iku feng shui
SAATEKS
Inimene on sündinud lugude jutustajaks. Igaühel on enda kohta lugu – kust ta on pärit, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Lugude rääkimise oskust on inimkond aastatuhandeid endaga kaasas kandnud, seda täiendanud ja kaasajastanud. Viimaste aastakümnete tehnika kiirest arengust tingituna oleme hakanud vähem jutustama. Elu on nii kiire, et juttu vesta enam ei jõua, heal juhul vaatame vaid pilte, kui sellekski aega jääb. Nii kaovad lood, kaob vajadus õppida tundma enda juuri, oma pärandit. Seetõttu ei õpi me tundma iseennast, kuid oma potentsiaali ja iseennast tundmata loome vale ettekujutuse oma tuleviku minapildist. Vale lugu järgides saame haiget, pettume maailmas ja iseendas ning kaotame usalduse ümbritseva suhtes. Stopp!
Selles raamatus süveneme feng shui bagua filosoofia kolmandasse eluvaldkonda – perekonna, sugupuu ja mineviku tsooni. Uurime lähemalt, mida see eluala endas sisaldab, kuidas seda mõista ja enda heaks kasutada. Saame juhtnööre, kuidas omaenda lugu jutustada, mida sellesse loose panna, mida muuta, millest loobuda või mida hoopis millegi positiivsega asendada. Me hakkame ise oma loo autoriks ja jutustajaks ning loome seeläbi oma igapäevast teekonda täna ning sillutame teed soovitud tulevikku.
Käesoleva raamatu ülesehitus on sarnane sarja esimeste raamatutega. Esimeses kolmes peatükis anname ülevaate feng shui üldpõhimõtetest ja bagua kaheksa tsooni teooriast. Neljandast peatükist alates keskendume aga täielikult perekonna, sugupuu ja mineviku tsoonile. „Perekonna, sugupuu ja mineviku feng shui” käsitleb antud tsooni filosoofilist aspekti ja kirjeldab, kuidas see tsoon meie igapäevaelus väljendub; samuti esitab mitmesuguseid tasakaalustamise viise. Nii on igal lugejal võimalik leida antud eluvaldkonna, tsooni tasakaalustamiseks ja vajaduse korral ka aktiveerimiseks just talle sobivad ning tema puhul toimivad vahendid.
Mõnusat avastamisrõõmu!
Siret ja Janno Seeder
SISSEJUHATUS PEREKONNA, SUGUPUU JA MINEVIKU FENG SHUI ’SSE
Kas me tõepoolest teame, kes me oleme ja kust tuleme? Kui tihti me esitame endale küsimuse, miks meie elu on selline? Miks näeme välja just sellised? Miks, miks? Esitame küsimusi nagu nelja-aastane pisipõnn, kuid vaikselt sisekõnena. Ja kui ei suuda enam taluda vastuseta jäänud küsimusi, karjume oma hingevalu kogu maailmale välja. Kuid ka siis ei saa me alati vastust, sest selleks peame pöörduma sissepoole, salapärasesse ja ettearvamatusse alateadvusse.
Selle tsooni mõistmiseks kujutame endale ette matkaselli, kes on oma igapäevasel matkateel, eluteel, ja kes kannab seljas suurt seljakotti. Kott, mis on rihmadega matkaselli külge köidetud, on raske ja rõhub teda. Huvitav, miks on ta kiindunud sellesse kotti, kas see on väärtuslik ja mida see endas sisaldab? Feng shui bagua filosoofiast lähtuvalt seostub perekonna, sugupuu ja mineviku tsoon esivanemate, suguvõsa ja lapsepõlvekogemustega, aga ka kooliajaga ning töö- ja elukogemustega. Inimese eilne päev, ka äsja möödunud tund on sellesse pakitud. Selles kotis võivad peidus olla meie suurimad rõõmud ja hirmud. Kas olete nendega silmitsi seisnud? Kas olete need ära tundnud ja nendega tuttavaks saanud?
Inimene, kel pole minevikku, on ka ilma tulevikuta. Inimese, ühiskonna, riigi seisukohast lähtudes on tegemist olulisima eluvaldkonnaga. See on pagas, millega oleme saadetud siia eluteele oma õppetunde ja uusi kogemusi saama. Siin võib olla palju rõõmustavat, aga ka raskeid hetki. Kas oleme suutnud leitud rõõmud oma võitudeks vormistada ja kurbused maha raputada ning seljataha jätta?
Aastaid mööda eluteed kõndides korjame oma kogemused ja mälestused „seljakotti”. Vaadake oma kodus ringi. Iga detail meie ümber on seotud mõne looga sinust ja minust, perekonnast, suguvõsast. Teele asudes pakime seljakotti vaid vajalikud asjad, kuid nagu reisikogemused näitavad, on neist ainult väike osa meile kasulik, ülejäänu aga igaks juhuks kaasa võetud. Järelikult oleme oma matkateed raskendanud ning võib-olla seetõttu ka rõõmu ja rahulolu vähendanud.
