Kui defitsiidiajastu lõppes, jäi Suislepa-mutt kohe pensionile. Ta oli enne kiuslik, aga pärast seda veel eriti. Äkitselt polnud ta enam mitte keegi. „Seda te veel kahetsete!” käratas ta meile sel ilusal augustiõhtul, kui me saabusime koos ema ja Prittaga koju kusagilt Rapla kandist, seismast Balti ketis, mina arvatavasti neljane, Pritta umbes seitse. „Ilma Nõukogude varustussüsteemita olete te näljas ja palja taguotsaga niikuinii!” Ema, kellel olid metsa vahel kätest kinni hoides silmad märjad olnud, hakkas seepeale uuesti vesistama. Kogu see imelik õndsus, mida ma täiskasvanute selle päeva tegemisi pealt vaadates olin tunda saanud, haihtus pärast Suislepa-mutiga kohtumist korrapealt.
Pensionil olles hakkas Suislepa-mutt kassipidajaks. Alguses oli tal neid üks, aga pärast seda, kui ta mees suri (mul on silme ees pilt mustade lintidega matuseautodest, tõenäoliselt oli see üheksakümnendate keskel), mõnikord neli või viiski. Kassihaisu pärast on koridori peal palju pahandusi olnud. Ükskord ütles Suislepa-mutt isale, kui see soovitas tal kasside arvu piirata, et seesuguse ärastaja ja vargaga, nagu isa on, ei luba tema väärikus mingit tegemist teha, veel vähem taolise inimese pilli järgi tantsida. Küllap ei mahtunud mutile ikka veel hinge see, et isa, erinevalt tema mehest, oli omal ajal tsehhi väljaostmiseks raha kokku saanud. Viimasel ajal on mutil siiski üksainus kass järel ja sõnelusi majarahvaga pole enam olnud.
Otse sülle ma Suislepa-mutile ei jooksnud, suutsin selle õigel hetkel ära hoida, aga me mõlemad ehmatasime. Pomisesin eidest eemale hüpates midagi ebamäärast, tema aga tervitas mind ülevoolava sõbralikkusega. Sellist suhtumist olin ma tundnud juba mõnda aega, põhjuste üle ma juurelda ei viitsinud. Küllap oli balansseerimine kõrkuse ja lipitsemise vahel selle naise loomuses. Sain väga hästi aru, et tema leebe küsiv toon andis märku soovist alustada vestlust, kuid ma ei pööranud vihjele tähelepanu, lasin mammi endast mööda ja astusin edasi.
Kõndisin rahuliku sammuga mööda Mardika tänavat. Neli tähtsusetut tänavaristi, ja siis tuleb magistraaltee.
Olin tulnud kodust välja ilma kindla eesmärgita, aga nüüd ma juba teadsin, kuhu ma sammud sean. Ega palju võimalusi polekski olnud. Üks oleks olnud bussipeatusesse seisma jääda ja linna sõita, vaadata seal, mis silma hakkab. Mina otsustasin aga teise võimaluse kasuks: üle magistraaltee, järgmises põiktänavas elas Iiris, tema juurde võisin ma iga kell sisse astuda.
Ma ei helistanud ette. Mulle meeldib vahetevahel Iirist üllatada. Iiris oli sel suvel linna jäänud. Ta käis ristluslaevadega saabuvatele turistidele lühikesi linnaekskursioone tegemas, oli selle tõttu pidevalt telefonivalves ja kiirustas kohe sadamasse, kui mõni suur laev oli sisse tulnud ja teda vajati.
Ronisin vana puumaja aastakümneid laguneda lastud puutrepist üles. Mingit ebameeldivat lehka trepikojas siiski ei olnud. Pigem oli siinne hõng mulle meeldima hakanud. Sellel lõhnal oli midagi ühist Iirisega, ehkki Iiris ise lõhnas alati puhtuse ja värskuse järele.
Koputasin – uksekelli selles majas ei olnud. Iiris tuli väga kähku, nii nagu ta oleks mu tulekut oodanud või aknast mind tulemas näinud. Ta oli nutnud ja pühkis ka minu nähes silmi. Iiris oli lühikest kasvu, nääpsuke, väga heleda ja läbipaistva näonaha ja suurte pruunide silmadega tüdruk. Tal olid ilusasti harjatud pikad pähklikarva juuksed, mida ta peaaegu mitte kunagi kokku ei sidunud ja mis ulatusid õlgadest allapoole, varjates tihti, otsekui ettetõmmatud külgkardinad, tema pikliku näo.
