olid teinud oma töö, ja ehkki endiselt sõnakas ja väärikas, oli ta nagu väiksemaks jäänud, kuivetunud, kooku vajunud ja kasutas nüüd jalutuskepi abi.
„Kas Juhan Toomus elab veel?” päris Leo vaikselt.
Üllatunult pöördus naine võõrast silmitsema. „Toomus?” küsis ta üle ja keeras pea viltu nagu suur lind. Tema pilku oli siginenud nooruslikku indu. „Kas me oleme teitega varem ka kogu saand?” järgnes uus küsimus.
„Oleme küll.” Tamm noogutas soostuvalt. „1985. aasta augustis, kui ma mudaravi vastu huvi tundsin, juhatasite mind härra Toomuse jutule.”
„Jajah, tulab meelde küll,” ohkas külapoliitik ning pöördus uuesti üle käsipuu vette vaatama. Jälle sadas saiapuru veele. „Juba aastat kolm puhkab Juhan Kudjapea kalmuaedas, üsna igav teiseta. Varam käis nädalas korrakskid muusjungis ja päris terise järel, nüüd äi üht änam.”
„Teie ise olete ikka muuseumis?” küsis Leo.
„No kos moolgid minna oo, vanad asjad hoitakse ikka keik muusjungis,” pöördus vana daam uuesti partneri poole. Tema põsele oli veerenud üksik pisar, siis kohmitses ta tasku kallal, leidis puhta, korralikult kokkuvolditud valge taskurätiku ja tupsutas sellega silmi. „Varam käis muusjungis rahvast rohkem, oli huvitav, sai juttugid puhuda, aga praegalt… praegalt on keigil saba selgas ja poliitikast tuli hänna all.”
Naine rehmas käega ja peitis valge rätiku taskusse. Kohendanud peas musta kübarat, pani ta korralikult kokku plastikkoti, milles oli saiaviilusid hoidnud, ja sättis end minekule. „Peaksin isegid juba ammu Kudjapeal olema,” ohkas ta siis ja vaatas alt üles Leo Tammele otsa, „aga näädsa, uudishimu oo nii suur, et see’p lase ää surra.” Nähes mehe küsivat pilku, jätkas linnumammi poolsosinal ja usalduslikult: „Kangesti tahaks ikka nähja, millega see asi ükskord löpeb.”
„Jajah, seda muidugi,” pomises Leo Tamm umbmääraselt ning tema pilk libises jälle lossitornis lehvivale lipule.
Ja uuesti, nagu 1985. aastal, seisis ta väljapaneku „Kuressaare kui üleeuroopaline Balti mere kuurort” ees. Pilk peatus fotodel, mille allkiri teatas: „Doktor Joggan Thamme mudaravila ja pansionaat olid väga populaarsed raviasutused enne Teist maailmasõda. Sajad patsiendid kogu Euroopast külastasid seda kiidetud ravilat.” Ühel vanal kolletanud fotol seisis valges kitlis noor ja ilus naine suurte plekist vannide vahel – tema ema Olga – ja naeratas. See leebe ja julgustav naeratus oli Leod saatnud aastaid ja nüüd oli ta jälle ringiga tagasi, tagasi oma juurte juures, mis üle aastakümnete ulatasid talle toetava käe. Soe tunne täitis tema südant ning aitas vähemalt hetkekski unustada tänase päeva lahendamata probleemide koorma.
Käed seljal, jalutas Leo lossi pikerguse ja kõrge akna juurde ning vaatas välja. Sügiseses päikeses sillerdas meri ümber Laiamadala, üle lahe sinetas Loode tammiku metsaviirg ning horisondil, päris mere ja taeva puutepiiril, paistsid kaks sinist kühmu: Abruka ja Vahase. Vana lossipargi jalgrada keerutas iidsete pärnade ja vahtrate all ümber kõrgete vallide. Küllap just mööda seda rada oli tõtanud laevakaptenist isa vastu arstist emale, kes lõpetas töö õhtul hilja vanaisa pansionaadis, ja siis mõõtsid nad koos suveöö pikkust, unistades tulevikust ja lastest. Paraku tegi ka siin karm saatus oma korrektuure, Leo oma isa ei mäletanud.
Korraks jalutas mees veel saali, mille teema oli „Revolutsiooniline võitlus Eestis ja Saaremaal”. Karl Marxi „Kapital” lebas endiselt klaasvitriinis, samas, kus aastaid tagasi, kui raamat veel ajaloolist tõde varjas. Siis keeras alampolkovnik Tamov otsustavalt selja ja võttis suuna väljapääsu poole. Ta oli tagasi siin, kust saatuse tahtel viiekümne kolme aasta eest oli alustanud.
