vastas mees. „Ma tahan koju minna. Ja ma tahan teada, miks ma siin olen?”
„Tahan teiega rääkida,” ütles Wallander. „Ja saadud vastustest sõltub, kas saate koju minna või mitte.”
Ta alustas otsast peale. Kirjutas üles Stig Gustafsoni andmed, märkis, et mehe teine eesnimi oli Emil, ja et ta oli sündinud Landskronas. Mees oli silmanähtavalt närviline ja Wallander märkas ta juuksepiiril higipiisku. Kuid see ei pruukinud midagi tähendada. Täpselt samamoodi nagu hirm usside ees oli olemas ka hirm politsei ees.
Siis algas sisuline ülekuulamine. Wallander asus otsejoones asja kallale, eeldatavate reaktsioonide tõttu pingul olles.
„Te olete siin selleks, et vastata jõhkrat tapmist puudutavatele küsimustele,” ütles ta. „Jutt käib Louise Åkerblomi tapmisest.”
Wallander nägi, et mees tardus paigale. Kas ta polnud arvestanud, et surnukeha nii kiiresti üles leitakse? mõtles Wallander. Või on tema üllatus ehtne?
„Louise Åkerblom kadus eelmisel reedel,” jätkas ta. „Tema surnukeha leiti mõned päevad hiljem. Tõenäoliselt tapeti ta juba reedel, päeva teises pooles. Mis teil selle kohta öelda on?”
„Kas see on sama Louise Åkerblom, keda mina tunnen?” küsis Stig Gustafson.
Wallander märkas, et mehel oli hirm.
„Jah,” vastas ta. „Sama, kellega te metodistide juures tuttavaks saite.”
„Kas ta on tapetud?”
„Jah.”
„See on ju kohutav!”
Otsekohe tekkis Wallanderil sisimas näriv tunne, et midagi oli valesti, kuradi moodi valesti. Stig Gustafsoni vapustus jättis läbinisti siira mulje. Tegelikult Wallander ju teadis oma kogemustest, et oli ka selliseid jõhkraid tegusid toime pannud paadunud kurjategijaid, kel oli võime äärmiselt usutavalt süütut mängida.
Ometigi ei andnud näriv tunne järele.
Olid nad ajanud jälgi, mis viisid algusest peale ummikusse?
„Ma tahan teada, mida te eelmisel reedel tegite,” ütles Wallander. „Rääkige, mida te pärast lõunat tegite.”
Vastus üllatas teda.
„Olin politseis,” ütles Stig Gustafson.
„Politseis?”
„Jah. Malmö politseis. Pidin järgmisel päeval Las Palmasesse sõitma. Ja avastasin äkki, et mu pass on aegunud. Käisin Malmö politseis uut passi tellimas. Vastuvõtuaeg oli juba läbi, kui ma sinna jõudsin. Aga nad olid kenad ja aitasid mind sellegipoolest. Ma sain kell neli oma passi kätte.”
Sisimas mõistis Wallander samal hetkel, et Stig Gustafson on mängust väljas. Aga ta poleks nagu ikka veel tahtnud sellega lõplikult leppida. Neil oli nii väga vaja see mõistatuslik tapmine võimalikult kiiresti ära lahendada. Pealegi oleks olnud teenistuskohuste vastu lasta oma tunnetel ülekuulamist juhtida.
„Mu auto oli rongijaama juurde pargitud,” lisas Stig Gustafson. „Siis läksin pubisse ja võtsin ühe õlle.”
„Kas keegi võib kinnitada, et olite reedel pärast kella nelja pubis?” jätkas Wallander.
Stig Gustafson mõtles järele.
„Ma ei tea,” vastas ta lõpuks. „Istusin omaette. Võib-olla mõni teenindajatest mäletab mind? Aga ma käin pubis väga harva. Ma ei ole seal püsikunde.”
„Kui kaua te seal olite?” küsis Wallander.
„Võib-olla tunni. Mitte kauem.”
„Umbes poole kuueni? Kas nii?”
„Küllap vist. Ma tahtsin veel alkoholipoodi jõuda, enne kui nad kinni panevad.”
„Millisesse poodi?”
„Sellesse, mis on NK kaubamaja taga. Ma ei tea, mis selle tänava nimi on.”
„Ja sinna läksite jala?”
„Ostsin ainult mõned õlled.”
„Kas keegi võib kinnitada, et te seal olite?”
Stig Gustafson raputas pead.
„Müüjal oli punane habe,” ütles ta. „Aga mul on äkki kviitung alles. Kviitungi peal on ju kuupäev, eks ole?”
„Jätkake,” ütles Wallander ja noogutas.
„Siis tõin auto ära,” ütles Stig Gustafson. „Pidin B&W supermarketist Jägersros uue kohvri ostma.”
„Kas keegi seal võiks teid ära tunda?”
„Ma ei ostnud kohvrit,” vastas Stig Gustafson. „Kõik olid liiga kallid. Mõtlesin, et ajan vana kohvriga läbi. See oli pettumus.”
„Mis te siis tegite?”
„Sõin seal lähedal McDonald’sis hamburgeri. Aga seal on ju puha lapsed tööl. Need ei mäleta vist midagi?”
„Noortel inimestel on sageli hea mälu,” ütles Wallander ja mõtles pangatelleri peale, kellest tal mõni aasta tagasi ühe uurimise juures palju abi oli olnud.
„Muuseas, mul tuleb nüüd üks teine asi meelde,” ütles Stig Gustafson äkki. „Mis pubis juhtus.”
„Mis nimelt?”
„Läksin WC-sse. Seisin pissuaari juures ja rääkisin natuke ühe mehega juttu. Ta nurises, et käte kuivatamiseks polnud paberkäterätikut. Ta oli natuke vintis. Aga mitte väga hullusti. Ütles, et ta nimi on Forsgard ja et tal on Hööris lillepood.”
Wallander kirjutas selle üles.
„Me kontrollime seda,” ütles ta. „Kui me nüüd Jägersro McDonald’si juurde tagasi tuleme, siis selleks ajaks pidi kell olema umbes pool seitse?”
„Täiesti võimalik,” ütles Stig Gustafson.
„Mis te seejärel tegite?”
„Sõitsin Nisse juurde mängima.”
„Kes on Nisse?”
„Vana puusepp, kellega ma aastaid koos merel olin. Tema nimi on Nisse Strömgren, elab Föreningsgatanil. Me mängime aeg-ajalt kaarte. Ühte mängu, mis me Kaug-Idas õppisime. See on väga keeruline, aga tore, kui mängida oskad. Mõte on soldatite kogumises.”
„Kui kaua te seal olite?”
„Kell võis juba südaöö ümber olla, kui ma koju sõitsin. Aeg oli natuke liiga hiline, sest ma pidin väga vara tõusma. Kell kuus läks juba jaamast buss. Kastrupi buss siis.”
Wallander noogutas. Stig Gustafsonil on alibi, mõtles ta. Kui ta õigust räägib. Ja kui Louise Åkerblom tõepoolest reedel tapeti.
Polnud põhjust Stig Gustafsoni vahi all pidada. Prokurör ei nõustuks iialgi sellise
