lükkas kasevihad likku ja tegi oma teise õlle lahti. Tunniga oli keris nii kuum, et võis end lavale siruli visata. Antu oli ka juba kuigivõrd vilunud vihtleja poiss, aga õige leilihundi kraadini jõudmiseks oli tal veel kapaga õppimist. Lõi viha vanaisa jaoks kenasti pehmeks, sukeldus paar korda tiiki ja silkas siis kööki hapupiima rüüpama.
Vanaisal oli veel paar õlut järel, leili jätkus ja kiiret polnud kuhugi. Ta oli viimastel aastatel mitu korda mõelnud ja vahel seda meestele ka öelnud, et kui tema elus poleks olnud sauna, siis oleks ta vist juba ammu surnud. Eerik ohkas ja mõtles, et jah, tähtis on see, kuidas sa ellu jääda oskad, aga veel tähtsam on see, kuidas sa elad.
Vaevalt et keegi Jumalgi täpselt teadis, kui palju aame õlut ja vaate viina va Lautri-poiss, see noorelt noka märjaks kastnud Eerik oma elu jooksul läbi kere oli lasknud. Ligi nelikümmend aastat puhuti tihedat tinutamist hakkas rõhuvalt tunda andma alles mõni talv tagasi. Siis oli ta peale oma ümmargust sünnipäeva jukerdama kukkunud südamega uuringutel käinud ja arsti manitsust tasapisi järgima hakanud. Ei teadnud ta isegi, oli see surmahirm, süütunne, vanadus või kõik koos, mis teda pidurdama hakkasid, igatahes viinal polnud enam seda võlu, mis vanasti. Võtmist tuli nüüd ette vaid erakorralistel puhkudel, vahel ka nende juhtude puudumise tõttu, aga varasemaga võrreldes ikka vähe ja harva. Nii silmini täis, kui eile, oli ta sel aastal
