ära rääkima, seletama oma tusatuju põhjuseid. Aga samas näis see kuidagi kohatu, ta oli seda juba mitu korda teinud. Ei maksnud hakata oma kaaslasi siin veel kord tüütama. Clodia oli ikka see olnud, kes aitas tal inimestega suhelda, oli tekitanud oma reipuse ja säutsumisega elevust. Just niisugust kaaslast oleks talle praegu vaja olnud.
Aga selle asemel oli tema lapsepõlveseltsiline palakasse mähitud puuris vettinud kohvrite vahel. Surnuna.
„Vastik,” pobises ta vaikselt omaette.
„Mida te ütlesite?”
„Ei midagi.”
„Ometigi ma kuulsin midagi,” kähvas naine ega öelnud enam sõnagi. Teised neli reisijat vaatasid neid hämmastunult – kogu reisi vältel ei olnud neil viisakast vestlusest midagi välja tulnud.
Ta ohkas nõutult, aga pani siis jälle silmad kinni ja püüdis tõsimeeli magama jääda. Tõld rappus ühtlaselt, rattad tabasid pendelkellale omase mõõdetud ja pideva rütmiga auke murenenud teekattes. Ta mõtles tõllale kui rabi Eliyahu tehtud suurele golemile, kelle kõhtu on topitud inimesed nagu paberiribad, igaühele Jumala nimi peale kirjutatud. Aga kuidas see riba tunneb ennast masina kõhus? Kas sellel on oma koht või on ta seal lihtsalt möödaminnes, igavledes, ära soovides. Aga kuidas inimese sees? Kust see hing sinna tuleb ja kuhu läheb? Kuidas papagoi sees?
Laurentius raputas pead ja vaatas närviliselt ringi. Ei, ta ei tohtinud hakata mõlgutama, mõtted tuleb ratsionaalsed hoida. Samas ta ei suutnud, mõttekatked, laused ja mälestused imbusid teadvuse pinnale, määrisid selle nagu veri haavale mähitud sideme. Tema teadvuse haav, ta ravis ja tohterdas, aga see ei paranenud. Laurentius püüdis end alati ümbritseda kirjandusega, teatriga, teiste inimestega, teadusega, kõik selleks, et haava jahutada ja lasta sel paraneda. Aga see mädanes, mõte liikus ja halb veri tõusis pinnale.
Klobakaga sõitis tõld äkki läbi suurema augu ja kõik rappusid koos, krimpsutasid ehmunult nägu. Laurentiuse vastas istuva mehe põlvedelt pudenes reisikott.
„Ai!”
See oli kukkunud nurgaga tema kõrvalreisija jalale.
„Vabandust… jäin korraks magama, lõin pea ära,” seletas mees ja katsus murelikult oma kõrva. „Teede olukord on siin hullem kui kusagil, kus ma sõitnud olen… Vaat Rootsis on alles teed. Seal on ka muidugi kõvem pinnas, ei ole sood nii palju. Siin aga…”
Naine mühatas vaid pahaselt, aga ei öelnud midagi.
Mees vatras edasi, nagu oleks ta end ammu tagasi hoidnud ja just selle põrutuse peale otsustanud kõik südamelt laduda.
„Siin peaksid ju kohalikud maaomanikud teid korras pidama, aga kus sa sellega. Igal võimalusel hoiavad nad sellest kõrvale, ja teeäärsete kõrtside olukorrast ei maksa rääkidagi. Mõnes on hea, kui üldse peale viina ja õlle midagi pakutakse. Magama peab kopitanud õlgede peal otse muldpõrandal. Ja sellest hoolimata on kõik nii pagana kallis. Rootsis aga on kõrtsid korralikud, kõigis saab sooja süüa, igal pool on uute õlgedega voodid. Ma ütlen, et täiesti teine asi.”
Laurentius kergitas ennast istmel ja naeratas kurvalt. Ei olnud see olukord seal nii palju parem midagi. Ta lappas mantlihõlma korralikult kokku ning pani pehmenduseks meelekoha ja seina vahele. See summutas küll veidi raputamist, aga mehe lobinat üldsegi mitte. Väljast hakkasid vastu tõlda järjest tugevamini rabisema piisad, trummeldasid tema meelekohal, muutsid mantli kootud lõnga niiskelt uduseks, selle kiudude vahelt imbus välja vaevutajutavat kopituselõhna. Tal oli tegelikult vedanud, et sai kinnise tõlla peale. Enamik Tartu ja Tallinna vahel käivatest tõldadest olid vaid pisut paremad kui lahtised heinavankrid, nad oleksid kõik pidanud külma vihma käes ligunema nagu voorimees ja teener pakiresti taga.
„Mhm, jälkus,” puhises tema vastas istuv mees pahaselt, lõpetas oma tiraadi Eesti- ja Liivimaa teede ja kõrtside vastu ning sirutas poristes kingades jalad pikalt välja.
