hämaras porise tee peal ja läinud, tal oli linnupuur käes. Ja taamal oli kuningas, kõrge krooni ja laia tumeda mantliga. Tee ääres kasvasid sirgete ridadena lepad või pajud, tihedalt.
„Midagi seal oli.”
Äkki ta mõistis, mis oli teda häirinud! Veel magades oli ta püüdnud kramplikult kõike meelde jätta, ja aru saanud, et näeb und – ärkaski.
Ta haaras reisikastist sule ja tindi ning kritseldas lahtisele paberipoognale. Kuningas, pajud, kirstukujuline maja. Kogemus ütles, et tugipunktideta kaob unenägu kiirelt ja isegi mälestus sellest lakkab olemast. Paarist sõnast esialgu piisas – edasine tuli jätta assotsiatiivse mälu hooleks, nii nagu seda kirjeldab Aristoteles. On täiesti võimalik, et päeva jooksul aitab mõni tühisena tunduv sündmus ootamatult taastada kogu unenäo või siis vähemalt sidusa osa sellest.
Lehe kokku voltinud, pistis ta selle kasti tagasi ja jäi pisut nõutu moega seisma.
Peas keerlesid pildid, aistingud majast, puudest ja… sellest lõhnast. Alles nüüd sai ta aru, et eile kogetud lõhn ei ole tema juurest mitte kuhugi kadunud, oli olnud ka unenäos. Imbunud nii sügavale sisse, et ta selle olemasolust enam endale arugi ei anna. Saanud osaks temast endast. See tuletas end meelde nagu süütunne tegemata asjade pärast, nagu lootusetu kahetsus poolimeeli sooritatud kuritegude pärast.
Ta raputas pead, põlvitas kasti kõrvale ja luges endamisi esimese psalmi:
„… Siis ta on otsekui puu,
mis on istutatud veeojade äärde,
mis vilja annab omal ajal
ja mille lehed ei närtsi;
ja kõik, mis ta teeb, läheb korda…”
Ta katsus voolavaid vesi ja viljapuid endale selgelt ette kujutada, kuid see ei rahustanud teda täna üldse. Pähe kerkisid hoopis soonilised pajud ning tume ja räpane vesi.
„Nii,” ütles ta, kui oli psalmi siiski kuidagimoodi lõpetanud.
Ta otsustas puudest mitte välja teha. Kõigepealt oli vaja minna hoopis rektori jutule ning panna enda nimi üliõpilaste matriklisse kirja. Oluline oli säilitada stipendium terves ulatuses, sest ristiisa üsna lahkest toetusest hoolimata ei oleks ta ilma riigi abita siin toime tulnud.
Proovides eilset reisi, haisvat küüni, kaltsudes vanakese silmi ja unenägu endalt maha raputada, kõndis ta kiiresti paar sammu toas edasi-tagasi ja tegi mõned vehklemisharjutused. Kummardus siis kasti juurde ja inspekteeris sinna korralikult kokku pakitud rõivaid. Need olid peaaegu uued ja paiku ei olnud kusagil näha.
Ta pani igaks juhuks jalga pika säärega saapad, kohendas särgi varrukaid ja vaatas, et pitsiline kaelaside paistaks korralikult kuue kaelusest välja. See oli reisiga kergelt kollakaks tõmbunud, aga midagi ei olnud teha. Laurentius ei tahtnud mingil juhul keigarlikku muljet jätta, aga samal ajal ei tohtinud rektor ka arvata, et tegemist on vaesest perekonnast pärit üliõpilasega.
Riietusega valmis saanud, kontrollis ta, et mõõk ripuks puusal piisavalt galantselt, ja astus eestuppa. Tema voodikaaslane pikutas edasi ja ei olnud kogu selle aja jooksul kordagi isegi liigutanud.
„Mul oleks ülikooli asja,” teatas Laurentius kõrtsmikule.
Kõrtsmik naeratas ja seletas veidi pedantliku tooniga, et ülikooli ei ole sugugi keeruline leida. See oli Jaani kiriku kõrval, mille tunneb juba kaugelt ära plekiga ülelöödud tornikiivri järgi, siit sugugi mitte kaugel. Et mingu ta otse torni suunas, küll ta siis akadeemiani välja jõuab. Kui Laurentius täpselt mehelt saadud juhtnööre järgis, nägi ta, et tõsi oli ka see, et akadeemia ehitis oli alles hiljuti valminud ja „täitsa viimase moe järgi ja noobel”. Kuigi ka mujal oli näha suhteliselt äsja lõpetatud maju, olid siiski kivihooned linnas vähemuses ja mitmelgi pool andsid rohtukasvanud krundid tunnistust sellest, et paarkümmend aastat tagasi käis siit üle sõda. Kuigi ikka veel ei olnud jõutud päris kõike üles ehitada, polnud linna üldmuljel siiski enam viga. Tänavad olid sillutatud, inimesed olid üsna jõukalt riides. Akadeemia hoone oli seest puhas ja hele, lai ja avar vestibüül mõjus ootamatult helgelt ja kutsuvalt. Laurentius tundis end juba palju paremini.
