Haven pööras pilgu seinale ja põrnitses seda tardunult. „Mine ja too mulle midagi süüa.” Ta haugatas käsu, nagu kuuluks laev endiselt talle.
„Ma püüan,” vastas Wintrow külmalt. Ta pöördus ja lahkus kajutist.
Kui ta uksejäänuseid kohale tagasi lohistas, hakkas üks arminägudest temaga rääkima. Paljude isandate tätoveeritud märgid turske mehe näol liikusid, kui too nõudis: „Miks sa seda kannatad?”
„Mida?” küsis Wintrow üllatunult.
„Ta kohtleb sind nagu koera.”
„Ta on minu isa.” Wintrow püüdis varjata jahmatust, et valvurid olid nende vestlust pealt kuulanud. Kui palju olid nad kuulnud?
„Ta on tõbras,” märkis teine mees külmalt. Ta vaatas Wintrowle väljakutsuvalt otsa. „Mis tähendab, et sina oled tõprapoeg.”
„Pea lõuad!” urises esimene vaht. „Poisil pole häda midagi. Kui sina ei mäleta, kes su vastu hea oli, kui sa veel ahelates istusid, siis mina igatahes mäletan.”” Tema tumedate silmade pilk pöördus uuesti poisile. Mees nookas peaga suletud ukse poole. „Ütle ainult. Ma panen ta sinu ees roomama.”
„Ei,” ütles Wintrow selgelt. „Ma ei taha seda. Ma ei taha, et keegi minu ees roomaks.” Tal oli tunne, et ta peab selle meestele puust ja punaseks tegema. „Palun. Ärge tehke mu isale liiga.”
Arminägu kehitas õlgu. „Ise tead. Ma räägin kogemustest, semu. See on temasugustega ainuke võimalus. Kas tema roomab sinu ees või sina tema ees. Muud ta ei oska.”
„Ehk tõesti,” pidi Wintrow vastutahtsi nõustuma. Ta hakkas juba eemalduma, aga jäi siis seisma. „Ma ei tea su nime.”
„Villia. Ja sina oled Wintrow, eks ole?”
„Jah. Mina olen Wintrow. Tore sinu nime teada, Villia.” Wintrow vaatas ootavalt teise vahi otsa.
Too kortsutas kulmu ja paistis ebamugavust tundvat. „Deccan,” ütles ta viimaks.
„Deccan,” kordas Wintrow seda meelde jättes. Ta vaatas mehele sihilikult silma ja noogutas, enne kui minekule pöördus. Ta tajus Villia poolt korraga lõbustatust ja heakskiitu. Nii pisike võte enese kehtestamiseks ja ometi oli tal hea meel, et oli seda teinud. Kui Wintrow tekile ereda kevadpäikese kätte jõudis, astus tema teele ette Sa’Adar. Suurekasvuline preester tundus vangistusest ikka veel otsajäänud. Ahelate punane suudlus oli marrastanud ta randmed ja pahkluud.
„Ma otsisin sind,” kuulutas mees. Kummalgi pool tema kõrval seisid kaks arminägu nagu kettipandud bullterjerid.
„Või nii?” Wintrow otsustas alustatud joont jätkata. Poiss ajas selja sirgu ja vastas vanema mehe pilgule. „Kas sina paigutasid need kaks meest mu isa ukse taha?” nõudis ta.
Rändpreester ei lasknud end häirida. „Jah. Seda meest tuleb hoida vangistuses, kuni tema üle on kohut mõistetud ja õiglus jalule seatud.” Mees vaatas oma kasvu ja aastate kõrguselt Wintrow peale alla. „Kas sa vaidled vastu?”
„Mina?” Wintrow tegi, nagu mõtleks ta küsimuse üle järele. „Ja miks peaks sind huvitama, kui vaidlengi? Mina sinu asemel ei muretseks, mida mõtleb Wintrow Vestrit. Mina muretseksin hoopis sellepärast, mida võiks arvata kapten Kennit, kui ma endale säärast asja lubaksin.”
