saama kümme tuhat kuus. Sellisest pakkumisest naljalt ei keeldu. Ja ma mõtlesin, et see ei tee kellelegi kahju. Ma saan maja järele valvamise eest natuke raha. Teised pärijad ja Holmgren Värnamos ei pruugi midagi teada.”
„Kui pikaks ajaks ta maja üürida tahtis?”
„Ta käis siin aprilli algul. Tahtis maja mai lõpuni.”
„Kas ta ütles, milleks?”
„Inimestele, kes tahtsid rahus olla ja maalida.”
„Maalida?”
Wallander mõtles oma isa peale.
„Kunstnikud, ühesõnaga. Ja pani raha siia laua peale. Muidugi ma olin nõus.”
„Millal te teda järgmine kord nägite?”
„Ei näinudki rohkem.”
„Ei näinudki?”
„See oli nagu vaikiv kokkulepe, et ma hoian sealt eemale. Ja hoidsingi. Ta sai võtmed ja sellega oli asi tehtud.”
„Kas te olete võtmed tagasi saanud?”
„Ei. Ta ütles, et saadab need postiga.”
„Ja teil pole tema aadressi?”
„Ei.”
„Kas oskate teda kirjeldada?”
„Ta oli kohutavalt paks.”
„Ja veel?”
„Kuidas, kurat, tuleks paksu venda kirjeldada? Ta oli õhukeste juustega, punase näoga ja paks. Ja kui ma ütlen, et paks, siis ma mõtlen ikka tõsiselt paks. Nagu tünn.”
Wallander noogutas.
„Kas teil on mõni tema käest saadud rahatäht alles?” küsis ta sõrmejälgede peale mõeldes.
„Mitte pennigi! Sellepärast hakkasingi uuesti puskarit ajama.”
„Kui te puskariajamise kohe täna ära lõpetate, siis ma ei vii teid Ystadi,” ütles Wallander.
Alfred Hanson ei uskunud oma kõrvu.
„Ma mõtlen seda tõsiselt,” ütles Wallander. „Aga ma kontrollin hiljem, kas te lõpetasite. Ja kallake kõik minema, mis te seni olete ajanud.”
Mees jäi köögilaua äärde ammuli sui vahtima, kui Wallander ära läks.
Ametikohustuste täitmata jätmine, mõtles ta. Aga hetkel polnud tal aega puskariajajatega jahmerdada.
Ta sõitis tagasi Ystadi. Teadmata õieti isegi, miks, peatus ta Krageholmi järve lähedal parkimisplatsil. Ta tuli autost välja ja läks alla järve äärde.
Selles uurimises, Louise Åkerblomi surmas oli midagi, mis teda hirmutas. Tundus, nagu oleks kõik alles äsja alanud.
Mul on hirm, mõtles ta. Tundub, nagu näitaks must sõrm otse minu peale. Olen segatud millessegi, millest arusaamiseks pole mul eeldusi.
Niiskusest välja tegemata istus ta kivile. Järsku tundis ta kohutavat väsimust ja rusutust.
Ta vaatas järve ja mõtles, et käsilolev juurdlus ja tema hetke sisetunne on põhimõtteliselt sarnased. Sama vähe, kui tal tundus enda üle kontrolli olevat, oli tal võimu käimasolevat juurdlust juhtida. Isegi endale pateetilisena tundunud ohkega mõtles ta, et ta oma elus valitseb samasugune segadus nagu Louise Åkerblomi tapja leidmiseks käivitatud juurdluseski.
„Kuidas ma edasi liigun?” küsis ta endalt valjusti. „Ma ei taha jõhkrate, inimelu mitte millekski pidavate tapjatega tegemist teha. Ma ei taha mulle surmatunnini mõistetamatuks jääva vägivallaga kokku puutuda. Võib-olla järgmise põlvkonna politseinikel on teised kogemused ja seega ka teine suhtumine oma töösse. Aga minu jaoks on juba liiga hilja. Ma jään selleks, kes ma olen – Rootsi keskmise suurusega politseipiirkonna keskmiselt tubliks politseinikuks.”
