hakkas oma auto juurde tagasi minema, võttis Björk tal õlast kinni.
„Mis sa arvad?” küsis ta. „Kas ta on surnud? Kas meil on tegemist kuriteoga?”
„Muud võimalust peaaegu polegi,” vastas Wallander. „Kui ta kuskil vigastatud ei ole. Aga ma ei usu seda.”
„Asi pole kiita,” ütles Björk. „Kohe mitte sugugi.”
Wallander sõitis Ystadi tagasi. Halli mere kohal lendasid valged haned.
Kui ta Åkarvägeni maja uksest sisse astus, seisid seal kaks tüdrukut ja vaatasid teda tõsise pilguga.
„Ma ütlesin, et te olete politseinik,” ütles Robert Åkerblom. „Nad saavad aru, et ema on kadunud ja te otsite teda.”
Wallander noogutas ja püüdis hoolimata kurku kerkinud klombist naeratada.
„Minu nimi on Kurt,” ütles ta. „Mis teie nimed on?”
„Maria ja Magdalena,” vastasid tüdrukud järjest.
„Ilusad nimed,” ütles Wallander. „Mul on tütar, kelle nimi on Linda.”
„Nad lähevad tänaseks päevaks minu õe juurde,” ütles Robert Åkerblom. „Ta tuleb neile kohe järele. Kas soovite tassi teed?”
„Hea meelega,” vastas Wallander.
Ta pani mantli nagisse, võttis kingad jalast ja läks kööki. Tüdrukud seisid ukseavas ja vaatasid teda.
Millest ma alustan? mõtles Wallander. Ja kas ta saab aru, et ma pean avama iga sahtli, lehitsema kõiki tema naise pabereid?
Tüdrukutele tuldi järele ja Wallander jõi teed.
„Kell kümme on meil pressikonverents,” ütles ta. „See tähendab, et me avalikustame teie naise nime ja palume kõikidel, kes teda nägema on juhtunud, endast teada anda. Nagu te mõistate, tähendab see veel ühte asja. Nimelt et me ei saa enam välistada kuritegu.”
Wallander oli sisimas peljanud ohtu, et Robert Åkerblom murdub ja hakkab nutma. Kuid kahvatu, auku vajunud silmadega, laitmatult lipsuga ülikonda riietunud mees näis sel hommikul otsustavalt keskendunud.
„Me peame endiselt uskuma, et kõigel on loomulik seletus,” ütles Wallander. „Aga me ei saa enam ka muid variante välistada.”
„Saan aru,” ütles Robert Åkerblom. „Ma olen sellest kogu aeg aru saanud.”
Wallander lükkas teetassi eemale, tänas ja tõusis.
„On teil midagi meelde tulnud, mida ma peaksin teadma?” küsis ta.
„Ei,” vastas Robert Åkerblom. „See on täiesti arusaamatu.”
„Vaatame koos maja üle,” ütles Wallander. „Te saate vast aru, et ma pean tema riided, sahtlid, kõik oluliseks osutuda võivad asjad läbi vaatama.”
„Tema asjad on korras,” vastas Robert Åkerblom.
Nad alustasid ülemiselt korruselt ja liikusid siis keldrisse ning garaaži. Wallander mõtles, et Louise Åkerblomile meeldivad nähtavasti heledad pastelsed värvid. Ta ei märganud kusagil tumedaid kardinaid või laudlinu. Majast õhkus elurõõmu. Mööbel oli vana ja tänapäevase segu. Juba teed juues oli ta tähele pannud, et köögis oli rohkelt köögimasinaid. Ilmselgelt ei olnud nende materiaalses olmes liigset puritaanlust.
„Mul oleks vaja natukeseks ajaks kontorisse sõita,” ütles Robert Åkerblom, kui nad olid ringkäigu lõpetanud. „Sellest pole arvatavasti midagi, kui ma teid siia üksi jätan?”
„Ei,” vastas Wallander. „Esitan oma küsimused siis, kui tagasi tulete. Või helistan. Aga veidi enne kümmet sõidan ma politseimajja pressikonverentsile.”