Laurentius mõtles samal ajal puuris vedelevast papagoist ja arutles endamisi, kas peaks panema kuhugi väiksemasse karpi. Imelik on niiviisi puuri surnud linnuga kaasas kanda. Samas oli ta selle traadist punutud kasti tassimisega nii harjunud, oli harjunud sealt kostva siutsumise ja Clodiaga suhtlemisega, tema eest hoolitsemisega. Clodia oli alati hea meelega tema käele istunud ja tema sõrme nakitsenud, väike suleline keha oli mõjunud alati ootamatult soojana, just nagu palavikus. Nii elus. Aga surnud linnuga puuri tundus kuidagi kohatu tõlda sisse tuua. Teised reisijad oleksid temast veel ei tea mida arvanud.
„Tõepoolest,” ütles Laurentius õieti kellegi poole vaatamata. Köhatas siis tekkinud vaikuses ebalevalt, pani silmad kinni ja püüdis mõelda, mida ta Tartus ette võtab, kuidas end sisse seab ja ülikooli läheb. Selgete mõtete asemel tuli aga pähe tõlla puurataste ühtlane mürin, tuuleiilide valjenev ja vaibuv suhin, katteriide alla seotud reisikastide kolin, lakkamatu vihma sabin tõlla külgedel. Rütmiliselt rappus pea mantlist keeratud padja vastas ning tegi meelekohale haiget. Mitte midagi selget ja arusaadavat. Mõtted olid laokil.
„Nhhn.”
Laurentius tegi silmad lahti, kergitas end ja jäi põrnitsema tõllas istuvaid inimesi – kõigil neil olid pilgud langetatud, kõik vaikselt omaette. Nüüd sai ta neid vaadata. Naine oli tema kõrval kägaras, tõlla puust istmest pealesunnitud asendis. Pea pööratud vastassuunda, eemale. Keha küll siinsamas tema lähedal, aga mitte juures. Keha ilma silmadeta, ilma pilguta, eluta. Tühi kott. Laurentius tahtis rääkida, kellelegi midagi öelda, aga ei osanud välja mõelda, millest vestelda. Kartis jälle tühjast tüli tekitada.
Igavledes võttis ta taskust kella ja silmitses selle ühe seieriga sihverplaati. Varsti läheb täiesti pimedaks. Ta kummardus ja küünitas läbi väikeste aukude aknast välja vaatama. Seal avanes kirev jõgi, mis voolas näiva juhuslikkusega oma eesmärgi suunas. Vihmapiiskadena läikisid mitmevärvilised lehed, aeglaselt libisesid mööda üksikud lagendikud. Miski ei hakanud silma ja mõte ei püsinud enam koos. Nii väga oleks just praegu vaja Clodia toetavat säutsumist, aga ümberringi olid vaid poolunes, poolteadvusel inimesed. Ta püüdis oma hajali ja siia-sinna visklevaid mõtteid tõrjuda, aga võitlus mälestuste deemonitega muutis need hoopis selgemaks, andis neile kuju. Mõistusest sünnivad koletised.
Laurentius köhatas, kurgus kratsis, hingata oli raske.
Äkki tundis ta, kuidas kusagilt oli hakanud voorimehetõlda imbuma kirbet haisu. Alguses vaevutajutavalt, aga tasapisi muutus see kõikehaaravaks, valdas täiesti meeled, tuli tema pähe nagu uni kurnatud keha peale.
Paanikas vehkles ta ringi. Kust see tuleb? Teised istusid rahulikult oma kohtadel edasi, keegi ei kirtsutanud isegi nina. Ta kummardus uuesti akna juurde ja vaatas välja. Kusagilt see hais ju pidi tulema! Eemalt paistis mingi ehitise tume siluett, saabuva õhtuhämarusega kaasas käivas painajalikus ja ähvardavas pimeduses, suur palkidest koloss. Ta pingutas läbi veetilkade vaadata, tõmbas käega niiske pinna puhtaks, peopesale jäi hallikasporine triip. Läbi hämu, vihmaselt läikiva valendiku kõrval paistsid eemalt mõned lagunenud müürid, ebamäärased laudadest kokku löödud sarikad, lipendavad sindlid ja turritavad teibad. Oli see küün? Ehitise kaadervärk oli ilma ühegi tuleta, ühegi elumärgita.
Ilmselt sealt hallitanud ja harali sarikate vahelt, otsustas Laurentius. Kindlasti sealt.
Ta vaatas, ega keegi küüni juures lõket ei tee, kuigi oli juba ette selge, et sellise ilmaga vaevalt et keegi suudab tuld kaua põlemas hoida. Muidugi. Ei kumanud ühtegi vilkuvat kollast laiku, tumesiniseks tõmbunud taeva taustal paistis vaid tuhm elutus. Aga kusagil pidi ju olema midagi, mingi keha, vedelik, lagu, kust immitses mürki? Küüni sees tossavad mädanevad heinad?
Püüdes
