style="font-size:15px;"> Sõna kommunism tähendab, et kõik on ühine, kuid mis nimelt, sellest on aegade jooksul erinevalt kirjutatud. 18. sajandil levisid üksikute fantaseerijate peades kommunismiideed, mis ei leidnud laiemat kõlapinda. Utopistid püüdsid oma ideid tutvustada tollase maailma vägevatele, kuid tulutult. Kui mul on sada rubla ja keegi ütleb, et jaga see kümneks võrdseks osaks, et oleks nagu kommunismis, siis jooksen ma pigem metsa, kui seda teen. Inimene ei loobu kunagi sellest, mis tal olemas on.
Iga ajalooline idee tekib siis, kui selleks on materiaalsed eeldused. Mitte millestki ei teki midagi. Saabus kapitalismiajastu. Kapitalistid rajasid suuri vabrikuid ja tehaseid. Kerkis küsimus, kas see peabki nii olema ja jääma. Miks ei võiks vabrik kuuluda rahvale ja kogu tulu minna rahva hüvanguks?
Sotsialistlikus liikumises kujunes murranguliseks 1875. aasta, mil toimus Saksamaa Sotsialistliku Partei kongress. Sellest ajast on sotsialismiideed kiiresti levinud. Praegu on kommunistlikel parteidel umbes 35 miljonit liiget. Sotsialistlik kord valitseb ühel kuuendikul maakerast, kus elab ja töötab üks kolmandik maakera rahvastikust. Enam ei vasta tõele Marxi sõnad, et Euroopas liigub ringi kommunismitont. Nüüd pole kommunism ebamäärane tont, vaid täiesti reaalne nähtus.
Sotsialism on võrreldamatult õiglasem kui kapitalism. Sotsialismis toimub jaotamine põhimõttel – igaühele tema töö järgi. Aga ka nii pole päris õiglane. Kui ühes perekonnas töötab kaks inimest ja neil on üks laps, teises perekonnas töötab ka kaks inimest, kuid neil on viis last, ja palka saadakse võrdselt, siis teine pere elab kehvemini. Peale selle on inimestel erinevad võimed. Aga kõik inimesed tahavad hästi süüa ja riides käia. Ei ole nende süü, et nad ei jõua küllaldaselt teenida. Kommunismis selline ebavõrdsus kaob, siis saab igaüks tarviduste järgi.
Kommunismiks on kõigepealt vajalik kõrge tootmistase. 1967.–1968. aastal jõuame tõenäoliselt toodangu mahult ühe elaniku kohta Ameerika Ühendriikidele järele. Kuid koos tootmise kasvuga kasvavad ka vajadused. Uudiskaubad jäävad alati defitsiitseks. Puhttehniliselt ei jõuta nende tootmist nii ruttu suurendada, et kohe kõigile jätkuks. Selliste kaupade suhtes püsib sotsialistlik majandusprintsiip kaua.
Praegu toimub kommunistliku printsiibi alusel jaotamine hariduses ja meditsiinis: õppida saab igaüks oma võimete kohaselt ja soovi järgi ning kõigile on tagatud vajalikud raviteenused. Tõenäoliselt hakatakse varsti koolilapsi tasuta toitlustama. Ka töölissööklad võivad hakata jagama tasuta lõunaid ja töökohad tasuta töörõivaid. Kuid see ei tähenda, et inimesed pidupäevadel ei sooviks midagi suupärasemat või et nad ei vajaks ka peorõivaid.
Vabadus on võimalus saavutada püstitatud eesmärke. Ürgkogukonnas seisnes vabadus töös. Orjandusliku korra ajal omastasid orjapidajad orjade töö ja suurendasid enda vabadust. Tuhandeid aastaid oli töö sund. Töötav inimene tootis, et isand saaks vabalt elada. Töö muutus häbiasjaks. Kui aga keegi ei omasta enam teise töö vilja, seega ka teise vabadust, siis muutub töö naudinguks ja auasjaks.
Vabadus piirab teiste vabadust. Ei tohi mürgeldada ja kisada, kui teised magavad. Piiramist pole ainult siis, kui isiklik huvi ja ühiskondlik huvi langevad kokku. See toimub alles kauges tulevikus.
Tol ajal oli kombeks, õigemini kohustuseks, tänada iga asja puhul ette ja taha parteid ja valitsust. „Kallid noored, tänu parteile ja valitsusele on teil koht, kus teid ravitakse ja koolitatakse,” kuulutas kooli direktor igas aktusekõnes. Kui inimene pälvis hea töö eest aukirja, siis tänas ta ilmtingimata parteid ja valitsust, kes teda töösaavutustele olid innustanud. Parteid ülistavaid loosungeid kanti oktoobripühade ja esimese mai rongkäikudel, kusjuures loosungite tekstid oli koostanud ja kinnitanud partei keskkomitee ning avaldanud need varakult ajakirjanduses. Isetegevus loosungitekstide vallas oli keelatud. Partei tähendas ainult Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteid – teisi parteisid polnud Nõukogude Liidus olemas. Nende loomine oli kriminaalkuritegu ja me ei osanud ette kujutadagi, et riigis võib olla mitu poliitilist parteid.
