style="font-size:15px;"> Martinson ja Svedberg tulid kaevu juurde. Mõlemad põrkusid järsult tagasi.
„Oh kurat!” ütles Martinson.
Wallander neelatas ja sundis end sügavalt hingama. Ta mõtles Louise Åkerblomi kahe tütre peale. Ja Robert Åkerblomi peale. Kuidas saavad nad edaspidi uskuda heasse ja kõigeväelisse Jumalasse, kui nende ema ja abikaasa oli surnud ning kaevu topitud?
Ta tõusis püsti ja läks kaevu juurde tagasi.
„See on tema,” ütles ta, „pole mingit kahtlust.”
Martinson jooksis oma auto juurde, helistas Björkile ja palus täisjõud kohale saata. Louise Åkerblomi surnukeha kaevust kättesaamiseks oli neil lisaks vaja ka tuletõrjujaid. Wallander istus Peter Hansoniga mahajäetud talu lagunenud verandale ja kuulas ta jutustust. Aeg-ajalt esitas ta mõne küsimuse ja noogutas Peter Hansoni vastuse peale. Ta teadis juba, et mees räägib tõtt. Tegelikult oleks politsei pidanud tänulik olema, et ta vanu kaevupumpasid läks varastama. Muidu oleks Louise Åkerblomi leidmine võinud väga kaua aega võtta.
„Võta tema andmed,” ütles Wallander Svedbergile, kui jutuajamine Peter Hansoniga läbi sai. „Lase ta seejärel vabaks. Aga hoolitse selle eest, et too Morell ta juttu kinnitaks.”
Svedberg noogutas.
„Kes prokuröridest valves on?” küsis Wallander.
„Minu meelest Björk ütles, et Per Åkeson,” vastas Svedberg.
„Võta temaga ühendust,” jätkas Wallander. „Räägi, et leidsime naise üles. Ja et tegemist on tapmisega. Esitan talle hiljem pärast lõunat raporti.”
„Mis me Stig Gustafsoniga teeme?” küsis Svedberg.
„Esialgu pead teda üksi edasi otsima,” vastas Wallander. „Ma tahan, et Martinson oleks siin, kui me surnukeha üles tõstame ja üle vaatame.”
„Hea, et ma sellest pääsen,” ütles Svedberg.
Ta sõitis ühe autoga minema.
Wallander tõmbas taas mõned korrad sügavalt hinge, enne kui kaevu juurde tagasi läks.
Ta ei tahtnud üksi olla, kui pidi Robert Åkerblomile ütlema, kust nad tema naise leidsid.
Louise Åkerblomi surnukeha kaevust ülestõstmiseks kulus kaks tundi. Seda tegid samad noored tuletõrjujad, kes kaks päeva varem olid läbi traalinud tiigi, kust naise auto leiti. Nad tõstsid ta päästevõrguga välja ja panid kaevu kõrvale püstitatud uurimistelki. Juba surnukeha kaevust väljatõstmise ajal sai Wallanderile selgeks, kuidas naine oli surnud. Teda oli otsaette tulistatud. Taas tabas teda ähmane aimus, et selle uurimise juures pole midagi nii nagu tavaliselt. Ta polnud endiselt Stig Gustafsoniga kohtunud, kui see nüüd oli tema, kes Louise Åkerblomi oli tapnud. Kuid kas ta oleks naist pähe tulistanud? Midagi siin ei klappinud.
Ta küsis Martinsonilt, milline on tema esimene reaktsioon.
„Lask pähe,” ütles Martinson. „See ei vii mõtteid kontrollimatule raevupurskele ega õnnetule armastusele. See viib mõtted külmaverelisele hukkamisele.”
„Täpselt minu mõte,” ütles Wallander.
Tuletõrjujad tegid kaevu veest tühjaks. Siis laskusid nad kaevu põhja ja kui nad uuesti üles tulid, oli neil kaasas Louise Åkerblomi käekott, portfell ja üks king. Teine king oli naisel jalas. Vesi oli pumbatud kiiruga üles seatud plastmassbasseini. Martinson ei leidnud vee läbifiltreerimisel enam midagi huvitavat.