I peatükk
Tallinn
Takso ESI 38-12
Varakevadine vihm oli suutnud sulatada suurema osa määrdunud lumest. Ainult üksikud kangekaelselt pudedad hanged mändide varjus säilitasid oma talvise olemuse.
Mööda auklikku asfalti tuiskavad autod tõstsid vee poriloikudest määrdunud pilvena kõrgele, kust see vihmaga koos kõnniteedele rabises.
Ühel rõskel ja pimedal märtsikuu õhtul peatus takso Paldiski maantee ringi juures nukralt sorgus ja niiskusest raskes sinelis Vene sõjaväelase märguande peale. Mees oli juba lootuse kaotanud siit taksot püüda ja sellest siis ka ta loid käeviibe. Praeguses poliitilises olukorras, patriootilise meelestatuse kõrglainel, ei hoolinud ka taksojuhid eriti Vene sõjaväelastest, seda enam, et paik oli pigem üksildane ja aeg hiline. Kuid taksojuhi süda leebus, nähes sõdurit nukralt viipamas. Kusagil Venemaa pärapõrgus teenis veel praegugi aega ta naisevenna poeg ja lõppude lõpuks, milles siis sõdur süüdi, antakse käsk, tuleb minna.
Sorgus sineli omanik rapsis viisakalt üleriietelt vee ja istudes tagaistmele lausus kanges eesti keeles: „Tjanan.” Hämara laetule valguses märkas taksojuht, et oli mehe vanuse hindamisel eksinud, tegu ei olnud noore lihtsõduriga, nagu võis sinelist arvata. Lahtinööbitud kaelusest paistis ohvitserifrentš, ka näo järgi võis mehe vanuseks pakkuda aastat nelikümmend.
„Kuhu sõidame?” küsis juht vene keeles ja keeras taksomeetri tiksuma. Selles ametis pidi keeli oskama.
„Kui võimalik, paluks Männikule,” tuli tagapingilt viisakalt vastuseks. Juht ei teadnud seal kandis ühtegi sõjaväeosa olevat, pealegi oli aeg hiline ja ilm pime ning see sundis kahtlema. Tallinnas oli hiljuti üsna mitmeid taksosid röövitud ja see tegi mehe ettevaatlikuks. Viisakalt lausus ta: „Kahjuks Männikule praegu küll ei saa. Pean sõitma taksoparki, vahetusmees ootab.” Sõjaväelane tagapingil ei paistnudki eriti üllatunud olevat. Tundus, et mõtlikule mehele oli päris ükskõik, kuhu sõita.
„Kuhu siis saab?” päris ta apaatselt.
Taksojuht hakkas naerma ja pilgutas sõbramehelikult tahavaatepeeglisse: „Noh, kesklinna saab ja lõbusate tüdrukute juurde saab ka!”
Ta jättis vihje õhku rippuma, kuid sõjamees tagapingil ei haakunud rõõmsa tujuga. Temal tundus olevat tegu oma muredega. Kas öeldu üldse temani jõudis, kahtles mees rooli taga, kuid lõpuks ehk siiski jõudis, sest sineli seest kostis vaikset pominat: „Kui kesklinna, siis kesklinna.”
Taksojuht püüdis tekkinud sünget meeleolu lõbusamaks turgutada ja vestlust arendada: „Teil paistab päris ükskõik olevat, kuhu poole põrutada.” Saamata vastust, jätkas mees puht inertsist: „Ilm ka selline viletsavõitu, pori ja paska kõik kohad täis.”
Klient ei vastanud. Ta oli süvenenud oma mõtetesse ning tuiutas niisama autoaknasse vaadata. Tulede valguses vilksatasid mööda raagus ja tilkuvad puud, märjalt mustavad majad.
Äkki nuuksatas sireen ja selja taga lõid sirama politseiauto sinised vilkurid. Taksojuht viskas kiire pilgu spidomeetrile, mis näitas viitkümmend viit kilomeetrit tunnis ja ei oleks küll pidanud olema peatamise põhjuseks, aga mine sa siin nende seaduse esindajatega vaidlema. Lihtsam oli, nagu paarimees tavatses öelda, osta politsei aktsiaid. See tähendas kolmekümmend kulli politseile peo peale ja rahu majas. Eks raskel majanduse ülesehitamise ajal oli neilgi tarvis peret toita. Juht tõstis jala gaasipedaalilt, suunas auto teepeenrale, pidurdas sujuvalt ja märkas tahavaatepeeglisse piiludes, et klient ilmutab ärevuse tundemärke.
„Ärge peatuge, ma ütlesin, ärge peatuge,” hoiatas sõjamees millegipärast sosinal ning niheles ärevalt oma kohal, vahtides lähenevat politseisõidukit läbi tagaakna. Ka taksojuht viskas veel kord pilgu küljepeeglisse ja lausus rahustavalt:
„Peatuma peab, kus sa muidu, ikkagi politsei,
