seal vaadata, mesi on mesi,” ütlen kannatamatult.
Meida, kes kaane juba pealt võtnud, nuusutab mett.
„Kas ema peab mesilasi?” pärib.
„Jah,” vastan lühidalt ja külmalt. Ei hakka talle seletama, et tegelikult on mesinik vanaisa.
„Hea, kui omal on mesipuud, seda poemett kohe ei usu osta. Tea, mida nad sinna sisse panevad.”
Ma ei vasta, pööran näo kõrvale ja püüan jääda rahulikuks.
Meida jätkab inventuuri. Pean talle pakkuma veel kompvekke ja selle peale kuulma, kui hea ema mul on. Rahakoti jätab ta rahule ja raamatud teda ei huvita. Hea seegi.
Loodan, et täna aitab ta mind pöörata ilma oma hariliku „Oh, kui raske. Suur poiss ja ise ei saa. Tõsta siin oma naba paigast, kes paigale paneb. Mis sa mulle maksad?”
Ta teeb võib-olla nalja, kuid ma olen neid sõnu juba kümneid kordi kuulnud. Samal ajal ei tule ühtegi etteheidet üle õe huulte, kes on sanitarist väiksem ja kaks korda kergem.
Kui Meida töötab, on halb päev. Lõppude lõpuks saab kõik tehtud, kuid see toimub torina saatel, läbi vimma, mis rikub haigetel tuju.
Kord palusin Meidat: „Olge hea, tehke purk lahti!”
Olin alles nõrk, liigutasin vaevu käsi, aga konservipurkidel on tugevasti peale pressitud plekk-kaaned.
„Sahtlis on avaja,” pakkusin.
„Ei hakka mina oma käsi lõhkuma,” vastas Meida ja lahkus palatist.
Siis olin ma vihane. Hiljem olen suutnud oma tundeid talitseda.
Õues on veebruarikuu. Lume külm valgus peegeldub laest. Palat on hall ja elu üksluine. Vaatan sageli ukse poole: täna tuleb ehk ema. Tahan tabada ukse avamise ja ema nähtavale ilmumise hetke.
Aga ikka tulevad võõrad või ei tule üldse kedagi. Ma väsin ja vaatan kõrvale ja siis seisabki ema uksel. Sammub minu poole, jõuab voodini. Nüüd me naeratame teineteisele.
„Võta!” ütleb.
„Mis see on?”
„Võta, võta!” kordab ema ja poetab mulle pihku väikese külma, juba sulama hakanud lumepalli.
„Laiskled siin talve maha ja lund ei näegi,” naljatab.
„Sadavat lund näen,” vastan tõsiselt.
Ema käib nüüd harva, korra üle paari nädala, sest rohkemaks ei jätku tal aega. Kodus peavad teda kinni loomad. Ja minuga on kõik vanaviisi. Ema teab seda, aga ikka jääb tema esimeseks küsimuseks, kui ta tuleb:
„Juhan, mis uudist?”
Nüüd pean rääkima oma tervisest. Kuid mida, kui paranemist pole?
„Tundlikkust tuli ehk juurde,” vastan.
„Miks ehk?” küsib ema.
„Sellepärast, et ma pole päris kindel, seda on nii vähe.”
„Täna käisin sinu arsti jutul. Ütles, et nemad loodavad. Pahandas, miks sa nii hilja ravile tulid.”
„See on nende moodi. Aga ma ei tulnud hilja,” vastan.
Ema teeb, nagu nuuskaks nina ja samal ajal pühib pisaraid.
Mulle ei meeldi, kui memm nutab. See teeb mind nii viletsaks, sisendab lootusetust. Kuid mina tahan loota, tahan olla tugev. Ema aimab seda ja püüab pisaratest hoiduda. Kui aga ei suuda, siis peidab veekalkvel silmi.
Ta loodab, et ma kevadeks paranen. Mina loodan sedasama.
Hommikusel visiidil oli sõbralikult naeratav doktorgi märkinud: „Nurme, teil oleks aeg terveks saada.”
