ühe veidi suurema auguga, kui tõld ootamatult vägivaldselt rappus, kulm põrkas valusasti vastu külma rauda, silmade eest lõi virvendama. Ta oigas allasurutult. Teised reisijad otsisid kätega seintelt tuge ja kergitasid end istmetel häiritult. Miski kragises alguses vaevukuuldavalt, siis järjest kõvemini ja nende iste vajus äkki prahvakuga viltu, kuuldus voorimehe vandumist ja ptruutamist. Tõld peatus. Hetkeks valitses vaikus ja siis oli kosta, kuidas pagasirestilt kastid plätsakutega alla porisele teele kukkusid.
„Hhh.”
Laurentius hõõrus haiget saanud kohta ja püüdis end viltu vajunud tõllast välja upitada. See ei olnud kerge, ja kui ta lõpuks ukse lahti sai, nägi ta juba voorimeest ja naise teenrit askeldamas tõlla tagumise otsa juures. Kodaraline ratas ei olnud õnneks oluliselt viga saanud, oli vaid telje otsast maha tulnud ja vedeles pooleldi mudasse takerdunult eemal.
„No las nad tulevad appi,” teatas voorimees. „Mina üksinda seda vaevalt siia peale tagasi saan. Kõik las tulevad välja.”
Pahasena kostis Laurentiuse kõrval istunud naise hääl: „Aga sajab ju?”
„Las proua muidugi jääb,” kohmas voorimees seepeale. „Palju siuke ikka kaalub.”
Laurentius sirutas selga ja vaatas ringi. Nad olid väikese lagendiku serval, kus kasvasid tee ääres vaid mõned üksikud puurootsud, millelt tuul ei olnud jõudnud veel kõiki sügisesi lehti maha puhuda. Nende hallide tüvede taga algas pruun valendik, mille keskel väikesel kõrgendikul oli seesama mustav küün, mida Laurentius enne oli üritanud augulisest aknast vaadata. Ta tundis miskipärast külmavärinaid. Taas jõudis ninasõõrmetesse kirbe hais nagu pingutusega alla surutud õudne mälestus. Koos vihmapiiskadega sadas see maha, voorimehetõlla ja nende peale, läbi riiete ja sõõrmete, musta sapi essents, mille sees oli võib-olla väävlit, võib-olla hapet. See jälk hingus puges niiskeisse rõivaisse, kübarate alla juustesse, naha vahele, ninna ja sealt edasi kopsu, liha ja südame kõrvale. Kõigepealt keelel, siis ninas hakkas levima kirbet ja teravat, üllatavat ning vaenulikku. Ta mäletas ähmaselt, et kunagi ammu, kunagi väga ammu oli ta tundnud sarnast lõhna, sarnast õudu. Selle haisu osakesed, selle okkad, sisu ja mälestused haakisid ennast nina sisekülgedele, suulakke ja liikusid piki torusid tema aju ja hinge sisse. See hais tuli ta pähe nagu mingi kohutav stseen, tapmine, vägistamine, hädakisa, mida ei ole võimalik unustada. Uuristas välja juba ammu tuhmunud muljed. Haavast voolas verd. Ta mäletas. Muidugi mäletas.
„Vabandust?”
Laurentius silus närviliselt nina ja püüdis seda isegi kinni hoida. Asjatult. Lõhn oli imbunud igale poole ja ei olnud mingit lootust sellest enam kuidagi vabaneda. Ta tundis õudu. Teised askeldasid peaaegu reipalt tiisliotsa ümber.
„Just nagu oleks keegi saatan selle ratta ära kaetan’d,” vandus voorimees. „Ma vaat’sin ise kõik enne teeleasumist üle, siis poln’d viga kusagil. Keegi kurat on siia ikka silma peale visan’d.”
„Vabandust?!” ahastas Laurentius. Aga ei, voorimees ei vaadanud tema poolegi, needis seal omaette, justkui palvetades või nõidudes.
„Jah, mis teil ometi on? Tulge võtke siit kinni ja tõstame koos,” juhendas mees, kes ennist oli siinseid teeolusid kirunud.
„Kas te tunnete ka seda lõhna?” küsis Laurentius.
„Kuidas palun?”
„Seda lõhna?”
„Ah? Ei tunne midagi, kange nohu on viimasel ajal. Võib-olla tuul toob siia. Kohalikud põletavad siin igasugu rämpsu.”
Laurentius raputas pead, vaatas veel kord ringi ja hõõrus närviliselt nina. Sees keeras.
„Nii. Korraga. Hopp.”
