style="font-size:15px;"> Üliõpilane Johannes oli juhatanud talle Kloostri tänava viimase kivimaja teisel korrusel ühe toa, ning kuigi see oli üsna kallis, siis paistis, et tal ei ole praegu teist võimalust. Johannes oli rääkinud, et alles paar päeva tagasi oli eelmine elanik mingi skandaali tõttu välja kolinud ning ega nii häid kohti naljalt pikalt saada ei ole. Kohe võtab kas sõjavägi või mõni teine üliõpilane selle ära. Linnaelanikud pidid parema meelega – ja kohati ka odavamalt – üliõpilasi korterisse võtma, sest sõjaväelastega oli alati häda. Ega muidugi üliõpilased ka mingid paipoisid olnud – igal juhul tasus kindlasti kiirustada.
„Ahah,” oli Laurentius kogu selle kuuldusehõngulise jutu peale kohmanud.
Ta oli silmitsenud Johannese juhatatud väikest ja kitsast tuba, kus kirjutuslaud ja õrna moega riiul seina ääres moodustasid koos voodiga kogu mööbli, ja naeratanud. See oli kena ja hubane ruum, isegi väike kamin oli korstnajala juures.
„Teil on siin ilus vaade,” oli ta perenaisele öelnud.
Valgeks lubjatud sein, seebiga pestud puulaudadest põrand ja väikesest aknast avanev vaade linnamüüri taga laiuvale rohelisele madalale heinamaale jätsid kuidagi koduse tunde.
Laurentius oli kohe semestri lõpuni kokku leppinud ning ütles, et ta kolib veel samal päeval sisse. Peab vaid asjad kõrtsist ära tooma. Perenaine oli noogutanud ja öelnud, et räägib siis elukorralduslikest asjadest pärastpoole.
Kõik tundus kuidagi kena ja ilmgi näis heledam. Ta oli olnud heas tujus seni, kuni silmas kõrtsi ette kogunenud rahvasumma. Juba hallidesse vammustesse mässitud uudishimulikke märgates oli mingi halb eelaimdus tekkinud, aga kui ta nägi vanakese kärisenud riideid ja peenikesi jalgu ligedate puulaudade peal, muutus aimdus veendumuseks.
Kõrtsmik koogutas ikka aknast välja vaadata ja Laurentius korjas kiirustades asju kokku. Ta ei tahtnud siin majas olla kauem kui hädapärast tarvis.
„Palju ma võlgnen?”
„Kuidas maksate?”
Laurentius koukis kukrust välja mõned erinevas vääringus mündid ja hüpitas neid peopesal, mispeale trahteripidaja kaalutlevalt silmi vidutas.
„Nii, nii, las ma vaatan.”
Kärmete liigutustega noppis mees paar münti enda kätte. „Teeme nii? Sobib?”
Laurentius ei olnud ikka veel kindel siinsetes vääringutes ja hindades ning seetõttu otsustas trahteripidaja arvutusega leppida. Näis, et oli enam-vähem.
„Sobib. Aitäh teile.”
Just siis, kui ta oli kõrtsmikule öö eest tasunud ja uuesti tänavale välja astus, ilmusid trahteri ette kaks kindlameelse ilmega soldatit. Nad suundusid joonelt parkaliselli juurde ja virutasid talle käega õlale. Laurentius jäi ukselävel seisma ja kohendas tahtmatult mõõka puusal, rahvasumm taandus ärevalt.
„Pagana pihta,” protestis keegi kärarikkalt.
Mees, kes niiviisi oma pettumust väljendas, kandis laia ja haisvat nahkpõlle, mille järgi võis oletada, et tegemist on parkaliga. Ta astus kaks sammu soldatite poole, aga jäi siis justkui mõttesse. „Viivadki ära. Aga ega muidugi midagi teha ei ole.”
„Sina,” käratas parkal lõpuks poisile. „Mis sa hull talle ikka nii kõvasti andsid?”
Poiss vaatas mehele suuril silmil otsa. „Ei tea, mis juhtus. Ega ma ju ei tahtnud teda maha lüüa. Aga nigu teiba võtsin, siis oli tunne, justkui oleks ära tehtud. Siin teised arvavad ka, et vanamees oli mingi nõid või kuraditega mestis. Ega ta päris tavaline inimene ei olnud.”
