haldusalasse.
Fehrman Belt
Aprill 1993. Kapten Kaasik
Suur raske laev libises vaikselt ja sujuvalt välja lüüsiväravatest, möödus kümmekonna meetri kauguselt punasest plinkivast poist ning võttis kursi Kieli fjordist väljapääsu poole. Kapten Kaasik haigutas magusalt, ringutas mõnuga ning otsustas une peletamiseks jalutada. Üheksa tundi Kieli kanalit ja südaöö andsid endast märku. Väsimus vajutas raskelt laugudele. Ta oli lootnud laeva Holtenau lüüsidest väljumisel puhkama minna, aga võta näpust. Tihedalt vatjas rõske kevadine udu, millest vöörimasti tuli vaevu-vaevu läbi kumas, tegi kapteni plaanidesse ebameeldivad korrektiivid. Udu oli kapten Kaasiku ja küllap ka kõigi teiste laevajuhtide jaoks üks vastikumaid loodusnähtusi merel. Kui rammis laine ja mühises torm, oli see piinav ja küllap ka ohtlik, kuid siis oli hädaoht avalik, mees nägi, millega ta rinda pistis. Udu ja sellest tulenev närvipinge olid aga meresõidu salakavalam pool, mis tõi hinge alatise kahtluse, kõhkluse, et kusagil siinsamas, selle paksu vatja ja läbipaistmatu seina taga, varitseb sind pidevalt midagi ohtlikku ja saatuslikku. Muidugi juba ammu on laevades olemas targad aparaadid, radarid, mis peaksid kindlustama ohutu meresõidu ka sellise ilmaga, kuid mida tähendab tundetu masin inimese isiklike aistingute kõrval, seda teavad vaid asjaosalised. Rohelisel ekraanil särab oi kui palju täpikesi, igaühel on oma elu ja sina ole mees ja arva ära, kes on kes ja millega tegeleb. Paraku on aga iga sellise täpikese taga tuhandeid tonne rauda, inimesi ja materiaalseid väärtusi, mis laevajuhi valearvestuse korral võivad saatuslikuks saada. Hea nähtavuse korral pole probleemi. Pilk illuminaatorisse toob kohe selgust ja kinnitust, kas ohtu on oodata, aga udus… Udus kipub olukord viimase momendini segane olevat. Aparaat näitab, et märk liigub õigesti ja ohutul kursil, samas järsku tundub, et võõras laev on liiga lähedal, ja selline kahtlev-kõhklev olek loob sillas närvilise õhkkonna. Udu sööb kaptenite närvikava sama kindluse ja edukusega nagu rooste rauda, ainult et rauasurik siin ei aita.
Pearaputusega und peletades astus kapten Kaasik roolimajast sillatiivale värske õhu kätte ning tundis, kuidas jääkülm rõskus näkku kleepus, ronides tasahaaval kuldpaeltega vormipintsaku alla. Virilalt mühatas mees endamisi ja väristas õlgu. Ta meenutas Kieli majaka juures lahkunud lootsi ja tolle sõnu: „Good luck, mister Captain. Seven feet under keel and this fog must be local.”2 Kapten sülgas pahaselt üle poordi ja pöördus roolimaja sooja hämarusse tagasi, porisedes omaette: „Kohalik udu… kohalik udu… on ikka kuradi kohalik udu küll.” Mõni hetk hiljem hõikas ta pimedusse, kus teadis noorema mehe olevat: „Teine tüürimees, kas on meie koht kaardil olemas ja mida „televiisor” ka näitab?”
„Kõik on kontrolli all!” kuuldus roolimaja sügavusest vasaku radari juurest tüürimehe reibas hääl. „Faarvaatril oleme oma poole peal, paar miili eespool läheb inglaste „Prince Edward”, seesama uhke reisilaev, mis Holtenau lüüsides meie ees seisis. Vasakul, nelja miili kaugusel piki faarvaatrit, tuleb kaks alust vastu. Meid nad ei sega, on oma poole peal.” Korraks vilksatas noormehe innukas nägu ekraani rohelises valguses.
„Kõik on kontrolli all, kõik on kontrolli all…” torises Kaasik poolvaljult nina alla. Merel ei saanud iialgi kõik kontrolli all olla.
Sinnapoole tuli küll kõigest hingest püüelda, kuid… Juba Kaasiku õppejõud Leningradi merekooli päevilt oli rõhutanud: „Poisid, pange tähele, navigatsioon, nagu ka elu, on täppisteadus, pidev tõe otsimine, lähenemine sellele, ja see ei lõpe iial.” Praeguste noorte meelest olid üldse kõik asjad liialt lihtsad ja kontrolli all. See põlvkond oli harjunud tehnikat usaldama. Istud rahulikult kuvari taga, vaatad ekraanile, märgikesed muudkui liiguvad, kurat, nagu mõni arvutimäng kohe, kuid mis kõik selle taga on, sellele nad ei mõelnud. Noorte silmis oli elutu elektroonika püha, mida näitab, see on zakon, kas aga ka tegelikkus sellele vastab, sellega nad oma pead ei vaevanud.
