te saategi teada, ma alles eile kuulsin.” Ja õde loeb ette linnas leviva kahemõttelise salmi.
„Hm,” muigan, „täna on meil luuleõhtu.”
Oligi. Õde luges meile veel mitu luuletust. Kõige rohkem meeldivat talle Gustav Suitsu „Kerkokell”. Ja õde kandis selle meile peast soravalt ette.
Nii vaikselt koduküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lõunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule, kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
Nii rasselt kaibap, ikkep kell.
Om asja ilman imelise,
teed toda käven mõtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!
– — – — —
– Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? –
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs –
oh kerkokell, oh kerkokell!
„Kas es olle illos?” küsis võru keeles, kuigi mitte minult.
Õe jutt lühikestest meestest oli mind ärritanud. Kuulusin lühikeste kilda, kuid ei pidanud end seepärast pikkadest kehvemaks. Jäin imetlema Virve musti juukseid ja elevil olekut. Õde märkas minu ainitist pilku.
„Poiss, mis sa vahid?”
„Teid.”
„Nii ei ole viisakas vaadata.”
„Te räägite nii huvitavalt setu murret.”
Õde sai pahaseks. „Häbemata poiss, ega Võru ole Setu.”
„Igatahes on nende vahe väike,” ütlesin, „ja setud on samasugused inimesed kui kõik teised.”
Aga õde oli ikka pahane.
„Õel poiss olete,” ütles.
Vahel tuli õde Virve ka päeval.
„Noh, kuidas te elate?”
Üliõpilane pomises midagi haiglapäevade üksluisusest.
„Oi, kuidas ma neid naaberpalati mehi sõimasin. Küll nad mu käest said,” rääkis õde Virve lõbusalt, rahulolu säramas silmis, näos ja figuuris.
„Mul ei ole üldse aega, jookse nii, et seda nägu oled,” seletas ja seisis rahulikult edasi. Viimaks siiski lahkus, arst ootavat.
„Aidaa!” viipas ukselt. „Elage hästi!”
„Ärge meid unustage,” hüüdis üliõpilane talle järele.
Kord tuli meil juttu häbenemisest.
„Inimese juures pole midagi häbeneda,” arvas õde. „Ja haige ei olegi nagu mees- või naissoost, ta on lihtsalt haige.”
Miks sa siis Palmi juures käid, mõtlesin.
„Paljalt naiste ees on ikka piinlik küll,” arvas üliõpilane.
„Mina oma keha ei häbene,” vastas õde.
„Teie olete naine,” lausus üliõpilane.
Varsti kirjutati Palm välja ja ma nägin Virvet alles oma kriisiööl. Aga see oli hoopis teistsugune õde Virve – kaastundlik, südamlik.
„Oh sa vaeseke… kullake,” kordas, askeldades minu ümber. „Neelame need pulbrikesed alla. Nüüd teeme süsti, siis saab poisu ruttu terveks,” rääkis ta hellalt, kasutades lastekeelt.
Tollest õhtust ootan tema valvekordi. Mind nimetab ta nüüd pisipojaks või poisuks, kuigi mulle see hästi ei meeldi. Mis pisipoja ma enam, ajan juba nädalas korra habet.
Mind pööratakse iga kolme tunni tagant. Valitseb veendumus, et siis ei teki lamatisi. Et mind kergem tõsta oleks, pean hoidma tõstjal piha ümbert kinni.
„Hoia hästi tugevasti,” kästakse alati.
„Vaata, kui maiad nad on noore poisi kallistuste järele,” märgib sanitar.
Miks ta nii ütleb? Pärast neid sõnu lõdvendan haaret.
„Kõvemini, kõvemini!” kästakse.
Aga mina hoian kõvasti ainult õde Virvet. Tal on pehmed lopsakad rinnad, vahel toetan neile nagu kogemata oma lõua.
„Nurme, ma lasen teid lahti,” ähvardab.
„Kas oli valus?”
„Oli valus jah,” vastab, rõhutades iga sõna.
„Õekene, ma kogemata.”
Aga juba olengi teisel küljel.
„Aitäh!” ütlen.
„Küll see poiss oli algul õel,” lausub õde sanitarile.
„Aga nüüd?”
„Nüüd enam ei ole,” ütleb õde ja annab plaksu minu paljale tagumikule. Mulle pole pükse antud. Särk on selja tagant nööritav, kuid neid paelu ei sõlmita kinni. Häbenen hirmsasti oma alastust, kuid õele teeb see ainult nalja. Meelega käitub ta minuga, nagu oleksin tita. Ja tita kasutab olukorda, teeb tädile kalli-kalli ning teinekord surub pehme habemetüükaga põse vastu õe põske.
See on mäng, mida võib mängida mõne korra, aga mitte pidevalt. Mänguga on sama lugu nagu naljaga – esimesel korral on lõbus, kolmandal jätab ükskõikseks, neljandal tüütab ja aina korratuna ajab marru.
Õde Karin ja Virve on minu lemmikud. Ülejäänud õed ja sanitarid on lihtsalt meeldivad inimesed, välja arvatud sanitar Meida. Meida on vaenlane.
Hommikul koristamise ajal põrutab ta põrandaharjaga vastu voodijalgu. Iga põrutus kajab minus valuna vastu. Nuriseda on kasutu. Selleks ajaks on ta jõudnud järgmise koikuni ja kolistab seal. Hiljem hakkab Meida öökappe kontrollima. Tegelikult on see õe töö, kuid pärast külalistepäeva soovib Meida õde abistada. Mul on sahtlis ema toodud õunad.
„Oi kui ilusad,” kiidab. „Kust neid küll nii hilja saadakse?” Meida hääl on hele ja suhkrumagus, seda saab mõista ainult ühtepidi.
„Maitske!” pakun.
„Oi, aitäh,” teeb, nagu oleks üllatunud. „Jah, väga head, küll on mahlased,” kiidab, imal naeratus näol.
Aga veebruarikuised Liivi sibulõunad pole sugugi mahlased. Nad on jahused nagu keedetud kartulid ja peaaegu maitsetud.
Siis näeb meetopsi. Ema oli toonud mulle plekkpurgi täie linnumagusat, nagu vanaisal oli tavaks ütelda.
„Mis
