su kannul nagu vari,” lubas Jardir ning Hasik uratas. Ta napsas rüü alt väikese neljakandilise pudeli ja võttis korgi pealt, neelates korraliku sõõmu. Ta ulatas pudeli Jardirile.
„Rüüpa julgustuseks seda,” ütles ta.
„Mis see on?” küsis Jardir, võttes pudeli ja nuusutades selle suud. Ta tundis kaneelilõhna, kuid see lõhn kõrvetas sõõrmeid.
„Couzi,” vastas Hasik. „Kääritatud vili ja kaneel.”
Jardiri silmad läksid pärani. „Dama Khevati sõnul keelab Evejah juua kääritatud tera- või puuviljajooke.”
Hasik naeris. „Labürindis ei ole dal’Sharum’ile miski keelatud! Joo! Öö on peaaegu käes!”
Jardir heitis talle kahtleva pilgu, ent nägi, kuidas terves varitsuspesas rüüpasid ülejäänud sõdalased samasugustest pudelitest. Ta kehitas õlgu, tõstis pudeli huultele ja jõi ahnelt.
Couzi kõrvetas kurku ning ta hakkas köhima, sülitades muist maha. Ta tundis kanget jooki sisikonnas kõrvetamas ja kõhus mao kombel vingerdamas. Hasik naeris ja patsutas talle seljale. „Nüüd oled valmis alagai’dega silmitsi seisma, rott!”
Couzi mõjus kähku ning Jardiri pilk klaasistus. Kui päike allapoole vajus, täitsid varjud Labürindi. Jardir jälgis, kuidas taevas tõmbus punaseks, seejärel lillakaks, muutudes viimaks üleni mustaks. Ta aimas, kuidas alagai’d linnamüüride taga kerkivad, ning judises.
Vägev Kaji, Everami Oda, palvetas ta, kui on tõsi, et sinu sugu elab sadu aastaid hiljem edasi minus, siis anna mulle julgust, et võiksin teha au sulle ja oma esivanematele.
Varsti kuuliski ta Sharaki sarve, misjärel lingujad saatsid välimiselt müürilt teele oma kivid. Alagai’de kriisked hakkasid Labürindis kaikuma. „Tähelepanu!” hõigati pea kohalt, ja enda meelest tundis Jardir ära Shanjati hääle. „Söödamehed lähenevad! Neli liivadeemonit ja üks tuledeemon!”
Jardir neelatas ägedalt. Au ja kuulsus olid käeulatuses.
Hüüetega „Oot!” lippasid söödamehed täie hooga varitsuspesast läbi, tehes aukude vältimiseks vaid kergeid haake. Pea kohal süütasid vahimehed läikima löödud metallpeeglite ees õlituled ning valgus ujutas ümbruse üle.
Liivadeemonid jooksid karjakesi koos, pikad keeled limpsamas nugateravate hammaste ridu. Nad olid inimesega ühte kasvu, kuid jätsid neljakäpakil maas ja küürus seljaga väiksema mulje. Pikad küünised tungisid Labürindi põranda liiva ja kivisse ning ogalised sabad sähvisid õhus edasi-tagasi. Nende karedas soomuses leidus vähe nõrku kohti.
Tuledeemon oli pisem, väikese poisi mõõtu, nurjatute küünistega ja hirmuäratavalt väle. Tema tillukeste teemantkõvade sillerdavate soomuste vahel polnud ainsatki pragu. Silmad ja suu hõõgusid oranžilt ning Jardirile meenus, mida oli räägitud olevuse tapva tulesülje kohta. Varitsuspesa vastasservas oli lomp, kuhu sõdalased pidid üritama elukat uputada.
Taas kord täitis alagai’de nägemine Jardiri jäägitu tülgastusega. Need olendid olid katk Ala pinnal, Nie rüvetus, mis oli selle nakatanud. Ja täna öösel aitab ta neid kisaga tagasi sügavikku paisata.
„Pea kinni,” hoiatas Hasik, kes tundis teda pingule tõmbuvat. Jardir noogutas, sundides end rahulikuks. Couzi valgus ta kehas laiali, soojendades teda jahedas öös.
Söödamehi jahtivad alagai’d möödusid neist. Kaks tükki jooksid otse deemoniauku katvale puldanriidele ja kukkusid kiljatusega sisse. Ülejäänud liivadeemonid peatusid, ent tuledeemon põikas ümber augu, karates aeglasemale söödamehele turja. Küünised kaevusid mehe selga ja hambad puresid raevukalt õlga. Sõdalane varises maha, aga ei karjunud.
