peab endavanusega?”
Hetkega taipas Kurt Wallander, et oli ainult üks võimalus: Gertrud Anderson, viiekümneaastane naine, kes käis isa juures kolm korda nädalas koristamas ja pesu pesemas.
„Kas sa abiellud Gertrudiga?” küsis ta. „Oled sa üldse küsinud, kas tema tahab sinuga abielluda? Teie vanusevahe on kolmkümmend aastat. Kuidas sa kavatsed teise inimesega koos hakata elama? Sa pole seda kunagi suutnud. Isegi emaga see ei õnnestunud.”
„Ma olen vanas eas leplikumaks muutunud,” vastas isa leebelt.
Kurt Wallander ei suutnud oma kõrvu uskuda. Tema isa abiellub? „Vanas eas leplikumaks muutunud”? Praegu, kus ta oli võimatum kui kunagi varem?
Seejärel olid nad tülitsenud. Kogu lugu lõppes sellega, et isa viskas oma kohvitassi tulbipeenrasse ja sulgus maja kõrvaltiiba, kus ta maalis sama, pidevalt korduva motiiviga pilte: päikeseloojang sügisesel maastikul, tedrekukk esiplaanil või mitte, vastavalt tellija soovile.
Kurt Wallander oli koju sõitnud ja seejuures kiirust ületanud. Ta pidi selle hullumeelse ettevõtmise peatama. Kuidas võis juhtuda, et Gertrud Anderson, kes ometi oli isa juures terve aasta töötanud, polnud aru saanud, et temaga on võimatu koos elada?
Ta oli parkinud auto Mariagatanile Ystadi kesklinna, kus ta elas, ja otsustanud otsekohe helistada oma õele Kristinale Stockholmi. Ta kavatses paluda õel Skånesse tulla. Isa ei saanud keegi kuidagi mõjutada. Aga Gertrud Andersonile oli ehk võimalik natuke aru pähe panna.
Õele ta tol päeval ei helistanudki. Kui ta maja kõige kõrgemale korrusele oma korteri juurde jõudis, nägi ta lahti murtud ust. Mõni minut hiljem leidis ta, et vargad olid minema viinud tuttuue stereosüsteemi, CD-mängija, kõik plaadid, teleka ja videomaki, kellad ja ühe fotoaparaadi. Tükk aega istus ta täiesti halvatuna toolil ja mõtles, mida teha. Lõpuks helistas ta tööle ja soovis rääkida kriminaalinspektor Martinsoniga, kes pidi pühapäeval valves olema.
Ta pidi tükk aega toru otsas ootama, enne kui Martinson vastas. Wallander oletas, et Martinson oli nädalavahetuse suurest liiklusreidist osa võtnud politseinikega kohvi joonud ja juttu ajanud.
„Martinson kuuleb.”
„Wallander siinpool. Oleks hea, kui sa kohe siia tuleksid.”
„Kuhu? Sinu kabinetti? Ma arvasin, et sul on täna vaba päev?”
„Ma olen kodus. Tule siia.”
Ilmselt sai Martinson aru, et asi oli tähtis. Ta ei esitanud rohkem küsimusi.
„Jah,” ütles ta. „Ma tulen.”
Ülejäänud pühapäev kulus korteri tehniliseks läbiuurimiseks ja raporti koostamiseks. Martinson, kes oli Wallanderi üks nooremaid kolleege politseis, oli vahel lohakas ja impulsiivne. Kuid Wallander hindas teda, sest mees oli sageli ootamatult nutikas. Kui Martinson ja kriminalistid lõpuks ometi ära läksid, parandas Wallander ukse kuidagimoodi ajutiselt ära.
Suurema osa ööst lamas ta seejärel unetult ja mõtles, et teeb vargad pulbriks, kui need kunagi kätte saab. Kui ta enam ei jaksanud plaatide kaotuse pärast piinelda, mõtles ta süveneva tusatujuga, mida oma isaga peale hakata.