„Selleks ajaks olen ma tagasi,” ütles Robert Åkerblom.
Kui Wallander üksi jäi, asus ta maja metoodiliselt läbi vaatama. Ta avas köögis sahtleid ja kappe, vaatas külmkappi ja sügavkülma.
Köögis üllatas teda üks asi. Kraanikausi all kapis oli rikkalik alkoholivaru. See ei sobinud kokku tema senise pildiga perekond Åkerblomist.
Ta jätkas elutoaga, leidmata midagi tähelepanuväärset. Siis läks ta ülemisele korrusele. Tüdrukute tuba ta ei puudutanud. Kõigepealt vaatas ta üle vannitoa, luges ravimikarpide silte ja kirjutas mõned Louise Åkerblomi ravimite nimed oma märkmikku üles. Ta astus vannitoakaalule ja krimpsutas tulemust nähes nägu. Siis jätkas ta magamistoaga. Naiste riideid läbi vaadates tundis ta alati ebamugavust.Tundus, nagu oleks teda salaja jälgitud. Ta vaatas läbi taskud ja pappkarbid. Siis jätkas ta kummutiga, kus naine oma aluspesu hoidis. Ei leidunud midagi üllatavat, mitte midagi sellist, mis oleks midagi uut paljastanud. Kui ta oli lõpetanud, istus ta voodiäärele ja vaatas toas ringi.
Mitte midagi, mõtles ta. Absoluutselt mitte midagi.
Ta ohkas ja läks järgmisse tuppa – kodusesse töökabinetti. Ta istus kirjutuslaua taha ja tõmbas sahtlid üksteise järel lahti. Ta süvenes fotoalbumitesse ja kirjadesse. Seal polnud mitte ühtegi fotot, kus Louise Åkerblom poleks naeratanud või naernud.
Ta pani kõik asjad hoolikalt sahtlitesse tagasi ja jätkas. Maksudeklaratsioonid ja kindlustuspaberid, koolitunnistused ja maaklerilitsents, mitte midagi sellist, mille peale oleks tulnud kuidagi reageerida.
Alles viimase, kõige alumise kirjutuslauasahtli avamine põhjustas üllatuse. Algul arvas ta, et seal on ainult valge kirjapaber. Aga kui ta käega sahtli põhja katsus, puudutasid sõrmed mingit metallist eset. Ta võttis selle välja ja jäi istuma, kulm kortsus.
Need olid käerauad. Mitte mingi mänguasi, vaid tõelised käerauad. Valmistatud Inglismaal.
Ta pani need enda ette lauale.
See ei pruugi midagi tähendada, mõtles ta. Aga need olid korralikult ära peidetud. Ja huvitav, kui Robert Åkerblom oleks nende olemasolust teadnud, kas ta poleks siis neid minema toimetanud?
Ta lükkas sahtli kinni ja pistis käerauad taskusse.
Siis läks ta keldrisse ja garaaži. Väikese höövelpingi kohalt riiulilt leidis ta mõned balsapuust osavalt meisterdatud lennukimudelid. Ta oletas, et need olid Robert Åkerblomi kätetöö. Ehk oli ta kunagi unistanud lenduriks saamisest?
Kusagil kaugel helises telefon. Ta läks aparaadi juurde ja vastas.
Kell oli saanud üheksa.
„Ma sooviksin kriminaalkomissar Wallanderiga rääkida,” kuulis ta Martinsoni häält.
„Ma kuulen,” vastas Wallander.
„Sa peaksid siia tulema,” jätkas Martinson. „Nüüd kohe.”
Wallander tundis, kuidas süda kiiremini põksuma hakkas.
„Kas te leidsite ta?” küsis ta.
„Ei,” vastas Martinson. „Ei ole leitud teda ega autot. Aga siin lähedal läks üks maja põlema. Või täpsemalt, maja plahvatas. Ma arvasin, et siin võib mingi seos olla.”
„Ma tulen kohe,” ütles