Ümberringi kostis heakskiitev pomin ja keegi jooksis kohale traadist punutud puuriga. Laurentiusele tundus puur väga tuttav, aga käratsevate inimeste tõttu ei saanud ta lähemale vaatama minna.
„Sellist asja tassis kaasas. See on küll mingi kahtlane nõiavärk,” teatas mees, kes selle oli leidnud, võidukalt.
„Mis. See on linnupuur,” kähvas parkal vihaselt.
„Aga kust see kaltsakas sellise sai? Ega need niisama maas vedele, kindlasti tahtis sellega mingit nõidust teha.”
Kära paisus suuremaks ja soldatid muutusid rahutuks.
„Siin ei ole midagi. Viime ära. Kõik on vait,” teatas siis üks otsustavalt ja hakkas parkaliselli minema vedama. Teine soldat sai sellest aktiivsuspuhangust samuti innustust ning haaras poisil kraest kinni ja andis kindluse mõttes veel mõõgatupega obaduse kõhtu. Poiss krooksatas kurvalt ja paistis olevat pigem pettunud kui haiget saanud. Vaatas vaid nukralt ja lihtsameelselt ringi ega osanud muud teha, kui sõduritega kaasa vantsida.
Parkal tänitas neile järele: „Viivadki ära. No mida ma peale hakkan. Eks ole, tööd on muidugi vähe ka, saab poisi vähemalt kroonu leivale mõneks ajaks. Ega nad teda seal ju päris nälga jäta. Paljud siin kindlasti rõõmustaksid, kui neid kongi pistetaks.”
Otsustanud niiviisi loo optimistliku noodiga kokku võtta, vaatas ta sõjakalt ringi ja märkas siis Laurentiust, kes üritas diskreetselt kindlaks teha, kas tegemist on ikkagi tema puuriga või mitte. Kuigi oli juba üsna kindel, et tegemist oli sellesama kaltsakaga, kes oli ta käest küüni juures puuri võtnud.
„See puur on kindlasti mingi nõiavärk,” alustas parkal juttu ja trügis talle lähemale. „Ma ei tea, mis nõidust sellisega tehakse, aga midagi head see nüüd küll ei ole. Vaadake ise.”
Ta surus puuri nõudlikult Laurentiuse kätte, juhuks kui peaks veel kahtlusi olema.
„No vaadake!”
Mehest uhkas lääget ja lämmatavat haisu, iiveldamaajavat. See oli uriinipottide pärast, kus parkalid pidid päevad läbi nahku leotama ja mis haisesid nii kõvasti, et nende töökojad pidid olema alati linna piiridest väljas. Samas tundus parkalitöökoja hais ikkagi talutavam kui see, mida ta küüni juures oli tundnud ning mis tal siiani – ka praegu – sõõrmeis keerles.
„Aga enne ütlesite, et tegemist on lihtsalt linnupuuriga,” vaidles Laurentius ja teeskles, nagu uuriks ta puuri. Ta oli ju selle ise teinud, ise rännanud sellega üle mere. Ta tundis seda väga hästi. Uks oli hooletult küljest ära väänatud, seda peaks parandama.
Parkal silmitses teda ülevalt alla. „Olete siin linnas vist uus.”
„Jah,” nõustus Laurentius. „Üliõpilane. Äsja saabusin.”
„Võtke teadmiseks, et siin on igasuguseid nõiaasju aetud. Just veidi aega tagasi oli nii, et trükkal Brendeckeni poeg nõiuti nii ära, et ta nägu ja kael karva kasvasid, ja selle kätte ta lõpuks ära surigi,” alustas parkal dotseerivalt. „Teie ju peaksite teadma, et nõidus on igal pool suureks mureks. Siin on loomi ja keda iganes ära tehtud.”
„Jah, aga kuidas puutub siia see puur,” proovis Laurentius mitte alla anda.
„Noh nõidadel on igasugused veidrad loomad kaasas. Rongad ja varesed, ja siis sellised välismaa linnud. Neid nad puuriga kaasas tassivad. Ma olen neid pilte raamatutes näinud ja alati on nõial seal mingi loom juures. Sitikad, ämblikud, konnad ja sellised. Brendeckeni-poiss oli samuti Madleni lehmale vett peale pritsinud ja see oli siis poissi eesti keeles sajatanud. Kohe sealsamas hakkasid karvad kasvama, ja küll püüti neid tutthaaval välja kiskuda, aga miski ei olnud aidanud.”
„Aga