Koidikul tõusis ta üles, keetis kohvi ja otsis välja kodukindlustuse poliisi. Köögilaua ääres vaatas ta paberid läbi ja ärritus kindlustusfirma arusaamatu keelekasutuse peale. Lõpuks viskas ta paberid lauale ja läks habet ajama. Kui ta seejuures endale sisse lõikas, kaalus ta mõnda aega, kas mitte tööle helistada ja teatada, et ta on haige, ning seejärel voodisse tagasi minna ja tekk üle pea tõmmata. Aga mõte viibida korteris, ilma et saaks isegi plaate kuulata, oli väljakannatamatu.
Nüüd oli kell saanud pool kaheksa ja ta istus oma kabinetis suletud ukse taga. Oigega sundis ta end uuesti politseinikuna tundma ja tõstis telefonitoru hargile tagasi.
Telefon hakkas otsekohe helisema. See oli Ebba alt valvelauast.
„Kahju selle sissemurdmise pärast,” ütles ta. „Kas nad viisid tõesti kõik su plaadid ära?”
„Jätsid alles mõned 78-kiirusega. Mõtlesin täna õhtul neid kuulata. Kui ma kuskilt muidugi vändaga grammofoni leian.”
„Kohutav.”
„On nagu on. Mis sul oli?”
„Siin on üks mees, kes tingimata soovib sinuga rääkida.”
„Millest?”
„Kadunud isikust.”
Wallander silmitses uurimismaterjalide kuhja oma töölaual.
„Kas Svedberg ei saa temaga tegeleda?”
„Svedberg on väljas, jahil.”
„Mille jahil?”
„Ma ei tea, kuidas seda nimetada. Ta on väljas ja otsib Marsvinsholmi juures lahti pääsenud mullikat. See jookseb mööda E 14 maanteed ja tekitab kaost.”
„Selle eest võivad ju liikluspolitseinikud hoolitseda. Mis tööjaotus see sihuke on?”
„Björk saatis Svedbergi sinna.”
„Issand jumal!”
„Kas ma saadan ta siis sinu juurde? Selle mehe, kes tahab kadumise kohta avaldust teha?”
Wallander noogutas telefonitorusse.
„Saada,” ütles ta.
Mõni minut hiljem koputati nii diskreetselt uksele, et Wallander polnud alguses kindel, kas ta midagi kuuliski. Aga kui ta hüüdis „Sisse!”, tehti uks kohe lahti.
Wallander oli alati kujutlenud, et esimene mulje inimesest on otsustav.
Wallanderi kabinetti astunud mees polnud mingilgi moel tähelepanu äratav. Wallander oletas, et ta oli umbes kolmekümne viie aastane. Mehel oli seljas tumesinine ülikond, nägu raamisid heledad lühikeseks lõigatud juuksed ja prillid.
Otsekohe pani Wallander tähele ka midagi muud.
Mees oli ilmselgelt väga mures. Tundus, et Wallander polnud ainuke, kellel oli seljataga unetu öö.
Wallander tõusis ja sirutas käe.
„Kurt Wallander. Kriminaalkomissar.”
„Minu nimi on Robert Åkerblom. Mu naine on kadunud.”
Mehe konkreetsus üllatas Wallanderit.
„Võtame algusest peale,” ütles ta. „Palun, istuge! Tool on kahjuks vilets. Vasak käetugi kipub küljest ära kukkuma. Ärge tehke väljagi.”
Mees istus toolile.
Äkki hakkas ta nutma, südantlõhestavalt, ahastades.
Wallander jäi kirjutuslaua taha abitult seisma. Seejärel otsustas ta lihtsalt oodata.
Külalistele mõeldud toolil istuv mees rahunes mõne minuti pärast. Ta kuivatas silmi ja nuuskas nina.
„Palun vabandust,” ütles ta. „Aga Louise’iga peab olema midagi juhtunud.
