siis, kui tal oli kiire? Kui ta pidi kella viieks koju jõudma?”
„Isegi siis,” vastas Robert Åkerblom.
„Selle tee võtate teie,” ütles Wallander Martinsonile ja Svedbergile. „Meie sõidame otse maja juurde. Kui vaja, siis peame raadio teel sidet.”
Nad sõitsid Ystadist välja. Wallander lasi Martinsoni ja Svedbergi mööda – neil oli pikem maa sõita. Robert Åkerblom vaatas ainiti enda ette. Wallander heitis talle aeg-ajalt silmanurgast pilgu. Mees hõõrus käsi rahutult vastamisi, nagu ei suudaks ta otsustada, kas panna need kokku või mitte.
Wallander oli pinges. Aga mida nad tegelikult arvasid eest leidvat?
Ta pidurdas Kadesjösse viiva kõrvaltee otsas, lasi ühe veoauto mööda ja meenutas järsku, et oli sama teed sõitnud ühel hommikul kaks aastat tagasi, kui kõrvalises talus oli tapetud vanem põllupidajatest abielupaar. Meenutus tõi kananaha ihule ja ta mõtles nagu sageli varemgi oma aasta tagasi surnud kolleegi Rydbergi peale. Iga kord, kui Wallanderil tuli tegeleda tavapärasest erineva kuriteo uurimisega, tundis ta vanema kolleegi kogemustest ja nõuannetest puudust.
Mis meie maal ometi toimub? mõtles ta. Kuhu kõik vana kooli vargad ja petised on kadunud? Kust tuleb kogu see arutu vägivald?
Kaart lebas käigukangi kõrval.
„Kas me oleme õigel teel?” küsis ta, et autos valitsevat vaikust katkestada.
„Jah,” vastas Robert Åkerblom pilku teelt pööramata. „Järgmise künka järel peame vasakule pöörama.”
Nad jõudsid Krageholmi metsa vahele. Järv oli vasakul, see paistis puude vahelt. Wallander aeglustas kiirust ja hakkas kõrvalteid jälgima.
Õige teeotsa leidis Robert Åkerblom. Wallander oli sellest juba mööda sõitnud. Ta tagurdas ja jäi seisma.
„Istuge autos,” ütles ta. „Ma vaatan ainult natuke ringi.”
Teeots oli peaaegu täiesti kinni kasvanud. Wallander kummardus ja avastas autorataste nõrgad jäljed. Kuklas tundis ta Robert Åkerblomi pilku.
Ta läks auto juurde tagasi ja kutsus raadio teel Martinsoni ning Svedbergi. Nood olid äsja Skurupisse jõudnud.
„Me oleme teeotsa juures,” ütles Wallander. „Sõitke ettevaatlikult sisse, ärge rattajälgi ära rikkuge.”
„Selge,” vastas Svedberg. „Me hakkame liikuma.”
Wallander keeras ettevaatlikult kõrvalteele ja hoidus rattajälgedest üle sõitmast.
Kaks autot, mõtles ta. Või üks, mis on edasi-tagasi sõitnud.
Nad loksusid aeglaselt mööda vesist ja kehva metsavaheteed edasi. Müügis oleva majani pidi olema kilomeeter maad. Oma üllatuseks oli Wallander kaardilt näinud, et talukoha nimi oli Üksiku.
Kolme kilomeetri pärast lõppes tee otsa. Robert Åkerblom vaatas arusaamatusega algul kaarti, siis Wallanderit.
„Vale tee,” ütles Wallander. „Me ei saanud maja mitte märgata. See peab otse tee ääres olema. Tuleb tagasi sõita.”
Uuesti peateele jõudes liikusid nad aeglaselt edasi. Umbes viiesaja meetri kaugusel leidsid nad järgmise kõrvaltee. Wallander kordas uurimisprotseduuri. Erinevalt eelmisest teest leidis ta mitmeid üksteisega ristuvaid erinevaid rattajälgi. Tee näis olevat ka paremas korras ja sagedamini sõidetav.
