kus võis end tunda ütlemata hubaselt, segi kodusemalt kui mõnikord nende oma korteris. Ema muretses küll, kas ta Kati juures tolle vanematele liiga tülikaks ei muutu, aga kui ta kord tänaval Kati isalt seda päris ja too ta maha rahustas, jäi ta süda ilmselt rahule ja rohkem ta sellest enam juttu ei teinud.
Anu nautis Kati kodus olemist, ööseks jäämist ja hiliseid voodisosistamisi, mis tundusid hoopis põnevamad kui päevavalgel aetud jutud. Eriti aga meeldis talle seal vannis käia. Kati juures oli nimelt vanalinnakorterite haruldus, gaasiahjuga avar vannituba, mille sai mõnusalt kuumaks kütta ning pärast naudiskleda vanas nagisevas korvtoolis, pehme vannirätik ümber, ja juua tumepunast krüšooni, mida Kati isa oli laupäevaõhtuks alati varunud.
Tõesti, need õhtud Viru väravatornide kõrval olid Anu jaoks kodususe tipp. Mis aga peamine – Kati juures oli perekond, kokku hoidvad ema ja isa, kes oma tütart õrnuse ja andumusega kasvatasid ja iga ta sammu mureliku tähelepanelikkusega jälgisid. Mõnikord tundus iseseisvusega harjutatud Anule see hool ja jäägitu pühendumus küll liigsena, kuid siiski kadestas ta oma pinginaabrit. Kati isa saatis tütart muusikakooli, kandis tema akordioni ja sussikotti, ema lõikas viimase kui palukese tütrele taldriku peal valmis, nii et tol oli vaja vaid kätt sirutada. Ema oleks tahtnud lapsele ilmselt toitu suhugi tõsta. Anu pidi kõike ise tegema, ja oskas ka. Aga ikkagi – küll tahtnuks vahel lasta end hellitada ja ümmardada, nagu Kati ema seda oma lapsega tegi.
Ega ta ise kaugeltki hooletusse jäetud ei olnud, ema armastas teda kindlasti. Anu tajus seda ema sagedastest tundepuhangutest, ta kallistustest ja puudutustest; ema muretses ja hoolis küll, ainult teda paelusid ka paljud muud asjad ja teised inimesed, keda oli ta ümber alati palju. Kati kodus käis haruharva külalisi, sünnipäevadel, kus Anugi lauas istus, moodustasid seltskonna ikka vaid sugulased. Ka väljas käisid Kati vanemad harva. Hoopis teisiti oli alati olnud Anu kodus.
Nüüd lendas ema jälle ringi, kus ja kellega ta aega veetis, polnud Anul aimugi. Kodus näis ema rahutu ja ärevil, otsekui otsiks midagi või kedagi, justkui kannustaks teda mingi kummaline sundus või salapärane aje.
Vahel küsis ema isa järele, kui Anu talle kuuraha ulatas, kuid too ei osanud midagi rääkida. Anule tundus, et tasapisi hakkasid nad isaga siiski võõrduma ja et tema pidevad käigud isa töö juurde valmistasid isale ebamugavust. Võimalik, et uus ülemus, kes mõnda aega tagasi tööle oli asunud ja keda tsehhi mehed näisid pelgavat, oli teinud mingi märkuse. Isa midagi Anule ei öelnud, kuid tüdruk tajus isa sagedast kimbatust, kui ta kohale jõudis, ja püüdis harvemini Vene tänavale minna. Muidugi soovis ta hoopis rohkem isaga koos olla, kuid endiselt ei teinud isa mingit ettepanekut pühapäeval kokku saada ja kuhugi koos minna, ehkki oli tookord öelnud – vaatame edaspidi. See „edaspidi” oli ammu käes, päris mitu aastat oli mööda läinud…
Jah, ema küsis isa järele, aga isa vältis ema teemat. Anu jutust oli ta nagunii aru saanud, et meest nende majas polnud. Ta ju võinuks nüüd…
Vahel tundis Anu end väga üksikuna, eriti siis, kui oli Katiga riidu läinud. Ja seda juhtus sageli, sest pinginaaber oli üpris isekas. Ainsa, ärahellitatud lapsena teadis Kati, et tema sõna jääb peale, ta oli harjunud oma tahtmist saama ja end maksma panema. Anu andis sageli alla ja leppis Kati ninakusega, aga mõnikord hakkas siiski vastu ja siis läksid sõbrannad solvunult lahku. Riiuaeg oli tavaliselt lühike – kui järgmisel päeval või pärast nädalavahetust taas koolis ühes pingis kokku saadi, läks leppimine ludinal. Ehkki egoistlik, oli Kati siiski pehme südamega ja Anu omakorda leplik, nii et ruttu mindi riidu ja kiiresti andestati. Kuni järgmise korrani. Kuigi Anu suhtles lisaks naabrilastele – koolipõlves oli ta neist küll kaugenenud, sest käidi eri koolides – veel lähikonnas elava Eha ja klassiõe Karmeniga, oli tal neil riiupuhkudel olemine ikkagi hale ja kurb. Siis näis talle, et keegi ei hooli temast, et ta on hüljatud ja tõrjutud tüdruk, kelle elu on üks häda ja viletsus ja kes on määratudki õnnetuks saama. Pole tal õiget peret, isa ega õde-venda, ta kodu on vaene ja armetu, kus pole televiisorit ja telefoni. Ta ei käi muusikakoolis, suvitamas ega sõida reisidele, nagu mõned – tõsi, üksnes õige vähesed – koos oma vanematega said teha. Tema sõitis suveks ainult maale, meeldis see talle või mitte.
