Midagi selles täiuslikus pildis ei klapi.
Ta tõusis ja tänas pastor Turesoni.
„Ma räägin teiste koguduse liikmetega,” ütles ta. „Juhul, kui Louise tagasi ei tule.”
„Ta peab tagasi tulema,” ütles pastor Tureson. „Muu ei tule kõne alla.”
Kell oli viis minutit neli läbi, kui Wallander metodisti kirikust lahkus. Väljas oli sadama hakanud ja külm tuul pani ta lõdisema. Ta jäi autosse istuma ja tundis väsimust. Näis, nagu poleks ta jaksanud taluda mõtet, et kaks väikest tüdrukut on oma emast ilma jäänud.
Pool viis kogunesid nad politseimajja Björki kabinetti. Martinson istus diivanil, Svedberg nõjatus seina vastu. Nagu alati, sügas ta kiilaspead ja näis mõtlikult oma kadunud juukseid otsivat. Wallander oli istunud puust toolile. Björk seisis kummargil kirjutuslaua kohal ja rääkis telefoniga. Lõpuks pani ta toru hargile ja andis Ebbale korralduse, et neid lähema poole tunni jooksul ei segataks. Ainsa erandi võis teha Robert Åkerblomile.
„Mis meil siis on?” sõnas Björk. „Kust me alustame?”
„Meil pole midagi,” vastas Wallander.
„Svedbergi ja Martinsoni olen ma informeerinud,” jätkas Björk. „Auto kuulutasime tagaotsitavaks. Kõik nii nagu ikka kadumise puhul, mille me tõsiseks oleme hinnanud.”
„Mitte hinnanud,” ütles Wallander. „See on tõsine. Kui oleks juhtunud mingi õnnetus, siis oleksime sellest praeguseks juba teada saanud. Aga me ei ole. Seega on tegemist kuriteoga. Ma olen kindel, et ta on surnud.”
Martinson hakkas midagi küsima, aga Wallander katkestas teda ja esitas selle asemel kokkuvõtte oma tegemistest päeva jooksul. Ta pidi oma kolleegid nii kaugele saama, et need jõuaksid samale veendumusele nagu ta ise. Louise Åkerblomi sugune inimene ei kao vabatahtlikult oma perekonna juurest ära.
Keegi või miski oli takistanud teda kell viis kodus olemast, nagu ta telefonivastajale jäetud teates oli lubanud.
„See on kahtlemata tõsine fakt,” ütles Björk, kui Wallander lõpetas.
„Kinnisvaramaakler, vabakirik, perekond,” ütles Martinson. „Äkki oli seda kõike tema jaoks liiga palju? Ta ostab koogid, sõidab kodu poole. Äkki pöörab ta otsa ringi ja sõidab selle asemel hoopis Kopenhaagenisse.”
„Meil tuleb auto üles leida,” ütles Svedberg. „Ilma selleta ei leia me midagi.”
„Kõige enne tuleb meil leida maja, mida ta üle vaatama sõitis,” väitis Wallander vastu. „Kas Robert Åkerblom pole helistanud?”
Kellelegi polnud ühtegi telefonikõnet tulnud.
„Kui ta tõesti sõitis kuhugi Krageholmi lähedusse maja vaatama, siis peaksime suutma teda jälitada, kuni me ta leiame või kuni jäljed otsa lõpevad.”
„Peters ja Norén on Krageholmi ümbruses väikestel teedel otsinud,” ütles Björk. „Aga ühtegi Toyota Corollat pole nad näinud. Küll aga leidsid nad ühe varastatud veoauto.”
Wallander võttis telefonivastaja kasseti taskust välja. Pärast mõningat pingutust õnnestus neil leida sobiv magnetofon. Nad kuulasid kirjutuslaua kohale kummardunult Louise Åkerblomi häält.
„Lint tuleb üle vaadata,” ütles Wallander. „Kuigi ma tegelikult ei oska ette kujutada, mida tehnikud sealt leida võiksid. Aga igaks juhuks ikkagi.”