Selleks, et energia ja uus elukvaliteet meieni jõuaks, tuleb vabaneda üleliigsest. Tuleb osata vahet teha, mis on vajalik ja mis mitte, ning loobuda mittevajalikust kolast. Viimase all ei mõista me pelgalt füüsilist prahti, materiaalseid esemeid, vaid ka emotsionaalset ja vaimset kola. Selle hulka kuuluvad halvad kogemused, valu, kurbus, lein, hirmud, süütunne, eelarvamused ja muu seesugune. Me ei lase oma valul, halval kogemusel endast lahkuda, sest lahkumise hetkel valu kordub ja seda tunnet ei soovi me uuesti läbi elada. Me kardame valu, mida võib kaasa tuua tegelemine ebameeldivate kogemuste ja negatiivsete emotsioonidega.
Mida sügavamale „seljakotti” me oma negatiivseid emotsioone ja mälestusi peidame, seda enam negatiivse energia osakaal kotis suureneb. Nii jääb üha vähem vaba ruumi rõõmu ja uute alguste jaoks. Tegelikult annab just negatiivsete emotsioonidega tegelemine ja nende pinnaletoomine meile võimaluse neist vabaneda ja loobuda. Tundub uskumatu? Jah, meil on võimalus neist vabaneda, kuid kindlasti mitte unustada, sest inimesel puudub võime unustada. Andestamise, vabanemise protsessi abil laseme lahti mälestusega seotud emotsionaalse valu. Nii vabaneme isiklikust üleliigsest valust, aga võib-olla ka suguvõsa valust, rahvust või inimkonda takistanud valust – ühesõnaga üleliigsest kolast.
Täna oleme oma eilsete emotsioonide, kogemuste ja tegevuste tulemus. Perekonna, sugupuu ja mineviku tsoon on seotud sõnumitega minevikust. Need sõnumid väljenduvad igapäevaelus kasutatavate elumudelite kaudu. On ju ütlemised „eestlastel on kombeks” või „meie pere käitub nii” ja paljud teisedki meile nii tuttavad. Missugused need enim levinud mudelid on?
Elu on võitlus. Tänapäeva ühiskonda juhib arusaam, et elu on võitlus. Me peame olema kogu aeg valmis võitluseks, rünnakuks. Seevastu idamaade tõekspidamised õpetavad elama voolus. Konkureeriv ühiskond süstib meile juba emaüsas sisse võitleva olemisviisi. Võitlus algab juba enne käima õppimist parema mänguasja nimel, hiljem lisanduvad maiused, kuid peamine on võitlus tähelepanu pärast. Lasteaias toimub meie esimene võitlus positsiooni pärast, ja selles mängus kõik ei võida. Enne kooli teeme läbi karmi võitluse parema kooli nimel ja koolis võistleme/võitleme klassikaaslastega jne. Võitlev hoiak jälitab meid terve elu, kuni surmani välja. Tuntud on ütlus „Võidab see, kel on surres rohkem asju”. Karm huumor, kuid tõsi. Poodides käimine on nagu jahil käimine ja võidab see, kel suurem, uhkem ja ihaldusväärsem jahisaak.
Häbi. See on tunne, et me ei kuulu sinna, kus me oleme. Häbi, et me ei vasta millegi või kellegi ootustele. Häbi oma välimuse, käitumise, lähedaste, teadmiste omamise või mitteomamise pärast.
Süü. Ühiskonnal on palju reegleid ja kui me neid ei järgi, siis häbistatakse meid ja pannakse end süüdi tundma. Me tunneme end süüdi isegi siis, kui teeme selliseid asju, mis meile rõõmu pakuvad. „Süüdlaste seljas veetakse vett.” Süütunde tekitamine kellegi või millegi poolt on kõige jõulisem viis inimese tahte kontrollimisel ning see võib viia oma mina kaotamiseni.
Vajadus kaose järele. Paljud meist on üles kasvanud ümbruses, kus on palju konflikte, tülisid ja segadust. Me oleme harjunud sellise keskkonnaga, sest see tundub meile turvaliselt tuttav. Uude ümbruskonda sattudes (näiteks pärast abiellumist) hakkame uuesti meile juba tuttavaid ja turvalisi olukordi (konflikte) looma. Mis sellest, et konflikt, kuid tegemist on meile tuttava, taas korduva olukorraga, mille lõpplahendus on kogemuslikult etteaimatav.
Kui meid ümbritsevad sellised esemed ja olukorrad, mis meile ei meeldi, siis meie isiklik energia langeb. Seetõttu on mõistlik ümbritseda end asjadega, mida me armastame ja mis tekitavad meis rahulolutunde.
Aeg-ajalt tasub kontrollida, kas meie ümber on tekkinud kola? Kas oleme ikka veel kinni suhtes, mis on oma aja ära elanud või mis hävitab meid? Kas oleme kinni jäänud ammumöödunud olukorda, energiasse või ei suuda loobuda oma täiskasvanud laste juhendamisest? Kas teeme tööd, mis meid ei rahulda? Selleks, et elus edasi liikuda,