Oleks küll. See on minu esimene mõte hommikul ärgates ja viimane õhtul enne uinumist. Kuid jalad ei hooli minu soovidest ja tahtmistest. Nemad elavad oma elu. Seljaajust lähtuvad käsud tõmbavad jalgu vahel kõveraks, lükkavad sirgu, väristavad, kisuvad krampi. Minu sõna jalad ei kuula. Minu tahtele ei allu ka põis. Pärast operatsiooni jäi kusi hoopis kinni, siis tühjendati põit kateetriga. Kõõritasin alati hirmunult, ega kateeter liiga jäme ole. Järgnes põieloputus furatseliini- või kaaliumpermanganaadi lahusega. Nelja päeva tagant teeb sanitar mulle klistiiri ja tühjendab käega minu pärasoolt – muidu jääks kõik, mis ma söön, kõhtu pidama. Protseduurid ei tee valu, ma ei tunne alakeha, küll aga on alandavad. Mul on kõigi tervete inimeste ees häbi. Suur mees, aga ei saa isegi sittuda. Ka suurvisiidi ajal tunnen piinlikkust. Miks ma ei täida nende ootusi ega näita paranemismärke?
Vahel tahaksin olla hästi kaugel, kus mind keegi ei tunne, olla seal niikaua, kuni paranen. Aga kui ei parane, siis jäädagi igaveseks võõrsile.
Nii olen ma mõelnud, kuid samal ajal tunnen heameelt, kui ema mind vaatama tuleb. Vist ei tea ma isegi, mis mulle on hea ja mida ma õieti tahan.
Kas ma oleksin aasta tagasi võinud arvata, et tuleb aeg, mil ma loen raamatuid selleks, et unustada, et mulle pole niivõrd tähtis raamatu sisu, kuivõrd köite paksus. Paksust raamatust jätkub kauemaks. Ma loen päevad läbi, kuigi talveilmad on hämarad ja pirnid laes tuhmid. Mu silmad valutavad, kuid ma pean lugema, sest ainult nii on elu väljakannatatav. Loen, et põgeneda iseenda mõtete eest. Taoti see õnnestub ja ma ei kuule sisemist hädakella – poiss, sa oled halvatud ja võib-olla jäädki sandiks.
Hommikupoolsete ööde suigatustes näen sageli, et ma proovin liigutada jalgu ja need liiguvad. Imestan, ei julge uskuda. Proovin veel. Jah, tõesti liiguvad. Rõõm nöörib kõri. Vajun sügavasse rahulikku unne. Kui ma hommikul ärkan, selgub, et minu päevade kannatamatu ootus oli täitunud ainult unenäos.
Nädalas korra tuleb auväärne, kindla ülesehitusega rongkäik – suurvisiit. Kõige ees sammub professor Ernst Raudam, siis osakonnajuhataja, palatiarst, eelviimane on vanemõde ja viimane palatiõde. Kitsukeses palatis on lubatud järjekorra mõningane segiminek. Aga sisenemine ja väljumine toimub korra järgi, mis on kindel nagu seadus, sama kindel kui professori esimene sõna:
„Jõudu!”
Aeglaselt liigub rongkäik, peatudes iga voodi juures. Palatiarst loeb ette haigusloo. Kõlavad ladinakeelsed terminid. Näod on tõsised, hääled vaiksed ja mõjukad. Siis räägib professor ja teda mõistetakse poolelt sõnalt. Haige kuulab ja vaikib, kuni professor tema poole pöördub.
„Kas kaevata on?”
„Ei ole.”
„Tähendab, olete ravi ja kohtlemisega rahul?”
„Rahul, rahul.”
Selline on paraneva haige vastus, keda lastakse peatselt koju. Ja arstid muhelevad, palat muutub avaramaks ja valgemaks.
Uustulnukaga on jutuajamine pikem juhul, kui ta rääkida suudab. Teinekord istub professor koguni tema voodiäärele, kuulab stetoskoobiga südant ja kopse, palpeerib. Aeglaselt liigub rongkäik. Vahele ei jäeta kedagi.
„Kas tundmine tuleb?” küsib professor ja mudib läbi teki minu juba kõhetuma hakanud jalgu.
„Kust
