oli viiest.”
„Aga ainult liha.”
„Olgu,” nõustub Rein meie kõigi eest.
„Kas teil kahju ei hakka?” küsib Eerik imestunult. Kuulnud, et ei hakka, tõuseb püsti ja korjab meie lihaportsjonid oma taldrikule.
Helbime suppi ja jälgime, kuidas kolm esimest lihaviilu kaovad nagu hundi kurku, neljandaga läheb mehel aega ja viienda mälumise lõpetab ta suure pingutusega alles nõude koristamise ajaks.
„Kas homme kordame?” küsib Rein.
„Kolmega võiks,” irvitab Eerik.
Õde Astridi üks käsi ja jalg on palatis, teine kehapool jääb ukse varju.
„Ma toon teile uue haige,” ütleb.
Meid on praegu viis. Meie meelest normaalne arv väiksemat sorti palati kohta. Kisume ninad kirtsu ja õiendame kooris:
„Õie viriseb juba praegu, et kitsas. Siis ei mahu enam haigevankriga sisse. Kuhu Juhan ratastooli paneb?”
Astrid kuulab ega mõtlegi meile kaasa tunda.
„Võib-olla on ta suitsumees?” pärib Rein viimase lootusega.
„Ei tea,” vastab õde ja lükkab ukse väljastpoolt kinni.
Märkamatult hiilib nurkadesse ja voodi alla peitunud pimedus lagedale. Kauget punetavat taevaäärt võib pärani silmadega valu tundmata vaadata. Järjest tumedamaks ja salapärasemaks muutub park, suured esemed tõmbuvad halliks, väikesed neelab videvik. Polegi nagu pime, kuid lugedes lõikab silmadesse nagu noaga.
„Tule peaks põlema panema,” lausun, kuigi palatis pole ühtegi käijat.
„Tervist, mehed!”
Toetudes kulunud pillirookepile, ühele labajalale ja teise jala varvastele, seisab uksel lüheldane, halliseguse tiheda juuksekasvuga mees. Vaatab ootavalt, teenistusvalmilt koridori. Laseb õe mööda.
„See siin on teie ase,” ütleb Astrid, käega minu tühja kõrvalvoodi jalutsiotsale patsutades.
Uustulnuk kummardab: „Ma tänan teid!” Mees teeb sammu ja äkki on ta väga lühike, tema parem jalg on umbes kümme sentimeetrit vasakust lühem, järgmise sammu ajal saavutab ta endise pikkuse.
Astrid vabastab tekiääre madratsi alt. „Võtke pidžaama seljast ja heitke kohe pikali!”
„Ma tänan teid, õeke. Ma tänan teid südamest,” kordab uus kummardusi tehes ja kätega vehkides, pööramata õelt hetkekski oma koolipoisilikult sõnakuulelikku pilku.
Püüdlikult hakkab uustulnuk lahti riietuma. Tal on elavalt välkuvad lõbusad silmad ja pisike lott lõua all. Põski katab umbes ühepäevane sinkjas habemekonts, nägu on intelligentne, kuid lõuajoon mõjub koomilisena. Midagi pentsikut, kuid samal ajal meeldivat peitub mehe olemuses.
Uustulnuk kobib voodisse, asetab käed vaheliti pea alla ja vaatab palatis ringi. Piilun teda üle raamatuserva. Ka Rein tõstab pea.
„Puusaga?” pärib.
„Kuidas, palun?”
„Ma küsisin, kas puusa pärast tulite haiglasse.”
„Puusaga jah,” vastab mees ja mudib ettevaatlikult oma haiget liigest, „veebruaris libedaga kukkusin ja näe, ramp, ajas üles valusa muhu.”
Jutuots lahti tehtud, algavad küsimused-vastused teemal: haigus, haigla, kes sina oled.
„Kuidas uut seltsimeest kutsutakse,” huvitub Mihkel.
„Bruno Hindov.”
„Kas kaua juba haige?” tahan mina teada.
Bruno rehmab käega. „Ah, lapsest saadik, nelikümmend aastat.”