Aga nad ei leidnud otsitavat maja ka selle tee ääres. Puude vahelt paistis küll üks talukoht, kuid kuna see kirjeldusega üldse kokku ei sobinud, sõitsid nad sellest mööda. Nelja kilomeetri pärast jäi Wallander seisma.
„On teil leskproua Wallini telefoninumber?” küsis ta. „Mul on tõsine kahtlus, et tema topograafiline taju on väga vilets.”
Robert Åkerblom noogutas ja võttis põuetaskust väikese telefonimärkmiku. Wallander märkas, et lehtede vahel oli ingli kujuga järjehoidja.
„Helistage talle,” ütles Wallander. „Selgitage, et olete eksinud. Paluge tal uuesti teed kirjeldada.”
Telefon kutsus pikalt, enne kui proua Wallin lõpuks vastas.
Tõepoolest selguski, et proua Wallin polnud üldse kindel, mitu kilomeetrit kõrvalteeni tuleks sõita.
„Paluge talt mõnda muud orientiiri,” ütles Wallander. „Peab olema midagi, mille järgi me saaksime orienteeruda. Muidu tuleb talle auto järele saata ja ta siia tuua.”
Wallander lasi Robert Åkerblomil proua Walliniga rääkida ega vajutanud vestluse kuulamiseks valjuhääldi nuppu.
„Välgulöögi saanud tammepuu,” ütles Robert Åkerblom, kui oli lõpetanud. „Enne seda puud tuleb meil ära keerata.”
Nad sõitsid edasi. Kahe kilomeetri pärast leidsid nad välgust lõhestatud tüvega tamme. Samas oli ka kõrvaltee paremale. Wallander kutsus raadio kaudu uuesti teise auto kuuldele ja selgitas, kuidas õige tee üles leida. Siis läks ta kolmandat korda autost välja ja otsis rattajälgi. Oma üllatuseks ei leidnud ta mingit märki sellest, et mõni auto oleks hiljuti kõrvalteele pööranud. See ei tähendanud midagi, vihm võis olla jäljed ära uhtunud. Kuid ometi tundis ta omamoodi pettumust.
Maja oli seal, kus kirjeldatud – kilomeetri kaugusel tee ääres. Nad jäid seisma ja tulid autost välja. Vihma oli hakanud sadama ja aeg-ajalt oli tugevaid tuulepuhanguid.
Järsku pistis Robert Åkerblom maja poole jooksu ja hüüdis samal ajal kileda häälega oma naise nime. Wallander jäi auto juurde seisma. Kõik oli toimunud nii kiiresti, et ta ei jõudnud reageeridagi. Kui Robert Åkerblom maja taha kadus, kiirustas ta mehele järele.
Autot pole, mõtles ta. Pole autot ega Louise Åkerblomi.
Ta leidis Robert Åkerblomi, kes hakkas parajasti maja tagaküljel katkise telliskiviga akent puruks viskama. Wallander haaras ta käest kinni.
„Pole mõtet,” ütles ta.
„Ta võib seal sees olla!” hüüdis Robert Åkerblom.
„Te ütlesite, et tal ei olnud maja võtmeid,” vastas Wallander. „Visake kivi minema ja otsime parem mõnda lahti murtud ust. Aga ma võin juba praegu öelda, et siin teda pole.”
Robert Åkerblom vajus ootamatult istuli.
„Kus ta on?” küsis ta. „Mis on juhtunud?”
Wallanderil kerkis klomp kurku. Ta ei teadnud, mida ütelda.
Siis võttis ta Robert Åkerblomil käsivarrest kinni ja tõmbas ta püsti.
„Te ei saa siia istuma jääda ja ennast haigeks külmetada,” ütles ta. „Teeme nüüd maja ümber tiiru ja vaatame järele.”
Ühtegi lahti murtud ust nad aga ei leidnud. Nad kiikasid kardinateta akendest sisse ja nägid tühje tube, muud ei midagi. Nad olid just järeldusele jõudnud, et rohkem seal midagi näha ei ole, kui Martinson ja Svedberg õuele keerasid.
„Mitte midagi,” ütles Wallander. Samal ajal pani ta sõrme suule, ilma et Robert Åkerblom seda märkaks.
Ta
