>
MESILASED
1
Kogu aeg sadas vihma.Vihm oli mädandanud saagi põldudel, pannud hallitama majade puust seinad, muutnud vetikaligedaks laevade tekilauad. Laurentius oli juba mitu kuud söönud mädanenud leiba, elanud hallitavates majades ja viimasel nädalal ka libisenud ligedal laevatekil. Must sapp kogunes temasse, nagu jõkke torgatud toki otsa koguneb kõnts. Nüüd astus ta lõpuks kõikuvast paadist sadamakaile, selle põhjamudasse rammitud palkide peale löödud libedatele laudadele ja vaatas kõhklevalt ümbruskonnas ringi. Tuul puhus madalast taevast hoogude kaupa veepritsmeid näkku ja ta proovis aru saada, milline on see maa, kuhu ta enda vabal valikul oli tulnud. Lage, valge liiva ja üksikute pillirootuttidega kaldariba ning ühtlased hallid pilved meenutasid väga seda sadamat, kust ta oli teele asunud. Postilaeva mast paistis samasugusena halli taeva taustal ning palakad, mis nendele olid tõmmatud, paistsid samasugused hallid ja ilmetud nagu siis, kui ta oli teele asunud. Pikalt merre ulatuva silla kõrval oli näha pooleldi porise vee alla mattunud muul ja selle otsas vees kössitav vana vahimaja, mida ilmselt juba mõnda aega ei olnud keegi kasutanud. Neid majavaresid oli kõikide sadamate juures ning vaatamata oma armetusele sisendas selline pilt Laurentiusele miskipärast hoopis kindlust. Siingi oli sadamaid ümber ehitatud, siingi laiendati uute laevade tarbeks, vanad vahimajad jäeti maha.
Ta ohkas ja kohendas närviliselt veest tilkuvat katet puuri peal.
Oma varustuse kaasavõtmiseks ei pidanud ta kuigi palju pingutama – üks tammelaudadest kokku löödud kast mahutas täielikult selle, mida ta oli pidanud vajalikuks kooli kaasa võtta. See läks koos laeva trümmis veetava kaubaga tolli ning ilmselt võis selle alles täna õhtul kätte saada. Laeva last, ka reisijate isiklik pagas, vaadati hoolikalt üle ning pandi kirja kõik, mis võis vähegi maksu alla käia. Sellega ei olnudki tegelikul muret, tal polnud seal suurt midagi väärtuslikku, kõik tema vähesed isiklikud raamatud olid ka ametlikult lubatud ja medikamente oli ta kaasa võtnud vaid minimaalselt. Raskusi valmistas hoopis puur kaeluspapagoiga. Juba kodus oldi teda hoiatatud, et linnu transportimine ei pruugi kõige lihtsam olla, ning olud, mida ta siit eest leiab, võivad sellele saatuslikuks saada. Samas ei tahtnud ta kuidagi oma seltsilisest loobuda ja otsustas pigem riskida. Praeguseks oli kõige suurem mure saada lind võimalikult kähku külma vihma käest kuhugi soojemasse kohta.
Laurentius pühkis laiaäärsest kübarast hoolimata silmadesse valgunud vihmavee ära, heitis mantlihõlma alt pilgu taskukellale ja jäi otsima kedagi, kes võiks teda mingi trahteri juurde juhatada ja võib-olla hiljem ka kasti tollist ära tuua. Puuri ei julgenud ta kellelegi teisele usaldada. Tegutseda tuli kiiresti, sest teed olid juba praegu üsna viletsad ning ta ei tahtnud mingil tingimusel kauem oodata, et siit linnast edasi sõita. Sügisesed, järjest tihedamaks ja rajumaks muutuvad vihmasajud uuristasid niigi pehmeid radu ja iga päevaga muutus nende läbimine vaevalisemaks. Õhk tõmbus aeglaselt jäiseks. Papagoi võis külma saada. Tuli kohe leida mingi vanker või tõld, mis Tartu poole minema hakkaks.
„Hei!”
Vihmast ligedal sadamakail olid vaid mõned üksikud uudishimulikud, kes olid vastikust ilmast hoolimata tulnud saabuvaid paate vaatama. Nad teadsid ilmselt väga hästi, et erilist lootust tööd leida neil ei olnud, ning ei osanud seega Laurentiuse hüüde peale kohe reageeridagi. Kogu lasti ladusid tollimaja juures maha meremehed ja tüdinud hooletusega askeldasid kaupmeeste palgatud laadijad, kes libedaid kaste ja niiskunud kotte kärudele vinnasid. Ametnikud märkisid kaupu üles.
Laurentius hõikas veel kord.
„Hei, sina seal!”