Koolis õpetati, et inimühiskond areneb tõusujoones. Kauges minevikus valitses ürgkogukondlik kord, siis tulid orjanduse aastad, feodalismiajastu, kapitalism. Meie elame sotsialismiajastul, kus on kaotatud inimese ekspluateerimine teise inimese poolt. Sotsialismilt sammutakse otseteed ja vääramatult kommunismi, kus kõigile inimestele on tagatud vaba areng, võimete- ja jõukohane töö ning jõukas ja õnnelik elu.
Lektoreid käis meil ohtrasti. Harry Õiglane rääkis mikromaailmast.
Inimene on teda ümbritseva maailma jaganud mega-, makro- ja mikromaailmaks. Et kaks esimest on lõpmatud ruumis ja lõpmatud ka ajas, seda mõistab igaüks. Mikromaailma kohta kaldutakse aga arvama, et see on midagi lõplikku ja uurijale ammendatav. Kuid tegelikult see nii ei ole. Mikromaailm on täpselt samuti lõpmatu. V. I. Lenin kirjutas käesoleva sajandi algul, et elektron on ammendamatu ja nii see ka on. Kui teaduse praeguse taseme juures on elektron tõesti jagamatu, siis ei ole meil põhjust eeldada, et see nii ka jääb. Arvati ju omal ajal, et aatom on jagamatu, kuid siis ta jagati – avastati tuum ja elektronid.
Igas ruumipunktis on alaliselt olemas kõik mõeldavad väljad. Nad on nii nõrgad, et neid ei saa mõõta, kuid nad on olemas ja on vaja vaid energiat, et neis tekiks osake.
Meie päikesesüsteemile vastab antiainest päikesesüsteem. Kuid seda pole võimalik avastada, sest valgus, olenemata sellest kas ta tuleb anti- või harilikust maailmast, on ühesugune.
Keskkooli 9. ja 10. klassis, kuigi siruli voodis, elasin koolipoisielu ja olin eluga rahul. Õppisin, sain ravi, mida määrasid raviarst dr Tsurenkov ja dr Saar, kes vahetevahel mind konsulteerimas käis. Olin õiges kohas ja heades kätes.
Nagu paljud koolipoisid tol ajal, hakkasin koguma postmarke – huvialategevus rikastab elu. Harrastuse tegi võimalikuks kasvataja Helga Ertis, kelle töökohustuseks oli meiega tegelda ja valvata, et õhtul õppimistunni ajal valitseks palatites vaikus. Kell 22.00 kustutas kasvataja tuled ja soovis head ööd. Töövälisel ajal külastas kasvataja meie soovil – koolis oli filateliste peale minugi – järjekindlalt Tartu margikauplust. Tema abil kasvatasin oma kogu uute puhaste markidega. Pidasin kirjavahetust oma isa õdede, tädide Minni Nurme, Johanna Mikali ja Salme Ekbaumiga, kelle vastukirjad sisaldasid tavaliselt ümbrikutest lõigatud tembeldatud postmarke, mida ma siis soojas vees leotasin ja öökapil ajalehtede vahel raamatutest pressi all kuivatasin. Avaldasin kuulutuse – niipalju saksa keelt ma oskasin, et lihtsaid kirju kirjutada, – ühes Saksa Demokraatliku Vabariigi filateeliaajakirjas ja hakkasin saksa filatelistidega kirja teel marke vahetama. Väikselt ja vaikselt alanud tegevus ähvardas kasvada üle pea. Mõistsin, et koguda valikuta igasuguseid postmarke oli mõttetu. Otsustasin keskenduda Nõukogude Liidule ning faunale ja floorale, sest looma- ja taimepiltidega margid olid pilkuköitvalt kaunid.
Koolis õpetati meile inglise keelt. Saksa keelt õppisin omal käel. Muutusin nõnda ogaraks, et kirjutasin emalegi Viljandimaale saksakeelseid kirju. Harjutamise mõttes.
Noore inimesena mul rahakogumiskirge polnud, oma väikesest invaliidsuspensionist ostsin uusi postmarke ja uudiskirjandust. Mujale polnudki mul raha kulutada – mind ravis, toitis, kasis ja koolitas riik.
Haiglas külastas mind paarikuiste vaheaegadega ema. Nii kuidas kodused tööd lubasid. „Päris hea, et sa Tartus õpid, saan kodunt välja,” tunnistas ta. Rohkem püsikülalisi mul polnud. Aga võinuks olla, mõtlesin vahel. Olin siinsamas Tartu linnas ainult paar aastat tagasi lõpetanud seitsmenda klassi. Mu tollased klassikaaslased ja sõbrad käisid võib-olla mitu korda nädalas sellest majast mööda. Küllap nad teadsid, mis minuga oli juhtunud ja kus ma viibin. Veelgi kummalisem oli, et ka tädi Linda kaks poega, kellega olime Viljandimaal koos kasvanud ja kooliajal Tammelinnas ühes kitsukeses toas elanud, ei astunud kordagi minu juurest Kalevi tänaval läbi. Kas oli põhjus selles, et ma ei kirjutanud neile, ei saatnud sõna, et ootan, tulge? Algul ei suutnud ma seda