„Nüüd!” hüüdis kai’Sharum ning juhtis ründajad varitsuspesast välja.
Jardiri rinnast kerkis sõdalase möire, mis sulas öös ühte tema vendade häältega ja kandis teda koos teistega edasi. Nad tormasid kahele liivadeemonile selja tagant kallale, tõugates nood auku.
Kai’Sharum pöördus, läkitas oda teele ja paiskas tuledeemoni söödamehe seljast maha. Teine söödamees tiris kaaslase kaitsvate loitsumärkide varju, tehes oma parima, et verejooksu tõkestada.
Kõlas kriise ning Jardir nägi pöördudes, et esimene auku kukkunud liivadeemon oli servast kinni saanud, auku varjanud puldanriie kaitses ta küüniseid loitsumärkide eest. Elukas viskus vähimagi vaevata august välja, hammustades lähimal sõdalasel jala põlve juurest ära. Sõdalane ulgus ja kukkus teistele otsa, mis tekitas kilbimüüri avause. Deemon kisendas ja sööstis lähemale, küünised harali.
„Kilp ette!” hüüdis Hasik ning Jardir kuuletus täpselt õigel ajal, nii et deemon räntsatas kogu raskusega vastu kilpi. Poiss kukkus maha, aga enne lõid loitsumärgid lõõmama, tõrjudes alagai tagasi. Maandudes tõmbus deemon kerra ja kargas uuesti tema poole, ent lamav Jardir tõstis oda ja tabas deemonit rinnasoomuste vahele. Ta toetas oda tagumise otsa kindlalt maapinnale ning kasutas deemoni enda hoogu, et viimast eemale lennutada.
Deemon oli alles õhus, kui teda tabasid poole tosina sõdalase heitpüünised, ning maapinnale potsatas ta juba võrkudesse mässituna. Ta hakkas püüniseid hammastega rebima ning Jardir kuulis, kuidas võrgusilmad eluka sõlmiliste lihaste surve all katkesid. Peletis pidi kohe-kohe vabaks pääsema.
Kai’Sharum andis märku ning kaks sõdalast eemaldusid, et tegeleda tuledeemoniga, sellal kui ülejäänud piirasid liivadeemoni tihedalt üksteise vastu kiilutud kilpidega sisse. Iga kord, kui deemon mõnele sõdalasele kallale tungis, torgati teda selja tagant odadega. Relvad ei läbistanud küll soomust, aga tegid sellegipoolest haiget. Kui elukas näoga ründajate poole pöördus, lükati kilbid kokku ja hoobid sadasid jälle selja tagant.
Auguloitsija oli loitsumärgid puldanriidest vabastanud, takistades nõnda teistel alagai’del august põgeneda, sellal kui sõdalased asusid kilbimüüriga edasi trügides deemonit augu poole ajama. Viimaks taganes deemon augu äärele ja sealsed sõdalased pudenesid laiali.
Jardir oli nende hulgas, kes suskasid odadega, et deemonit loitsumärkide taha lõksu ajada. „Põletagu sind Everami valgus!” karjus ta odaga torgates. Deemon taganes ning kukkus auku.
See oli tema elu ilusaim hetk.
Jardir vaatas varitsuspesas ringi. Kaks dal’Sharum’it olid tuledeemoni madalas uputamislombis odade abil vee alla surunud. Vesi auras ja kees, sellal kui deemon rapsis, ent sõdalased hoidsid teda kuni viimase tõmbluseni paigal.
Haavatud söödamehel ei paistnud suuremat häda olevat, kuid Moshkama, ärahammustatud jalaga sõdalane, lamas kahvatuna ja õhku ahmides vereloigus. Ta püüdis kinni Jardiri pilgu ja viipas poisi ning Hasiki enda juurde.
„Tehke mulle lõpp,” hingeldas ta. „Ma ei taha sandina elada.”
Jardir piilus Hasiki poole.
„Tee seda,” käskis Hasik. „Pole õige lasta tal kannatada.”
Jardiri mõtted pöördusid Abbanile. Kui palju kannatusi oli ta sõbrale toonud sellega, et ei lasknud tollel sõdalase kombel surra?
Dal’Sharum’i kohus on toetada oma vendi nii elus kui ka surmas, oli Qeran öelnud.
„Minu vaim on valmis,” oigas
