mu sõber Julia. Pärast seda jään magama. Segaduses ja asjatundmatu väike tüdruk.
Kirjake klassis: „AIM, mustad küünealused ja rasvased punased juuksed. Pese ennast, põrsas.” Nägin paugupealt oma pahupidi pööratud nime. Aimu sees olevat Miat.
„Mu küünealused on puhtad ja juuksed ka.”
Naerupuhangud. Salgapoolse kõkutamise tugevad tuuleiilid puhuvad mu alla auku. Ära ütle midagi. Tee nägu, nagu sa ei kuuleks ega näeks midagi.
Näpistamine trepil.
„Lõpeta mu näpistamine.”
Ei mingit ilmet Julia näol. „Mis sul viga on? Ma ei puutunud sind. Sa oled hull.”
Veel varglikke näpistusi tüdrukute garderoobis, minu ettekujutusi.
Pisarad WC-latris.
Seejärel mind enamjaolt ei eksisteerigi.
Ära põlata, kõrvaldada, ignoreerida, kogudusest välja heita, pagendada, välja tõugata. Külm kohtlemine. Pilt on, häält ei ole. Üksikvangistus. Aeg maha.
Ateenas tehti ostrakism, killukohus formaalseks, et saada lahti neist, keda kahtlustati liigse võimu kogumises – sõnast ostrakon, mis tähendab „kildu”. Ohtlike isikute nimed pandi potikildudele kirja. Sõnakillud. Puštu hõimud Pakistanis pagendavad reeturlikke liikmeid, saates neid tolmusesse pärapõrgusse. Apatšid pööravad lesknaistele selja. Nad kardavad valuvahke ja teevad näo, et nende all kannatajaid pole olemas. Šimpansidel, lõvidel, huntidel, kõigil on omad ostrakismi vormid, millega tõugatakse välja omasid, kes on kas liiga nõrgad või lärmakad, et grupp neid välja kannataks.
Teadlased kirjeldavad seda sotsiaalse kontrolli kaasasündinud ja kohanemisvõimelise meetodina. Šimpans Lester himustas kõrgemat võimu, kui tema staatus ette nägi, üritas karata emaseid, kellest ta tegelikult pidanuks suu puhtaks pühkima. Ta ei saanud aru, kus on tema koht, ja aeti viimaks minema. Ilma teisteta suri ta nälga. Teadlased leidsid ta kuhtunud surnukeha puu alt. Amišid nimetavad seda Meidung’iks. Kui mõni nende liige seadust rikub, hakatakse teda vältima. Kogu suhtlus lakkab ja seda, kelle vastu nad on pööranud, tabab äärmine vaesus või midagi veel hullemat. Keegi mees ostis auto, et oma haige laps arsti juurde viia, aga amišitel ei ole lubatud autot juhtida. Pärast selle reegli rikkumist panid nende maailma vägevad ta needuse alla. Keegi ei teinud teda tundmagi. Vanad sõbrad ja ligimesed vaatasid temast läbi. Teda polnud nende seas enam olemas, ja nii kaotas ta end iseendagi silmis. Ta tõmbus lagedate näoilmete peale kühmu. Tema kehahoiak muutus; ta käändus sissepoole ja avastas, et ei suuda süüa. Tema pilk muutus sihituks ning oma pojaga rääkides avastas ta, et sosistab. Ta leidis advokaadi ja andis kogukonnavanemate vastu hagi sisse. Varsti pärast seda suri tema poeg. Kuu aja pärast suri mees ise. Meidung’it tuntakse ka aeglase surma nime all. Kaks kogukonnavanemat, kes olid Meidung’i heaks kiitnud, surid samuti. Lava kubises laipadest.
Tookord tundus mulle, et olen langenud mingi kurja nõiduse ohvriks, mille allikat ei saanud tuvastada, ainult aimata, kuna kuriteod olid väiksed ja enamjaolt varjatud: näpistamised, mis aset ei leidnud, solvavad kirjakesed, mida keegi kirjutanud polnud: „Sa oled üks igavene teeskleja”, mu emakeele kodutöö ja koolilauale jäetud joonistuse salapärane hävitamine – see leiti täiskritseldatuna –, pilked ja sosinad, anonüümsed telefonikõned, vaikus, kui sulle ei vastata. Leiame end teiste nägudelt, ja nõnda peegeldas mõnda aega iga peegel mingit võõramaalast, põlatud autsaiderit, kes polnud väärt elus olema. Mia. Paiskasin selle uuesti segi. I am – mina olen. Kirjutasin seda oma märkmeraamatusse üha uuesti. Mina olen. Mina olen Mia. Leidsin ema raamatute hulgast luuleantoloogia ja sellest John Clare’i luuletuse „Mina olen”.
Ma olen, aga mis, ei keegi tea.
Sõprade mälust jäljetumalt kaon.
Mu mured painavad vaid minu pead,
unuvas summas kerkib neid ja vaob
kui varje tummas armutuhureas.
