pole keelatud – mitte ükski mõte ega teema. Tobedus, lollus, igat sorti totrused on lubatud. Grammatika, õigekiri, see ei ole üldse tähtis, vähemalt alguses mitte. Me loeme luuletusi, aga teie luuletused ei pea olema nende moodi, mida me loeme.”
Kõik seitse olid vait.
„Te tahate öelda, et me võime kirjutada ükskõik millest?” purskas Nikki. „Isegi vastikutest asjadest.”
„Kui tahate,” ütlesin ma. „Õigupoolest, proovimegi päästiksõnana „vastikut”.”
Pärast lühidat selgitust automaatkirjutamise kohta lasin neil kirjutada reaktsiooni „vastikule”, mis iganes neile kümne minuti jooksul aga pähe tuleb. Kiirkorras ilmus mitme pliiatsi alt „kaka”, „piss”, „tatt” ja „okse”. Joan lisas „mensuplöga”, mis kutsus esile itsitusi ja ahhetusi ning pani mind pead murdma, kui paljud neist on selle lävepaku ületanud. Peyton jutustas lehmakookidest, Emma, kes paistis olevat võimetu end valla päästma, jäi hallitanud apelsinide ja sidrunite juurde, ning Alice, kes ilmselgelt elas parandamatute raamatukoide maailmas, kirjutas „terav, julm, terava otsaga nagu mu pehmesse ihusse tungivad noad” – rida, mis pani Nikki silmi pööritama ja vilksamisi Joani poole vaatama, et saada kinnitust, mis saabuski kärmelt muige kujul.
See halvustav pilguvahetus registreerus mu rinnus nagu imepõgus nõelatorge ning ma märkisin valjult, et „vastik” on sõna, mis hõlmab jälkuse objektidest enamat, et on vastikuid märkusi, vastikuid mõtteid ja vastikuid inimesi. Selle peale vastu ei vaieldud ning pärast veel mõningast rääkimist, kohmetut itsitamist, küsimusi, minu juhtnööri hoida kirjatöö ühesainsas vihikus ning ülesannet teha kodus veel kiirkirjutamist sõnaga „külm” lasin nad vabaks.
Neljane Punt tüüris ukse poole, Peyton ja Emma tihedalt kannul. Alice jäi veel laua juurde passima, torgates raamatut ettevaatlikult, oma liigutustest teadlikuna suurde kangast kotti. Siis kuulsin Ashleyt Alice’ile erksal rabedal häälel hõikamas: „Alice, kas sa ei tulegi ühes?” („Ühes” on määrsõna, millel Minnesota kõnepruugis lastakse nimivõi asesõna seltsita tolknema jääda.) Alice’i poole vaadates nägin, kuidas tema nägu muutus. Ta naeratas viivuks ning võtnud laualt vihiku, jooksis innukalt teiste poole. Alice’i varjamatu õnnetunne kombineerituna Ashley hääletooniga oli juba teist korda üheainsa tunni jooksul puudutanud minus mingit marraskil paika, mis oli pigem ihulik kui mõistuspärane. Mind oli tagasi kutsutud noore ja lootusetult tõsimeelse mina juurde, tüdruku juurde, kelles puudus iroonia distants ja anne oma emotsioone varjata. Sa oled TÕESTI ülemäära tundlik. Need kaks tillukest tüdrukutevahelist suhtlusakti saatsid mind mõtteis õhtuni nagu vana ja tüütav meloodia, selline, mida ma omaenda teada polnud iialgi tahtnud uuesti kuulda.
Tüdrukud ja nende õilmitsevad kehad võisid olla kaudne katalüsaator projektile, mille ma selsamal õhtul käsile võtsin. See oli metoodiline moodus peletada eemale igal õhtul saabuvaid deemoneid, kelle kõigi nimi oli Boris ja kes kõik vehkisid eri pikkuses nugadega. Fakt, et olin selle mehe seltsis üle poole elu veetnud, ei tähendanud, et poleks olnud ajajärku „Enne Borist” (nimetatagu seda nüüdsest E.B-ks). Tol ammukadunud ajastul oli olnud ka seksi, lopsakat, roppu, magusat ja kurba seksi. Otsustasin oma lihalikud seiklused ja äpardused ontlikult puhtasse märkmeraamatusse ritta panna, rüvetada lehekülgi omaenda pornograafilise minevikuga ning teha, mis suudan, et abikaasat sellest välja jätta. Lootsin, et Teised viivad mu mõtted Sellelt Ühelt eemale.