Ta tõusis ja vaatas puu ladvast lendu tõusnud harakat.
Kõik küsimused jäävad vastusteta, mõtles ta. Ma pühendan oma elu kurjategijate kättesaamisele ja kohtu alla saatmisele. Vahel see õnnestub, vahel mitte. Aga kui ma kord suren, on kõikidest kõige suurem uurimine läbi kukkunud. Elu jääb kummaliseks mõistatuseks.
Ma tahan oma tütart näha, mõtles ta. Vahel teeb igatsus tema järele lausa haiget. Ma pean kinni võtma ilma sõrmeta musta mehe, ennekõike juhul, kui tema tappis Louise Åkerblomi. Mul on talle küsimus, millele tahan vastust saada: miks sa ta tapsid?
Ma pean jälitama Stig Gustafsoni ega tohi teda liiga kiiresti silmist lasta, ehkki olen juba praegu tema süütuses veendunud.
Ta läks auto juurde tagasi.
Hirm ja tusk olid visad kaduma. Sõrm osutas endiselt tema suunas.
mees transkeist
Autovraki varjus kükitav mees oli vaevu nähtav. Ta oli täiesti liikumatu ja tema must nägu polnud tumeda autokere taustal eristatav.
Ta oli koha, kuhu talle järele pidi tuldama, hoolikalt välja valinud. Seejärel oli ta seal varasest pärastlõunast saadik oodanud, ja nüüd oli päike hakanud kaduma Soweto tolmuse eeslinnageto silueti taha. Punane kuiv maa hõõgus loojuva päikese kiirtes. Oli 8. aprill 1992.
Mees oli tulnud kaugelt, et õigeks ajaks kohtumispaika jõuda. Tema juures käinud valge mees oli öelnud, et ta peab varakult kohal olema. Turvakaalutlustel ei tahtnud ta öelda täpset kellaaega, millal talle järele tullakse. Kohe varsti pärast päikeseloojangut, oli ainult öeldud.
Kõigest kakskümmend kuus tundi oli möödas sellest, kui end Stewartiks nimetanud valge mees Ntibanes ta kodu ees seisis. Koputust kuuldes oli ta kõigepealt mõelnud, et Umtata politseil on tema juurde asja. Nende külaskäikude vahele jäi harva rohkem kui kuu. Niipea kui oli panka röövitud või keegi oli tapetud, ilmus mõni Umtata kriminaalpolitseinikest ta ukse taha. Vahel viidi ta ülekuulamiseks linna kaasa. Aga enamasti nad leppisid ta alibiga, isegi siis, kui selleks oli viimasel ajal enamasti mõnes kohalikus baaris purjutamine.
Kui ta oli oma laineplekist hurtsikust välja tulnud, seisis teravas päikesevalguses võõras mees, kes tutvustas end Stewartina.
Victor Mabasha taipas kohe, et mees valetas. Tema nimi võis olla ükskõik mis, kuid mitte Stewart. Ehkki mees kõneles inglise keelt, kuulis Victor tema hääldusest, et mees oli päritolult buur. Ja buuri nimi ei saanud olla Stewart.
Mees oli tema juurde tulnud pärast lõunat. Victor Mabasha oli maganud, kui uksele koputati. Ta tõusis kiirustamata üles, tõmbas püksid jalga ja tegi ukse lahti. Ta oli juba harjunud, et tema juurde ei tuldud tähtsa asja pärast. Enamasti oli tulijaks keegi, kellele ta oli raha võlgu. Või keegi, kes oli piisavalt loll, et lootis tema käest raha laenata. Kui külalisteks polnud just politseinikud. Aga nemad ei koputanud. Nad prõmmisid ukse peale, kui nad seda lihtsalt niisama lahti ei rebinud.
Mees, kes ütles end olevat Stewarti, oli umbes viiekümnene. Seljas oli tal halvasti istuv ülikond ja ta higistas märgatavalt. Oma auto oli ta parkinud teisele poole teed ahvileivapuu alla. Victor märkas, et sellel olid Transvaali numbrimärgid. Tal käis kiiresti peast
