kõrgused tomatipuud. Aasta hiljem demonstreeriti samasuguseid ka Jaapanis.” Professor neelatas.
Selles kõiges ei tundu küll midagi hirmsat olevat, mõtles Eduard Vallak, kes tegelikult oli Eestis alles loodava luureteenistuse kuraator peaministri juures.
„Teisel astmel,” jätkas noorem mees mõtlikult tiigi veele vahtides, „on võimalik mis tahes kaugusest bioenergeetilisi protsesse juhtida, taimede, loomade ja inimeste olemust valitseda, luua „elavaid” fantoome. Sellel astmel on võimalik mitte ainult juhtida inimese funktsioone füsioloogilisel, emotsionaalsel ja psüühilisel tasandil, vaid ka tema enda arengut programmeerida.”
„Oot, oot,” ei pidanud Vallaku närvid vastu, „härra Lenski, te väidate, et inimest saab muuta bioenergeetiliseks robotiks?”
„Ahaa, aru saite,” muigas Lenski ja ajas õpetlikult näpu püsti. „Ei vähem ega rohkem kui maailma valitsemine, kas pole nii, Eduard Jakobovitš?” Mees pani energilise liigutusega prillid ette, nüüd välkusid ta sinised silmad irooniliselt klaaside taga. „Saate isegi aru, milline relv – masside juhtimine tuhandete kilomeetrite kauguselt, ei verd, pomme ega plahvatusi, täielik maailma valdamine, see, millest omal ajal unistasid nii Tšingis-khaan kui ka Jossif Stalin, nii Aleksander Suur kui ka Adolf Hitler. Rõhutan veel kord, ei mingit verevalamist, vaid inimpõlvkondade programmeeritud bioenergeetiline areng.”
Eduard Vallak oli nii süvenenud oma mõtetesse, et ei märganudki professori vaikusehetke. Millised perspektiivid, mu jumal, mõtles ta, millised meeletud perspektiivid, kui kas või kümnendik professori poolt öeldust tõele vastab.
„Paljupolaarsuse kolmas aste võimaldab luua uusi keemilisi aineid, mis on bioloogiliselt aktiivsed ja kannavad endas uut tüüpi informatsiooni. Siit läheb tee uue paljupolaarsusel rajaneva arvutipõlvkonna loomisele.”
Professor vaatas unistava ja hajevil pilguga pargi sügavusse, nagu oodates iga hetk Kadrioru vettinud puude vahelt uusi ja seninägemata maailmu esile kerkimas. Virgudes mõtetest, jätkas ta energiliselt:
„Neljas aste, see on juba kõrgem pilotaaž. Siin leiduvad võimalused, kuidas suunata objekte ruumist ruumi, kuidas liikuda ajas. Sellel astmel on võimalik saada vastuseid küsimusele, mis on ruumi kõverdumine, luua UFO-taolisi reaalseid fantoome, millega muide mina koos oma assistendi Vladimir Okšiniga juba 1984. aastal hakkama sain. Neljanda astme valdamine kõigele eelnevale lisaks annab võimaluse valitseda aega ja ruumi…”
„Hirmus, see on täitsa õudne,” pääses tahtmatult Vallaku huultelt, kusjuures ta sonkis jalutuskepi otsaga mullas.
„Muidugi hirmus,” soostus Vassili Lenski ja muigas. „Kõik uus ja arusaamatu on hirmus. Mäletate, ka hobused panid paanikas lõhkuma, kui esimesed autod linnatänavatele ilmusid. Hirmus on, kui uued ja meeletu perspektiiviga asjad sattuvad valede inimeste kätte. „Küpsemiseks” paljupolaarsete aparaatideni peavad inimesed oma mõtlemises eelnevalt välja arendama vastavad bioenergeetilised omadused ja alles siis…” Vassili Lenski jättis lause lõpetamata, nähes Eduard Vallakut tasapisi pead vangutavat.
„Kui see ka tõele vastab, siis on tegu väga kauge tulevikumuusikaga,” pomises vanem mees noogutamise taktis mõtlikult.
„Aga ei ole ju…” protesteeris Lenski ägedalt. „Kui te tähelepanelikult kuulasite, siis…”
„Tean, tean,” katkestas Vallak omakorda vestluspartnerit, „te olete mures projekti „Trust” pärast, mida venelased Gattšinas arendavad.”
„Oot, oot, te olete siis asjaga kursis, Eduard Jakobovitš?” päris Vassili Lenski ja tema nägu ehtis ehe üllatus. Siis pööras ta pilgu kõrvale ja lausus kibestunud häälel:
„Algul mängisite üsna hästi asjast mitte huvitatud võhikut, kuid ma oleksin pidanud taipama – sellised küsimused on alati luureorganite prioriteediks. Väike Eesti ei erine selles asjas USA-st ega Venemaast.”