Sissekanne nr. 1. Olin ma kuuene või seitsmene? Ütleksin, et kuuene, aga see pole kindel. Mu tädi ja onu maja, mis särab nagu prillikivi. Mu vanem nõbu Rufus vedeleb diivanil. Juhul kui ma olin kuuene, oli tema kaksteist. Teised pereliikmed olid, nagu mulle meenub, kusagil ümberringi, liikusid toas sisse-välja. Oli suvi. Aknast paistis sisse päikesevalgus, tolmukübemekesed olid nähtavad, nurgas puhus ventilaator. Kui ma diivanist möödusin, tõmbas Rufus mu endale sülle, ei midagi erilist. Me olime ju nõod. Ta hakkas mind jalgade vahelt hõõruma või pigem sõtkuma, nagu oleksin tainas, ning saabus kummaline soe tunne, segu hämarast erutusest, millega kaasnes adumine, et asi pole päris õige. Panin käed Rufuse põlvedele, tõukasin, lasin end tema sülest põrandale langeda ja uitasin minema. See läbikäigukäperdus peab kirja minema mu esimese seksuaalkogemusena. Ma pole seda eales unustanud. Ehkki see polnud põrmugi traumaatiline, oli see uudne, uudishimu, mis jättis mu mällu kindlalt jälje. Minu vaated sellele sündmusele, millest ma pole kunagi kellelegi peale Borise rääkinud, kvalifitseeruvad raudselt selleks, mida Freud (või pigem James Strachey) nimetas tagantjärele kogemiseks – varajased mälestused, mis omandavad teistsuguse tähenduse, kui inimene suuremaks saab. Kui ma poleks nii kähku plehku pistnud, kui ma poleks suutnud säilitada omaenda tahte tunnetamist, võinuks pilastamine mulle arme jätta. Tänapäeval peetaks seda kuritegelikuks ning avastamisel võidaks Rufuse-sugune poiss vangi panna või seksuaalkurjategijate ravile saata. Rufus hakkas hambaarstiks, kes nüüd on spetsialiseerunud implantaatidele. Kui ma teda viimati nägin, oli tal käes ajakiri „Implantoloogia”.
Sissekanne nr. 2. Lucy Pumper teatab mulle koolibussis: „Ma tean, et nad peavad seda laste saamiseks tegema, aga kas nad peavad kõik riided seljast ära võtma?” Lucy oli katoliiklane – eksootiline kategooria: viiruk, rüüd, krutsifiksid, roosikrantsid (kõik ihaldusväärsed) – ning tal oli kaheksa õde-venda.
Kummardasin tema kõrgemate teadmiste ees. Mina omakorda vaatasin sellest konkreetsest klaasist mornilt läbi ja mul polnud midagi öelda. Olin üheksa aastat vana ning sain väga hästi aru, et kui ma küllalt tähelepanelikult vaatan, avastan mingisuguse peegelduse, aga kui ma otse enda ette vaatasin, polnud mul aimugi, mida ma näen. Kõik riided või?
Kõrvalsissekanne: lubasin seda mitte teha, aga ei suuda vastu panna. Tema juuksed olid siis tumedad, peaaegu mustad, ja tema lõua all polnud pehmet lötakat nahka. Ungari kondiitriäris minu vastas istudes seletas ta oma uurimistööd aeglaselt ja arusaadavalt ning joonistas oma Bici pastakaga mudeli salvrätikule. Kummardusin ettepoole seda vaatama, vedasin sõrmega mööda üht tema tõmmatud joont ning tõstsin pilgu üles tema poole. Elektrit täis õhk. Ta pani käe minu käe peale ja vajutas mu sõrmed vastu lauda, aga ma tundsin seda jalge vahel. Tundsin, kuidas mu lõualuud lõdvenesid ja suu lahti vajus. See oli oivaline, mu arm, kas polnud? No kas polnud siis?
Ma röögin. Kõik need aastad olid sina esikohal! Sina, mitte kunagi mina! Kes koristas, tegi tundide viisi majapidamistöid, vantsis sisseoste teha? Sina või? Kuramuse universumi isand! Falliline üliinimene läheb konverentsile! Teadvuse neuraalsed korrelaadid! See ajab mind oksele!
Miks sa kogu aeg nii vihane oled? Mis su huumorimeelega juhtus? Miks sa meie elu ümber kirjutad?
Mäletan juppe, osi,
tool ilma toata,
lendav fraas, kriise, udune vaatepilt,
hipokambikrambid
mis kutsuvad välja David Hume’i,
kelle mina on sama kahvatu ja kõhn ja fantoomjas
nagu minu oma.
Kallis ema!
Mõtlen su peale iga päev. Kuidas vanaemal läheb? Näidend saab augustis läbi ja siis ma tulen terveks nädalaks külla. Mulle meeldib Murieli mängida. Ta on täielik musirull – kihvt roll ja lõpuks ometi komöödia! Jube palju on naerdud. Ütlesin Freddyle, et stsenaariumid on kohutavad, aga ta muudkui saatis mind nende jõledate „piina tüdrukut ja tapa ta”-filmide proovivõtetele. Öäkk! Teater üritab raha koguda, aga siin off-off-off-Broadwayl pole see kerge. Jasoniga on kõik kenasti, ainult et mu töögraafik käib talle närvidele.
Sõin koos isaga väljas lõunat, aga eriti hästi see välja ei kukkunud. Ema, ma muretsen su pärast väga. On sinuga kõik korras? Ma armastan sind nii väga.
Sinu