Ent olen, elan – heidetud kui aur
põlu ja lärmi olematusesse…
Mul polnud aimugi, mida tähendab „mu mured painavad vaid minu pead”. Sellest võinuks kasu olla. Natuke irooniat, laps, natuke distantsi, natuke naljasoont, natuke ükskõiksust. Hädade lahendus oli ükskõiksus, aga ma ei leidnud seda enese seest. Tegelik lahendus oli põgenemine. Nõnda lihtne. Ema korraldas selle. St. Johni akadeemia St. Paulis, internaatkool. Seal mulle naeratati, mind tunnustati ja tehti tutvust. Seal leidsin Rita, kaassepitseja pikkade mustade patside ja ajakirjaga „Mad”, Ella, Piafi ja Tom Lehreri fänni. Kõõrutasime oma koikus lamades vankuva kahehäälsusega Lehreri „Pargis tuvisid mürgitades” kõik salmid ette. (Tegelikult oli mul neist väljamõeldud tuvidest kahju, aga Rita mõnus seltskond kaalus haleduskihvatuse kuhjaga üles.) Tema kahvatupruunid jalad. Minu valged mõne tedretähniga. Minu kehvad luuletused. Tema head koomiksid.
Mäletan ema sellisena, nagu ta esimesel päeval meie toa ukseavas seisis. Ta oli nõnda palju noorem ja ma ei suuda tema toonase näo täpseid jooni meelde tuletada. Küll aga meenub mulle murelik, kuid lootusrikas ilme tema silmis enne minu juurest lahkumist ja see, et teda kallistades rutjusin näo tema jakiõla vastu ja käskisin endal sisse hingata. Tahtsin tema lõhna endaga hoida – seda lahtise puudri ja Shalimari parfüümi ja villa hõngu segu.
On võimatu mingis loos selgusele jõuda, kui ise selle sees elad; see on vormitu; sõnade ja asjade vast alanud voorimine, ja olgem ausad: olnut ei taasta me iialgi. Suurem osa sellest haihtub. Ja ometi, kui ma siin oma kirjutuslaua taga istun ning seda uuesti esile manada üritan, seda üldsegi mitte nii ammust suve, tean, et toona võeti ette käänakuid, mis järgnenut mõjutasid. Mõned neist turritavad välja nagu reljeefkaardil, kuid tookord polnud ma suuteline neid märkama, kuna mu vaateväli kadus hetkest hetke elamise üheülbalisse lamedusse. Aeg pole mitte meist väljas-, vaid seespool. Ainult meie elame mineviku, oleviku ja tulevikuga koos, ja olevik on kogemiseks nagunii liiga põgus; seda hoitakse pärastpoole alal ning siis on see kas kodifitseeritud või libiseb mälulünka. Teadvus on viivituse produkt. Millalgi juuni algul, siinviibimise teisel nädalal, tegin väikese käänaku, ilma et oleksin sellest teadlik olnud, ja ma usun, et see sai alguse salalõbudest.
Abigail oli korraldanud mulle oma käsitöö vaatamise. Tema korter oli mu ema omast väiksem ja esmapilgul tundsin end tillukesi klaaskujukesi täis riiulitest, tikitud patjadest ja seinasiltidest („Kallis kodukotus”) ja üle mööbli volditud mitmevärvilistest lapitekkidest üle ujutatuna. Enamikku seinu ning Abigaili ennast, kes oli end ehtinud vaba joonega pika kleidiga, mida kaunistasid midagi alligaatorisarnast ja teised olendid, katsid mitmesugused taiesed. Tihedale sisustusele vaatamata õhkas toast seda puhast, äsja tolmust pühitud, uhket tunnet, mida olin Voogavate Väljade Luikedelt juba ootama hakanud. Kuna Abigail ei saanud enam sirgelt seista, kasutas ta kõnniraami, millega ta end köökus asendis nobedalt ringi pööritas. Ta avas ukse, nihutas pea minu takseerimiseks küljele ning vaatas vaba käega kuuldeaparaati näperdades pinevalt minu suunas. Kuulmisvahendid polnud nende moodi, mida mu ema kandis; nad olid palju suuremad ning turritasid kõrvust välja nagu suured tumedad lilled. Nende küljest tolknesid jämedad juhtmed ning ma murdsin pead, on see lisatehnika Abigaili äärmise kurtuse tarvis või atavism mingist varasemast ajastust. Ehkki need kaadervärgid polnud kaugeltki nii suured, meenutasid nad mulle üheksateistkümnendal sajandil kasutatud trompetikujulist kuuldetoru. Abigail pani mind toolile istuma, pakkus küpsiseid ja klaasi piima, nagu oleksin seitsmeaastane, ning tõi siis pikema jututa lagedale kaks teost, mis ta oli mulle uurimiseks välja valinud, ning asetas nad üksteise peale mulle sülle. Siis suundus Abigail aeglaselt rohelise diivani poole ning sättis end ettevaatlikult asendisse, mida oli valus vaadata, kuid tema rõõmus ja otsekohene ilme leevendas mu ebamugavustunnet ning ma võtsin ülemise taiese enda kätte.