Vallakul oli kahju, peaaegu usalduslikult kulgenud vestlus kippus lõppema negatiivsel noodil, kuid öeldut polnud enam võimalik tagasi võtta. Kiirustades tõusis professor Lenski pingilt ja valmistus lahkuma. Eduard Vallak ajas end samuti püsti ja lausus rahustavalt:
„Härra Lenski, ärge solvuge. Te peate aru saama, et ka väikeriigid peavad oma huve kaitsma ja seda on neil palju raskem teha kui suurriikidel. Seepärast ei näe ma selles midagi imelikku, et peaminister just mulle ülesandeks tegi teiega kohtuda.”
Vassili Lenski kuulas oma partnerit, pea norus.
„Mis puutub aga projekti „Trust”,” jätkas Eesti luurekoordinaator, „siis pole venelased ise sellest mingit saladust teinud. Tegu on täiesti uue niinimetatud plasmarelvaga, mis on võimeline purustama Maa atmosfääris liikuva suvalise objekti, ja mingit kosmosekilpi, nagu omal ajal Reagan planeeris, pole vajagi. Teie kodumaal on saavutatud edu plasmagaasdünaamika ja võimsate generaatorite valdkonnas. Muide, Venemaa ise pakkus „Trusti” arendamiseks koostööd USA-le, lootes abi saada elektroonika ja arvutustehnika valdkonnas. Projekti maksumuseks arvatakse olevat 300 miljonit dollarit. Nagu näete, on kõik avalik, ei mingeid saladusi.” Eduard Vallak laiutas käsi.
Professor Lenski tõstis pilgu. Tema prillide taga välgatas sarkasm.
„Panite tähele, Eduard Jakobovitš, te ise mainisite võimsaid generaatoreid ja plasmadünaamikat, see kõik kuulubki valdkonda, millest me teiega just ennist pikalt vestlesime. Paljupolaarsus on leidnud juba rakendamist ning ainuke nõrk koht ongi tõhusa ja töökindla elektroonika puudumine. „Trust” on paraadprojekt ameeriklastele puru silma ajamiseks, et pääseda parema arvutustehnika ligi. Seda enam, kuna nõndanimetatud tähesõdade projekti arvatav maksumus oleks pidanud olema 200 miljardit Ameerika dollarit, siis peaks meie projekt olema USA-le nagu porgand eeslile.” Mees vakatas hetkeks, uurides muljet, mida tema jutt partnerile jättis.
„Pealegi, Eduard Jakobovitš, te ei tea ju, millega Gattšinas „Trusti” varjus veel tegeletakse?” Kavalalt naeratades uuris Lenski Vallakut.
„Ega ei tea küll,” noogutas vanem mees soostuvalt ja uuris kiindunult oma jalutuskepi hõbedast nuppu, „kuid mind huvitab hoopis üks teine küsimus.” Nüüd kinnitas ta pilgu professori näole. „Saage aru, härra Lenski, et Eesti on väga väike. Me teeme praegu suuri pingutusi, et oma majandust jalgadele upitada. Meil puudub raha, puuduvad võimalused teie poolt kirjeldatud asjadega tegelemiseks. Öelge palun, miks te seda kõike just meile räägite?”
„Ma tean, tean,” vehkis noorem mees kannatamatult käega. Venelane ei olnud üldse kuiviklik teadlasetüüp ja see muutis ta luurekoordinaatori silmis inimlikumaks ja sümpaatsemaks. Käed seljal, jalutas professor kiirete sammudega tiigi kaldal edasi-tagasi ja peatus, et jätkata:
„Ma mõistan täielikult teie kõhklusi ja kahtlusi. Kui teie kodune töö on korralikult tehtud, siis teate kindlasti, et minu peal on hammast proovinud nii KGB kui ka GRU. Paaril korral on mind hullumajja pistetud, paberite järgi skisofreenikuks tembeldatud ja lendmürkidega mürgitatud. Minu teaduslike uuringute tegemist segati igal tasandil, keelati kasutamast instituudi laboreid, kus ma õppejõuna töötasin, ning loodi kunstlikke raskusi olmevallas. Ja kõike tänu sellele, et ma ei nõustunud koostööd tegema ei KGB, GRU ega kogu sõjatööstuse kompleksiga. Tänu mentaalsetele treeningutele avastasin ma enese jaoks sisemise nägemise, mille abil õppisin juhtima bioenergeetilisi voolusid, arendades lõppkokkuvõttes välja bioenergeetilise intellekti, mis ongi mind päästnud hulluks minemast.”
Pea viltu ühele küljele, punase nina otsas tilk, kuulas vanem mees tähelepanelikult nooremat. Professor Lenski sooritas nagu rahustamiseks veel paar kiiret edasi-tagasi kõndi tiigi kaldal, peatus