Me oleme olnud Iirisega üle kolme aasta tuttavad ja meie vahel oli, kui parafraseerida kõigile tuttavat kolmnurgale viitavat kõnekujundit, armastuse üksnurk. See tähendab, Iiris on minust tugevasti sisse võetud, aga mina olen see kalgi ja kõva südamega inimene, kes armunud ei ole. Ma pole ka kellessegi teise armunud – seepärast võibki kõnelda armastuse üksnurgast, nii imelik kui see sõna, eriti kui püüda vastavat geomeetrilist kujundit ette kujutada, ka ei ole. Aga just nii kummalised ongi meie suhted kogu aeg olnud. Ma austan Iirist väga, mulle meeldib temaga koos olla, me saame suurepäraselt läbi. See kõik on kestnud juba pikka aega, ma pole vahepeal ühtegi teist Iirisega võrreldavat tüdrukut kohanud. Ehk nii ongi kõige parem?
Läksin Iirise sabas ta kitsukesse üürituppa; ukse minu järel sulgenud, puhkes Iiris lörinal nutma.
„Mis lahti on?”
„Ma suren… varsti ära!”
„Sured varsti ära?” kordasin ma õudusega.
„Jah, mustlane ennustas! Ma lasin rumala peaga mustlasel endale kaarte panna. Mõtlesin, et mis ta ikka räägib. Maksin kakskümmend viis krooni. Tahtis viiskümmend saada, aga ma ütlesin, et mul rohkem pole. Ta ütles mulle… et ma… suren… enne seda, kui… nelikümmend täis saan!” Iiris pahvatas uuesti ulguma.
Võtsin tal õlgade ümbert kinni ja surusin ta enda vastu.
„Neljakümneni on sul ju nii palju aega!” ütlesin talle. „Sa oled ju alles kakskümmend kolm, lollike!”
„Ma ei taha noorelt surra!” luksus Iiris vastu. „Ma tahan kaua elada!”
Istusime mõlemad suurele vanale, võib-olla eelmisest Eesti ajast pärit sohvale.
„See mustlane kindlasti valetas. Tal oli kahtlemata oma tagamõte, miks ta nii ütles. Võib-olla arvas ta, et kahekümne viieka eest ei saagi paremat ennustada. Et kui oleksid talle andnud viiskümmend, siis oleks ta lubanud sul elada kuuekümneni, sajase eest kaheksakümneni. Sa tead väga hästi, et kaartidega ennustamine on jama.”
„Ta ütles veel, et ta saab ehk mult nõiduse pealt ära võtta. Sel juhul, kui ma ise sisemiselt nõidust kinni ei hoia, on see võimalik, ja siis mu eluiga kohe pikeneb. Nõiduse äravõtmine muidugi maksab, seda pidi olema keeruline teha. Ta ütles, et ma peaks selle eest maksma südametunnistuse järgi, nii palju kui ma arvan, et pikem elu mulle väärt on…”
„Väljapressimine!” kihvatasin mina.
„Aga ta ütles mulle, et ma suren enne neljakümnendat eluaastat!” alustas Iiris uuesti. „Ta ütles seda nii, et ma teadsin kohe, et see on õige. Varem ma mõtlesin küll, nagu sinagi, et kaardipanemine on jama, aga kui sulle sedasi ennustatakse… Ma tunnen, ma ei tea, kuidas, aga ma tunnen, et nii lähebki…”
Arutlesime natuke veel ja siis hakkas Iiris kohvi keetma. Küsisin, kas tal on midagi kangemat kodus, talle kuluks see praegu ära. Iiris tõi väikese suveniirpudeli Jägermeisterit: keegi oli selle talle millalgi kinkinud. Ma loobusin temaga kokku löömast, sest minu meelest ei olnud siin midagi jagada, väiksemast kogusest ei oleks Iirise meeleolu turgutamiseks kasu olnud.
Kui kohvi oli laual ja Iiris oli klaasi ürdilikööri hinge alla visanud, hakkasime rääkima Ruudu uuest kavatsusest, millele ta nüüd ennastunustavalt oli pühendunud ja millesse mindki kaasa meelitanud. Iiris suhtus Ruudu kõikvõimalikesse ja tavaliselt üsna hullumeelsetesse ettevõtmistesse harilikult hoopis kriitilisemalt kui mina, aga tema praegusel plaanil olid tüdruku jaoks mingid ainult talle teada võlud. Seepärast oli mul hea meel, et ma just selle teema olin valinud: paistis, et rahareligiooni idee oli just midagi sellist, mis võis Iirise surma ümber tiirlevatest mõtetest eemale tõmmata.
Jutustasin meie uuematest plaanidest. Iiris läkski kohe elevile ja pühkis pisarad ära.
„Kuule, ma olen sellele vahepeal ise ka mõelnud. Minu meelest on see väga vahva,” ütles ta. „Raha on tänapäeva maailmas inimeste ajud pahupidi pööranud. Väga kurb on mõelda, mis kõik meie ümber toimub. Vaata, kuidas raha inimesi kogu aeg muudab, nende ellu sekkub. Ma käisin kevadsemestri lõpus ühe välislektori loengul, Kopenhaageni ülikooli professor, rääkis väga huvitavat juttu. Tema hindas väga kõrgelt marksistliku taustaga mõtlejaid: ta nimetas vist Althusseri, Marcuset ja veel mitut, kõiki ma ei
