sõites oli ta mõelnud ka sellele, et pidev rahutustunne selle üle, et käimasolevas juurdluses oli midagi täiesti valesti, midagi täiesti arusaamatut, pidi peagi lahenduse saama. Ta tahtis Martinsoni ja Svedbergi käest otse küsida, kas neil oli samasugune tunne. Kas maha raiutud musta sõrme ja Louise Åkerblomi kadumise ning surma vahel oli seos? Või olid mängus lihtsalt ettearvamatud kokkusattumused?
Ta mõtles, et oli olemas ka kolmas võimalus. Et keegi oli sihilikult segaduse korraldanud.
Aga milleks selline surmajuhtum? mõtles ta. Ainus motiiv, mille jälile siiani oleme saanud, on õnnetu armastus. Kuid sellest on tapmiseni pikk samm. Ja seejärel tegutseb tapja nii külmavereliselt, et peidab auto ühte kohta ja surnukeha kuhugi hoopis mujale.
Me pole võib-olla seda kivi veel leidnudki, mille all vähk tegelikult peidus on, mõtles ta. Mis me siis teeme, kui Stig Gustafson uurimise mõttes huvipakkuvaks ei osutu?
Ta mõtles käeraudadele. Louise Åkerblomi alalisele naeratusele. Õnnelikule perekonnale, mida enam olemas polnud.
Kuid kas purunenud oli kujutlus? Või tegelikkus?
Pastor Tureson istus autosse. Tal olid pisarad silmis. Wallanderile kerkis otsekohe klomp kurku.
„Ta on surnud,” ütles Wallander. „Me leidsime ta mahajäetud talust, mõnekümne kilomeetri kaugusel Ystadist. Rohkem ei saa ma hetkel öelda.”
„Kuidas ta suri?”
Wallander mõtles enne vastamist kiiresti järele.
„Teda tulistati,” vastas ta.
„Mul on üks küsimus veel,” ütles pastor Tureson. „Peale küsimuse, kes selle hullumeelse teo korda saatis. Kas ta piinles enne surma kaua?”
„Ma ei tea veel,” vastas Wallander. „Aga isegi kui ma teaksin, ütleksin tema mehele, et surm oli väga kiire ja valutu.”
Nad peatusid maja ees. Metodisti kirikusse sõites käis Wallander politseimaja juurest läbi ja võttis sealt enda auto. Ta ei tahtnud lese juurde politseiautoga minna.
Robert Åkerblom avas uksekella peale peaaegu otsekohe ukse. Ta nägi meid, mõtles Wallander. Niipea kui mõni auto tänaval pidurdas, jooksis ta lähema akna juurde, et näha, kes see on.
Mees kutsus nad elutuppa. Wallander kuulatas. Tüdrukuid ei tundunud kodus olevat.
„Ma pean kahetsusega teatama, et teie naine on surnud,” alustas Wallander. „Leidsime ta linnast mõnekümne kilomeetri kauguselt mahajäetud talust. Ta on tapetud.”
Robert Åkerblom vaatas teda kivistunud näoga. Näis, nagu ootaks ta jutule jätku.
„Minu sügav kaastunne,” jätkas ta. „Aga mul pole võimalik muud teha kui öelda, kuidas asjad on. Kahjuks pean teid paluma ka surnukeha tuvastada. Aga see võib oodata. Seda pole vaja täna teha. Pastor Tureson võib samuti seda teha.”
Robert Åkerblom vahtis talle endistviisi otsa.
„Kas tütred on kodus?” küsis Wallander ettevaatlikult. „See kõik on nende jaoks kindlasti kohutav.”
Ta vaatas paluvalt pastor Turesoni poole.
„Me aitame üksteist,” ütles Tureson.
„Aitäh, et te mulle rääkisite,” ütles Robert Åkerblom ootamatult. „Teadmatus on raske olnud.”
„Tunnen kaasa,” ütles Wallander. „Kõik, kes selle juhtumi kallal töötasid, lootsid, et asi saab loomuliku lahenduse.”
„Kes?” küsis Robert Åkerblom.
„Me ei tea,” vastas Wallander. „Aga me ei peatu enne, kui oleme selle välja selgitanud.”
„See ei õnnestu teil iialgi,” ütles Robert Åkerblom.
Wallander vaatas teda küsivalt.
„Miks te seda arvate?” küsis ta.
„Keegi ei saanud tahta Louise’i tappa,” ütles Robert Åkerblom. „Kuidas te siis võiksite süüdlase leida?”
Wallander ei teadnud, mida öelda. Robert Åkerblom oli ära tabanud nende suurima probleemi.
Mõni minut hiljem tõusis ta püsti. Pastor Tureson saatis ta eeskotta.
„Teil on kõikidele lähematele omastele teatamiseks mõni tund aega,” ütles Wallander. „Kui see ei õnnestu, siis helistage mulle. Me ei saa lugu väga kaua salajas pidada.”
„Saan aru,” ütles pastor Tureson.
Siis küsis ta vaikselt: „Stig Gustafson?”
„Otsime endiselt,” vastas Wallander. „Me ei tea, kas see on tema.”
„On teil teisi jälgi?” küsis pastor Tureson.
„Võib-olla,” vastas Wallander. „Aga kahjuks ei saa ma ka sellele küsimusele vastata.”
„Uurimise huvides?”
„Täpselt.”
Wallander nägi, et pastor Turesonil oli veel üks küsimus.
„Jah?” ütles ta. „Küsige!”
Pastor Turesoni hääl oli nüüd nii vaikne, et Wallanderil oli temast raske aru saada.
„Kas see on seksuaalkuritegu?” küsis ta.
„Seda me veel ei tea,” vastas Wallander. „Aga võimatu see muidugi pole.”
Åkerblomide majast lahkudes tundis Wallander imelikku segu näljast ja ebamugavusest. Ta peatus Österledenil vorstikioski juures ja võttis ühe hamburgeri. Ta ei suutnud meenutada, millal ta viimati söönud oli. Siis kiirustas ta tagasi politseimajja. Seal tuli talle vastu Svedberg, kes teatas, et Björk oli sunnitud kiiruga improviseeritud pressikonverentsi korraldama. Kuna ta ei tahtnud Wallanderit surmateate edastamisel segada, võttis ta endale abiks Martinsoni.
„Oskad sa ära arvata, kuidas see välja tuli?” küsis ta.
„Jah,” vastas Wallander. „Peter Hanson?”
„Vale! Arva veel kord!”
„Keegi meie hulgast?”
„Seekord mitte. Hoopis Morell. Varastatud asjade ärikas Malmöst. Nägi võimalust vihje eest õhtulehe käest raha saada. Ikka tõeline kaabakas. Aga nüüd saavad Malmö omad ta lõpuks ometi kätte. Käskida kellelgi neli kaevupumpa varastada on karistatav tegu.”
„Ta saab ainult tingimisi,” vastas Wallander.
Nad läksid kööki ja kallasid kumbki omale kruusi kohvi.
„Kuidas Robert Åkerblom teate vastu võttis?” küsis Svedberg.
„Ma ei tea,” vastas Wallander. „See oleks vist nagu poole elu kaotamine. Keegi, kes seda ise läbi pole elanud, ei oska seda vist ette kujutadagi. Mina igatahes ei oska. Ainus, mis ma praegu oskan öelda, on see, et niipea kui see pressikonverents