Ta haaras teistega koos tõllast kinni. Lihaseid pingutades ja saapaid sügavale porisse surudes õnnestus neil lõpuks saada tõld õigele kõrgusele ja voorimees hakkas mahaveerenud ratast haamrilöökidega tagasi taguma, löökide taktis ikka veel midagi enda ette porisedes. Laurentiuse sees, tema mõtteis ja ajus aga levis üha tugevamalt kidaline hais, tume sapp valgus kõigisse kehaliikmetesse laiali. Õudus, vastikus, põrgu. Kus nad olid?
„Aga kus me praegu üldse oleme?”
Voorimees mõhatas midagi arusaamatut, osutas peaga tee poole ning jätkas haamriga ratta tagumist. Laurentius kohmetus ega tihanud enam uuesti küsida, põrnitses vaid närviliselt ringi. Tõepoolest, kus nad olid?
„Peaaegu kohal oleme, siit on vaid veidi veel minna. Päeva ajal Tartu, ma arvan, juba paistaks,” seletas siis üks meestest, kui nad lõpuks võisid tõlla alla lasta. „Paha lugu jah selle rattaga, nüüd jõuame alles päris pimedas pärale. Korjame parem kiiresti pagasi kokku.”
Laurentius noogutas ja püüdis ette manada sõbralikku nägu. „On jah häda.”
Õnneks oli vähemalt tema kast tõlla pakiraamil alles. Puuri surnud papagoiga aga ei olnud paraku pagasirestile pidama jäänud kompsude hulgas märgata ning seda ei paistnud ka porisele teele laialipillutatud asjade vahel. Laurentius küünitas mustava lagendiku poole vaatama. Teised upitasid pahaselt puhisedes oma kaste tõlla taha, teener sidus neid kinni ja voorimees kohmitses ikka veel ratta juures. Vihmasabina ja hämaruse vahelt ei suutnud pilk selgelt pea mingisuguseid detaile eristada. Laurentius vaatas uurivalt ringi ja astus pikliku kujuga loike hoolega vältides vankriratastest paar sammu eemale.
Ta võpatas ja tundis, kuidas kuumus kõhust aeglaselt üles pähe tõusis – tuline ja niiske huumor, mis tekitab viha ja hirmu.
Mõne meetri kaugusel kössitas kõrge ja jämeda kuuse varjus mingi räbaldunud kogu, selg kookus ja nägu sisse vajunud, ning see hoidis käes tema papagoipuuri. Puuriuks oli lahti kistud ning Laurentius nägi midagi kirjut kaltsaka piitspeenikestes luukarva kätes. Imelik hais muutus järjest tugevamaks. Räbaldunud kogu kähistas arusaamatus keeles paar sõna ja katsus naeratada. Hallika habemetuti seest ilmus välja hambuline suu, tumedad tüükad puseriti ja erinevate proportsioonidega.
„Anna see mulle tagasi,” ütles Laurentius, proovides sundida oma häält käskivaks ja kindlaks.
Kogu naeratas edasi, tõusis äkki püsti ja haaras tal õlgadest kinni. Aukuvajunud koobastest jõllitasid tema poole peaaegu suvetaeva värvi helesinised silmad. Laurentius tahtis pilku kõrvale keerata. Ta ei vaadanud kunagi, mitte kunagi kellelegi silma. Aga praegu ta miskipärast ei suutnud mujale vaadata ega ka silmi sulgeda. Ta vaatas ja nägi seal sinihalli surma ja valu. Nälginud vanameest, kes oli igalt poolt minema aetud, liiga kõhna ja vana selleks, et tööd teha, ning liiga räpast ja haiget selleks, et keegi temast hooliks.
„Ma ei saa…” hakkas Laurentius seletama. Ta ei suutnud veel ikka pilku ära pöörata. Praegu oli juba ilmselt liiga hilja.
„Ma ei tohi.”
Kogu pööras äkki ümber ja hakkas ootamatu kapakuga mädanenud küüni poole jooksma.
Laurentius seisis ja vaatas tema minekut ning ei suutnud midagi teha. Ta oleks pidanud sellele järele minema, haarama puuri, kas või raha pakkuma, aga haisust ja ehmatusest sugenenud apaatia hoidis kinni nagu sein. Musta sapi hais oli matnud ta endasse, ajanud ummikusse, mõte ei liikunud. Tal oli hirm selle vanakese pärast.
„Hakkame sõitma. Muidu läheb veel päris pimedaks,” hõigati eemalt tõlla juurest.
Laurentius ei vastanud esialgu midagi, vaid põrnitses tuimalt mustavat küüni ja hõõrus nina. Lehk uhas temast iilidena üle ja näis, et ümbritsevad puud