Tuletõrjujad läksid veel kord kaevu põhja tagasi. Nad valgustasid seda tugevate lampidega, kuid ainus, mis nad leidsid, oli kassi skelett.
Arst tuli telgist kaame näoga välja.
„Kohutav,” ütles ta Wallanderile.
„Jah,” vastas Wallander. „Me teame kõige tähtsamat – et teda tulistati. Tahan Malmö patoloogidelt eeskätt kahte asja: esiteks kuuli, teiseks raportit, kas tal on veel mingeid vigastusi, mis võiksid viidata peksimisele, või et teda on vangistuses hoitud. Kõik, mida leida suudad. Ja loomulikult see, kas tema kallal on seksuaalset vägivalda tarvitatud.”
„Kuul on peas,” ütles arst. „Ma ei näinud selle väljumisava.”
„Üks asi veel,” sõnas Wallander. „Ma tahan, et uuritaks tema randmeid ja pahkluid. Otsige märke, kas teda on käeraudadesse pandud.”
„Käeraudadesse?”
„Just nimelt,” kordas Wallander. „Käeraudadesse.”
Björk oli surnukeha kaevust väljatõstmise ajal tagaplaanile hoidnud. Kui laip oli kanderaamile tõstetud ja autoga patoloogi juurde saadetud, viis Björk Wallanderi kõrvale.
„Me peame ta mehele teatama,” ütles Björk.
Meie ja meie, mõtles Wallander. Sa tahad, et mina seda teeksin.
„Ma võtan pastor Turesoni kaasa,” vastas ta.
„Sa pead püüdma teada saada, kui kaua tal kõikidele omastele teatamiseks aega kulub,” jätkas Björk. „Ma kardan, et me ei saa seda asja väga kaua salajas hoida. Pealegi ei saa ma aru, kuidas te selle varga ilma pikema jututa minema lasite? Ta võib mõnda õhtulehte minna ja siinse loo paljastamise eest kena kopika teenida.”
Björki õpetajalik toon ärritas Wallanderit. Samal ajal tuli tal nõustuda, et see oht oli olemas.
„Jah,” ütles ta. „See oli rumal tegu. Minu süü.”
„Ma arvasin, et Svedberg lasi ta minema,” lausus Björk.
„Oligi Svedberg,” vastas Wallander. „Aga minu vastutusel on see ikkagi.”
„Sa ei pea ju sellepärast vihaseks saama, et ma sellele viitasin,” ütles Björk.
Wallander kehitas õlgu.
„Ma olen vihane selle peale, kes tegi niimoodi Louise Åkerblomiga,” vastas ta. „Ja tema tütarde ning mehega.”
Talu oli piirdelindiga eraldatud ja uurimine jätkus. Wallander istus autosse ja helistas pastor Turesonile. Telefonile vastati peaaegu otsekohe. Wallander ütles, kuidas asjad on. Pastor Tureson vaikis enne vastamist tükk aega. Ta lubas Wallanderit kiriku ees oodata.
„Kas ta kukub vapustusest kokku?” küsis Wallander.
„Tema lohutus on Jumalas,” vastas pastor Tureson.
Saame näha, mõtles Wallander. Saame näha, kas sellest piisab.
Aga ta ei öelnud midagi.
Pastor Tureson seisis langetatud päi tänaval.
Linna sõites oli Wallanderil olnud raske oma mõtteid koguda. Tema jaoks polnud midagi raskemat kui viia omastele teade, et keegi nende perekonnast on ootamatult hukkunud. Tegelikult polnud mingit vahet, kas surm oli saabunud õnnetuse, enesetapu või vägivaldse kuriteo tagajärjel. Tema sõnad olid igal juhul halastamatud, ükskõik kui ettevaatlikult ja hoolikalt neid edasi anti. Ta oli tragöödia viimne sõnumitooja, oli ta mõelnud. Ta meenutas, mida tema sõber ja kolleeg Rydberg