„Üks asi on selge,” sõnas Martinson. „Teadet jättes pole teda ähvardatud ega sunnitud, ta pole hirmunud ega mures, ahastuses ega õnnetu.”
„Niisiis juhtub midagi,” ütles Wallander. „Kella kolme ja viie vahel. Kusagil Skurupi, Krageholmi ja Ystadi vahel. Umbes kolm ööpäeva tagasi.”
„Mis tal seljas oli?” küsis Björk.
Wallander taipas äkki, et oli unustanud Louise’i mehe käest küsida üht kõige elementaarsemat küsimust. Nii ta ausalt ütleski.
„Ma usun ikkagi, et kõigel võib loomulik seletus olla,” ütles Martinson mõtlikult. „Sul on õigus, Kurt. Ta pole seda sorti, kes vabatahtlikult ära kaob. Hoolimata sellest on kallaletung ja tapmine endiselt väga haruldased. Minu meelest tuleks meil tööd teha, nagu tavaliselt. Aga ilma hüsteeriliseks muutumata.”
„Ma ei ole hüsteeriline,” ütles Wallander ja märkas, et sai vihaseks. „Aga ma tean, mida ma usun. Minu meelest räägivad mõned järeldused ise enda eest.”
Björk pidi just vahele segama, kui telefon helisema hakkas.
„Ma ju ütlesin: ma ei taha, et meid segatakse,” ütles Björk.
Wallander pani käe kiiresti telefonitorule.
„See võib olla Robert Åkerblom,” ütles ta. „Võib-olla on parem, kui mina temaga räägin?”
Ta võttis toru ja ütles oma nime.
„Robert Åkerblom siinpool. Kas te olete Louise’i leidnud?”
„Ei,” vastas Wallander. „Veel mitte.”
„Lesk helistas,” ütles Robert Åkerblom. „Mul on kaart. Sõidan ise sinna otsima.”
Wallander mõtles järele.
„Sõidame koos,” ütles ta. „Nii on vist kõige parem. Ma tulen kohe. Kas te võite kaardist mõned koopiad teha? Viiest piisab.”
„Jah,” vastas Robert Åkerblom.
Wallander mõtles, et tõeliselt religioossed inimesed on enamasti seaduskuulekad ja austavad autoriteete. Keegi poleks saanud keelata Robert Åkerblomi omal käel naist otsimast.
Wallander pani toru mürtsuga hargile.
„Meil on nüüd kaart,” ütles ta. „Alustame kahe autoga. Robert Åkerblom tahtis kaasa tulla. Ma võtan ta oma auto peale.”
„Kas me mõnda patrullautot ei saada välja?” küsis Martinson.
„Siis tuleb meil kolonnis sõita,” ütles Wallander. „Kõigepealt peame kaarti nägema ja plaani tegema. Siis saadame kõik jõud välja.”
„Helistage mulle, kui midagi toimub,” ütles Björk. „Kas siia või koju.”
Wallander peaaegu jooksis läbi koridori. Tal oli kiire. Ta pidi teada saama, kas jäljed lõpevad eikusagil. Või kas nende lõpus oli Louise Åkerblom.
Nad panid Robert Åkerblomi telefonis kirjeldatu järgi joonistatud kaardi Wallanderi auto kapotile. Svedberg oli kapotilt pärastlõunal sadanud vihma taskurätikuga ära kuivatanud.
„E 14,” ütles Svedberg. „Kõrvaltee Katslösa ja Kadesjö poole. Knickarpi suunas vasakule, siis paremale, uuesti vasakule, ja seal traktoriteed otsida.”
„Mitte nii kähku,” ütles Wallander. „Kui te oleksite Skurupist tulnud, siis millise tee te oleksite valinud?”
Oli mitu võimalust. Lühikese arupidamise järel pöördus Wallander Robert Åkerblomi poole.
„Mida