Rektor võttis ta peaaegu ilma ootamata vastu ning suhtus kogu vestluse vältel temasse väga sõbralikult ja lahkelt. Ta kiitis Tartu professoreid ning toonitas, et nende tase ei jää millegi poolest Uppsalale alla.
„Kus te elama hakkate?” uuris ülikooli rektor professor Below viimaks.
„Ma ei ole jõudnud endale veel tuba üürida, lootsin, et siit soovitatakse midagi. Kaupmehed võivad petta.”
Below ohkas. „Te olete muidugi kursis, et loengud algasid juba mitu nädalat tagasi ja meil on õigus teie stipendiumist vastav summa kinni pidada. Mis soovitamisse puutub, siis kardan, et teil tuleb hakata kellegagi tuba jagama. Korterite olukord on praegu väga vilets. Aga leiate midagi kindlasti.”
„Ma vabandan tõepoolest väga, aga teeolud olid keerulised. Meri oli nii tormine, et ükski laev ei julgenud varem teele asuda. Te ju teate, kuidas septembris ilmadega lood on.”Laurentiuseiolnudkindel, etsellestpiisab.Tõepoolest oli teada, et septembris on meri tormine ning seega oleks olnud mõistlik juba augustis, aga mitte oktoobris teele asuda.
Professor Below kergitas hajameelselt kulme ja süvenes siis tema esitatud paberitesse.
„Tõepoolest, ma vaatan, et olete saanud Leidenist bakalaureusekraadi! Ka mina õppisin Hollandis, suurepärane koht. Olgu peale, las see hilinemine praegu jääda. Minge matemaatikaprofessor Dimbergi juurde, ta kontrollib teie teadmisi. Sellised on formaalsused. Ilmselt ei ole teil uut depositsiooni enam tarvis läbi teha. Ebameeldiv komme, igal juhul.”
Laurentius noogutas pisut äraolevalt. Selline eksamineerimise kord oli sisse seatud juba mõnda aega tagasi, siis kui ülikooli hakati saatma päris poisikesi või neid, kellel õppimisega suuri raskusi. Arvatavasti ei olnud praegu küsimuseks aga niivõrd tema teadmised kui hoopis võimalus, et ta on mingisuguste usuliste tõekspidamiste tõttu Hollandist lahkunud. Madalmaad olid kujunenud vabamõtlejatele sobivaks piirkonnaks ning selle tõttu võis sealt pärit üliõpilastel olla kõige veidramaid seisukohti, alates ateismist ja panteismist ning lõpetades anabaptismi ja pietismiga. Rootsi ametlik poliitika oli aga kõik usulised sentimendid peale ortodoksse luterluse rangelt hukka mõistnud. Kuningas ise andis selles suhtes eeskuju, tsiteeris kohtutes piiblit, suhtus teiseusulistesse väga jäigalt.
„Depositsioon on mul tõepoolest läbitud,” vastas Laurentius viisakalt hoopis teisele küsimusele. „Sellega seoses tahaksin ka paluda, et mind ei määrataks mingi natsiooni juurde. Nii ehk naa ei ole teisi minu rahvuskaaslasi siin õppimas.”
Rektor vaatas talle veidi üllatunult otsa. „Kust te seda teate? Meil on kombeks määrata kõik üliõpilased natsioonidesse. Ma ei näe põhjust teile selles suhtes erandit teha. Sealtkaudu saaksite endale ka korteri.”
„Jumala abiga,” kummardas Laurentius. „Ma olen lojaalne meie kuulsusrikkale majesteedile, aga minu ülim lojaalsus kuulub taevaste vägede valitsejale.”
„Hmm,” ümises rektor kahtleva häälega ja võib-olla isegi muigas kergelt. „Minge kõigepealt siiski professor
Dimbergi juurde, ta tunneb kindlasti huvi ka teie usuliste veendumuste vastu. Vaatame, mis selle korteriga saab.”
„Ma olen veendunud ortodoksse luterluse toetaja, Speneri pooldajate suhtumine pühakirja lugemisse ja välisesse vagadusse näib mulle teoloogiliselt vastuvõetamatu. Kogu selline lähenemine käib otseselt vastu õigeksmõistule usu läbi,”