Mida suuremaks Anu kasvas, seda vähem ootas ta suve alates maalesõitu, seda väiksemaks jäi rõõm mamma juures olemisest. Ta kartis peenrarohimist, mida mamma teda tegema sundis, eriti väikesi tulivalusaid nõgeseid, mis limurohu sisse peitununa teravalt sõrmedesse lõikasid. Teine kohustus oli koristamine. Anu oli koristamisega harjunud – kui ema laupäeva õhtupoolikuti töölt saabununa väsimusele vaatamata kraamima hakkas, asus tüdruk sageli appi. Ema tegi küll suurema töö ise, jättes Anule peamiselt tolmupühkimise ja linikute kloppimise, mis polnud raske ega tekitanud vastumeelsust. Mamma seevastu oli armutu ja sundis Anu lapiga põrandaid pesema. Polnud mingit võimalust lapp ümber harja keerata ja põrand üle võtta, nagu ema seda vahel kiiruga tegi – ei, küürida tuli käsitsi ja põlvili maas. Vähe sellest, Anu pidi ka raske veeämbri kaevult tuppa vedama ja mitu korda pesuvett vahetama, nii et töö oli vaevaline ja võttis aega. Selle kõige juures kontrollis mamma veel karmilt kõik üle.
„Nurga peavad puhtad olema,” tavatses ta toonitada.
„Ainult lohakas perenaine tõmbab lipsti-lopsti suurema sodi ära ja arvab, et ongi kord majas. Kõige tähtsamad on need kohad, mis kohe silma ei jää. Ja pea meeles, et õige naisterahvas on usin, puhas ja kombekas,” õpetas mamma.
„Mitte nii nagu sinu ema Evi,” viskas magamistoast tädi Endla, kelle suhted oma õega olid tihtilugu pingelised.
Vanatüdrukust lasteaiakasvataja Endla kritiseeris õe elulaadi, see oli ta meelest kerglane. Ema omakorda õiendas Endla kallal tema mugavuse ja saamatuse pärast. Tõsi see oli – kõik olulisemad tööd maal olid pärast papa surma Anu ema õlul, ehkki ta käis oma lapsepõlvekodus märksa harvem kui Endla, kes üksiku inimesena veetis seal kõik suvised nädalalõpud ning kogu pika puhkuse. Kui ema oli maal, ei lasknud ta Anul üksi rasket koristusetööd teha, vaid asus kohe appi.
„Ära nüüd last niimoodi ka sunni, töö läheb talle vastikuks,” ütles ta mammale. „Meid sundisid sa kraamima juba väiksest peast ja see oli ikka hirmus raske. Eks sellepärast ma koristamist ei armastagi, et sellega alati niisugune vastumeelsus on seostunud.”
„Mis sa nüüd räägid! Ei olnud mingit sundust ega vastikust, mina küll ei mäleta! Ja mulle meeldib kraamida, ilus on vaadata, kui su ümber on kord ja puhtus,” vaidles Endla vastu.
„Puhtus võib ju sulle meeldida, aga ma miskipärast ei näe, et sa sellega siin tegeleksid. Miks siis alati pean mina kõik need aknad siin majas puhtaks pesema? Kui on suurpuhastuse aeg, käid ja atsatad niisama kõrval. Õpetaja oled sa muidugi kõva,” andis ema tuld.
„Jätke nüüd järgi, tüdrukud, töö tahab tegemist, kes kuidas seda teeb ja oskab, on iseasi,” püüdis mamma tuure koguvat riidu taltsutada.
Anu koristada jäid siiski vaid magamiskamber ja köök, nõndanimetatud saalitoa kraamimist mamma talle ei usaldanud.
See, kahe aknaga avar ruum, oli mamma meelest nii peen ja puhas paik, et sinna võis minna enamasti vaid siis, kui keegi külla tuli. Anul sinna tavaliselt asja polnud, oma kirjutamised-joonistamised tegi ta ikka lahmakal köögilaual, kus oli tõtt-öelda mugavam ka, sest sai rahus laiutada. Aga saalitoas oli see-eest väike nikerdatud riiul raamatuid täis ja sügavas kummutisahtlis hulk põnevaid vanu ajakirju ajast, mil ema ja isa veel noored olid. Nende piltide vaatamine tekitas mõnusa erutuse – kõik see elu rannapromenaadidel oli nii teistmoodi, uhke, klanitud ja suursugune. Põnev olnuks siis elada ja seda kõike kogeda… Mamma neid ajakirju sealt ära tuua ei lubanud ning vaatama pääses Anu neid ainult pühapäevahommikuti, kui mamma ise piiblit luges, ja see piirang tegi asja veelgi erakordsemaks. Õnneks raamatuid keeld ei puudutanud, neid tohtis kätte võtta ja lugeda.
Nii