Kui hõreda ja kulunud kuuega uudistaja tuimalt üles vaatas, viipas Laurentius talle kutsuvalt käega juhuks, kui teine tema keelest aru ei peaks saama. Mees ise nägi välja nagu tegelane ajaloo keskmise perioodi süngete kunstnike maalidel, mida ta oli Hollandis näinud: loperguseks vajunud viltkübara alt ulatusid salkudena välja ebamäärast värvi juuksed, nina oli muhklik ja punetas, harva habemetüüka alt aimus haigusarmiline lõug. Laurentiusel oli tunne, et mehe kaela oleks sobinud suurepäraselt silt „Nurjatus”. Kõikides sadamates luusisid sellised ringi ning enamasti oli nende välimuse põhjal tehtud instinktiivne otsus õige. Samas olid need tegelased alati ka kõige paremini linna kõrtside ja võõrastemajade olukordadega kursis, ja nii võis neist ka palju kasu olla. Petsid nad muidugi alati, küsimus oli vaid selles, kas said rohkem või vähem petta.
„Juhata mind korralikku kõrtsi,” teatas Laurentius lühidalt ja vaatas, kuidas mees sõna lausumata minekule pöördus. Loodetavasti sai ta siiski keelest aru – või siis aimas.
Laurentius tõstis ettevaatlikult papagoipuuri sülle ja hakkas mehe järel linna poole liikuma. Lind kriiksatas ärevalt.
„Tss, Clodia, ole tasa.”
Nad kõndisid järjest tihenevas hämaruses edasi ja Laurentius püüdis võimalikult vähe puuri kõigutada. Õhtuse taeva taustal joonistusid ähvardavana välja toekatest kividest laotud sirged ja paksud linnamüürid, ümarad keskaegsed kindlustornid ja neli kõrget kirikut, madalamad majad neelas endasse pilvedest imbuv nätske hämu. Mees tema ees kõndis ootamatult kebjal sammul ja näis väga hästi teadvat, kuhu ta kavatseb välja jõuda. Temal endal seevastu hakkas vana haigus üha tugevamalt ja tugevamalt välja lööma. Praegune lakkamatu, kõigesse imbuv ja turrutav niiskus mõjus rängemalt kui varasematel aastatel. Sisikonnas kääriva musta sapi üleküllus muutis ta keha tavaliselt alles hilissügiseks jõuetuks ja unetuks, kuid sellel suvel algasid vihmad juba jaanipäeva paiku ning see lõppematu sabin oli tema sisikonna, südame ja aju kleepuvasse udusse mähkinud. Nüüd laevalt maa peale asudes ja lamedatel läikimahõõrutud kividel kõndides tekitas mere kõikumise mälestus sellele lisaks veel tunde, nagu peaks ta soost läbi pressima. Iga samm oli pingutus.
„Eh,” ühmas ta omaette. „Veel veidi.”
Ta vaatas ees kõndiva kaltsaka kookus selga ja mõtles, et ilmselt peab ikka kellegi teise oma kastile järele saatma. Niiviisi sadamast leitud juhuslike tegelastega võis sageli mingi jama tekkida. Tõenäoliselt oskab kõrtsmik aidata. Ta püüdis meelde tuletada, millised on Tallinna vääringud, mille kohta olid talle laeva peal erinevad reisijad nõu andnud ja millest ta juba siis järeldas, et täit selgust siin ilmselt kätte ei saa. Ars apodemica’s, reisimise kunstist rääkivates raamatutes, ei puudutatud Eesti- ja Liivimaa olusid peaaegu üldse – seal olid pigem üldised juhtnöörid, mida tähele panna ja kuidas arukalt ümbrust jälgida. Siinsed linnad ja maad olid apodeemiliselt täiesti kirjeldamata – huvi pärast reisitakse ikkagi ju mujal, lõunas. Kultuuri ja ajalooga paikades. Ta ei suutnud midagi asjalikku meelde tuletada. Pea oli paks.
„Olgu,” otsustas Laurentius lõpuks. „Kuuendikust öörist peaks igal juhul piisama.”
Peaaegu kottpimedas peatusid nad lõpuks kollase laterna all, mis valgustas ootamatult viisaka väljanägemisega kõrtsi, mis asus vaid veidi maad enne linnaväravaid, ja mees sirutas käe pikale. Laurentius poetas sinna juba salaja taskust välja otsitud väikese mündi ja lõi pilgu maha. Mees tunnistas hetke talle antud raha ja naeratas siis laialt.
„Pagan,” mõtles Laurentius. „Ikka andsin liiga palju.”
Ta tiris puuri uksest sisse.
„Kas ta soovib veel midagi?” uuris kaltsakas ootamatult heas saksa keeles.
Laurentius kõhkles. Kõige parema meelega oleks ta näinud, et mees kiiresti minekut teeb, sest need, kes end ise sulle külge kleebivad, on tavaliselt erilised kaabakad.
„Mul on vaja Tartu poole minna,” ütles ta siis eneselegi ootamatult. „Ja võimalikult kähku.”
Kasti järgi saadab ta siiski kellegi teise, aga tee uurimises ei olnud ju midagi halba. Mingisugusel hetkel pidid neil siin käima voorimehetõllad ja laevas teati rääkida, et pea iga nädal pidi mõni seltskond Tartu poole minema. Talle oldi kaardi pealt isegi kahte võimalikku teed näidatud – mõlemad võtsid mõni päev aega, olenevalt