Kaasik kummardus lokaatoriekraani kohale. Tõepoolest nägi kõik välja nii, nagu teine tüürimees oli raporteerinud. Samas tabas mees end mõttelt, et vanadus on hakanud kõigest väest endast märku andma. Üha rohkem ja sagedamini leidis ta end asjatult torisemas. Ei saanud nooruselt nõuda seda ohu- ja vastutustunnet, mille ise alles aastatega olid omandanud.
„Peeter,” lausus ta tüürimehele pehmemal toonil, „kontrolli ümbrust aeg-ajalt ka väiksemate skaalade pealt, kevadine heeringas murrab sisse ja sel ajal peaks siin väiketraale paksult olema.”
„Mõned on,” kostis teise radari juurest. „Kümnelaevaline grupp, kolm miili kursist paremal, tegeleb oma asjadega, meid ei sega.”
Kapten Kaasik torkas käed pükste taskusse ning surudes jõuga maha järjekordset haigutust, seisatas illuminaatori ees. Vööri topituli ujus udus nagu õngekork kiires jõevoolus, tekitades niiskes õhus niinimetatud vuntse. Juba kursandipõlves oli neile õpetatud, et peatselt ilmuva udu esimeseks tunnuseks on laeva liikumisel topitulede ümber tekkivad „vuntsid”. Mida nähtavamaks muutub jälg, seda tihedamaks läheb udu. Korraks vilksatas vöörimasti tulede valguses üksiku merelinnu vari, et hetke pärast kohkunult jälle valgesse hämusse haihtuda. Järsku oli udu kadunud. Vööri ees paari miili kaugusel särasid selgelt ja kirkalt suure reisilaeva tuled ning sukeldusid siis hetkeks jälle udusiilu. Lausudust vabanemise rõõm oli üürike, kuid see tõi ajutist kergendust ja andis lootust. Udu siiludena esinemine märgib tuule tugevnemist, mis omakorda aitab nähtavust klaarida.
Peale vastiku ilma oli kapten Kaasikul palju muidki muresid, mis ootasid lahendamist. Tööd, jah, seda oli viimasel ajal jätkunud, aga mitte alati palka selle eest. Praegugi ootas meeskond kahe viimase kuu töötasu, kuid selles suhtes kaptenil eriliselt helgeid lootusi polnud. Endistest võimu- ja juhtstruktuuridest ei olnud kaldal tuhkagi järel, kuid uute laevaomanike ärist ja arusaamistest oli lihtsal meremehel väga raske aru saada. Ausalt öeldes, ega see kaptenit eriti huvitanudki. Tema töö oli merd sõita, kaupa vedada ja palka saada, aga just selle viimasega ei paistnud kaldahärradel kiiret olevat. Mehed laevas olid muutunud närviliseks, pered kaldal vajasid toitmist ja katmist.
Jälle mattis tihke udu laeva ja topituli hulpis paksus vatipilves. Kapten ohkas ja pöördus illuminaatorist.
„Teine tüürimees,” hüüdis ta hämarusse, „kohe oleme Fehrman Beltis. Siin on tihe praamiliiklus, helistage masinasse, las lähevad manöövrirežiimile üle.”
Juhan Kaasik jalutas radari juurde, viskas pilgu ekraanile ja märkas, et inglaseni oli poolteist miili. „Prince Edward” oli kiirust vähendanud. Ootamatult kärises udu siiludeks, tuues nähtavale reisilaeva tuled, mis nüüd tundusid juba väga lähedal olevat.
„Uhke, sunnik,” mühatas saarlasest pootsman Vahter, kes seni vaiksena illuminaatori ees oli püsinud. Kohusetundlikult uuris mees rebenevat uduseina läbi binokli. Kapten tajus pootsmani hääles kadedust. Eks temagi nagu paljud teised meremehed oli tundnud kadedust, vaadates neid valgepoordilisi mereiludusi, mis muusika mürtsudes ja värviliste tulede vilkudes mööda ujusid. Kes poleks tahtnud mõne kauni näkiga igatseva muusika saatel tantsida. Lased helidel end kanda, pigistad nõtket keha käte vahel ning saadad aegajalt hajameelse pilgu illuminaatorisse, tundmata huvi, mis toimub parda taga. Kas on seal udu, sajab lund, vihma või pussnuge, see ei ole sinu mure, vastutavad teised mehed, sina aga tantsid ja tantsid, nautides kohustustest ning vastutusest vaba olekut. Kõik need mõtted olid ka Juhan Kaasikule tuttavad. Eks oli temagi lasknud end vahel unelmates rändama, kuid praegu, paraku praegu ei olnud selleks küll sobiv aeg.
„Mida sa, pootsman, unistad?” Ta andis oma häälele reipama kõla ja astus lähemale.
„Ah, mes sa sii unistad vei kedagist,” püüdis saarlane oma ajutist nõrkust varjata. „Ma vaatsi, et nendel sääl paistab seda lekturit lahvelt käes olavat.” Mehe pahklik näpp sihtis tuledes reisilaeva nende vööri ees. „Aeg ammu üle