Hämmeldunult ja ehmunult vaatan Brunole otsa.
„Nojah, peaaegu terve elu,” kinnitab mees.
Õieti ei peaks see mind üllatama. Kümneaastastele ja noorematele luutuberkuloosihaigetele oli Tartus oma maja ja siingi on lasteosakond. Ka mina haigestusin luutuberkuloosi üheksaselt. Ometi vapustasid mind Bruno nagu muuseas nimetatud aastakümned.
Praegu loen ma haiguseaastaid ühekohaliste arvudega. Ja loodan, et saan terveks nii nagu palatikaaslased, kes lamavad, kuni valud kaovad, veresete läheb normi ja haiguskolle lubjastub. Pärast seda saavad nad koju – tõsi, märk jääb külge – ning jätkavad poolelijäänud elu.
„Kas enne ka ägenemisi on olnud?” uurib Rein asjalikult.
„Neli korda.”
„Tuberkuloosi needus,” nendin.
„Ärge muretsege, see haigus tänapäeval ei tapa, ainult piinab,” märgib Rein, et sugenenud vaikust katkestada ja mõtteid mujale juhtida, „kuni ise ära sured.”
„Te olete kuradi toredad poisid,” arvab selle peale Bruno.
Nüüd leiab Rein, et on tulnud paras aeg jutustada uustulnukale oma haiguse lugu algusest tänase päevani. Tapva põhjalikkusega meenutab ta haiguse tõuse ja mõõne. Tabades sarnasust, noogutab Bruno rõõmsalt. Mõtlen, et asugu haiguskolle kus tahes, õgigu Kochi kepike lülisammast, jala- või käeliigest, ikka tõlgendatakse taashaigestumist ühtemoodi katastroofina. Inimene oli pidanud end terveks ja maadelnud vapralt tuhandete eluraskustega. Ta oli lasknud ühest kõrvast sisse, teisest välja arsti manitsused – ära kuku, ära külmeta, ära tõsta raskeid asju; toitu mitmekülgselt ja korrapäraselt, puhka korralikult. Inimene tahtis unustada, et ta oli põdenud luutuberkuloosi, elada piiranguteta. Ta pingutas ja rügas kauni tuleviku nimel. Ja siis ükskord öösel andis salakaval tõbi endast taas märku. Inimene ei tahtnud uskuda, asetas tulitavale kohale sooja koti ja püüdis igaks juhuks rohkem lesida. Oma valudele leidis ta kõige totramaid põhjendusi ja keeldus kangekaelselt minemast arsti vastuvõtule. Ehk on valehäire, ehk läheb mööda.
„ …ja elu oli järsku nagu noaga pooleks lõigatud,” kuulen jälle Reinu juttu. „Nüüd laman ma siin juba kolmandat kuud ja kas te usute või mitte (Bruno tõttab kinnitama, et usub), kui ma kuulen rongi mürinat, raudtee ei ole siit kaugel, siis käib see mulle närvidele; kui näen erariides inimest, siis on mul valus, sest ta tuletab meelde elu selle maja seinte taga.”
Palatis on juba peaaegu pime. Kerge läbipaistev videvik on asendunud veniva raske hämarusega. Taevaäär helendab, kuid ei valgusta enam.
„Tule peaks põlema panema,” kordan.
„Kohe ma tõusen ja panen,” vastab Bruno ja sirutab jalad üle voodiserva. Upitab end raskelt püsti. Pika lotendava haiglasärgi alt paistavad tema paljad jalad, üks neist on peenike ja tilpneb õhus. Püüdes sellele kergemalt toetuda, hilpab mees ukse juurde, küünarnukid laiali nagu tiivad linnupojal, kes ei oska veel lennata.
„Miks te tõusite, ma oleksin kutsunud õe,” lausun, tundes süümepiina.
Valugrimass näol, holpsab Bruno tagasi voodisse.
Ka tema oli oodanud viimase minutini. Kujutan ette, millise tundega läks ta arsti