„Kennit on suremas,” ütles Sa’Adar ülbelt. „Siin käsutab Brig. Ja temal ei tundu olevat midagi selle vastu, et mina orje kantseldan. Ta jagab oma käske minu kaudu. Tema ei ole seadnud kahtluse alla minu käsku kapten Haveni ukse taha valvurid panna.”
„Orje? Aga nad on nüüd ju kõik vabad inimesed.” Wintrow naeratas seda öeldes ja teeskles mitte märkavat, kui hoolikalt arminäod nende kõnelust jälgisid. Teised tekil luusivad orjad kuulasid samuti pealt. Mõned nihkusid lähemale.
„Sa saad aru küll, mida ma öelda tahan!” hüüatas Sa’Adar pahaselt.
„Üldiselt mees ütleb, mida ta mõtleb …” Wintrow lasi tähelepanekul hetkeks õhku püsima jääda ja lisas siis libedalt: „Sa ütlesid enne, et otsisid mind?”
„Jah. Kas sa oled täna Kenniti juures käinud?”
„Miks sa küsid?” pareeris Wintrow vaikselt.
„Sest ma tahan lõpuks selgelt teada, mis tal plaanis on.” Preestril oli koolitatud hääl ja nüüd andis ta sellele kandva kõla. Kui ta kõnelema hakkas, pöördus nende poole rohkem kui üks tätoveeritud nägu. „Jamaillialinnas räägiti, et kui kapten Kennit tabab orjalaeva, notib ta meeskonna maha ja annab laeva pardal olnud orjadele, et ka neist saaksid piraadid, ja et ka nemad saaksid jätkata ristiretke orjuse vastu. Nõnda me uskusime, kui võtsime vastu tema abi laeva mehitamisel, mille olime ise vallutanud. Me lootsime selle endale saada. Me arvasime, et sellest saab meie kõigi jaoks uue alguse tööriist. Nüüd aga on kapten Kennit mõista andnud, et kavatseb laeva endale hoida. Arvestades kõike, mida me temast kuulnud oleme, ei usu me, et ta oleks selline mees, kes võtaks meilt selle ainsa väärtusliku asja, mis meil on. Seepärast tahaksime temalt seda küsida, otse ja keerutamata. Kelle oma see laev tema arvates on?”
Wintrow silmitses meest rahulikult. „Mina sind tagasi hoidma ei hakka, kui sa seda kapten Kennitilt küsida tahad. Selles asjas saab ainult tema ise oma arvamust avaldada. Kui sa küsid seda minult, ei kuule sa mitte minu arvamust, vaid tõde.” Ta oli sihilikult kõnelenud veidi vaiksemalt kui Sa’Adar, et need, kes kuulda tahtsid, lähemale tuleksid. Seda olid teinud paljud, kaasa arvatud mõned piraatidest meeskonnaliikmed. Neil oli päris ähvardav ilme.
Sa’Adar naeratas sardooniliselt. „Ja sinu tõde on ilmselt, et see laev kuulub sulle?”
Wintrow raputas pead ja naeratas talle vastu. „Laev kuulub iseendale.
Vivacia on vaba olend, kellel on õigus ise oma elu määrata. Või arvad sina, kes sa oled kandnud orjapõlve raskeid ahelaid, olevat endal õigus teha kellegi teisega seda, mida nii julmalt pidid ise kannatama?”
Pealtnäha pöördus ta Sa’Adari poole. Wintrow ei vaadanud ringi, et näha, kuidas küsimus teistele mõjus. Selle asemel ta vaikis nagu oodates vastust. Veidi aja pärast tõi Sa’Adar kuuldavale põlgliku naeruturtsatuse. „Ta ei mõtle seda tõsiselt,” ütles ta kokkutulnud inimhulgale. „Mingi nõiajõu läbi suudab käilakuju rääkida. Päris põnev Bingtowni vigurtükk. Aga laev on laev – asi, mitte isik. Ja õiguse järgi kuulub see laev meile!”
Ainult paar orja pomisesid nõusolevalt ning vaevu oli küsimus kõlanud, kui üks piraat talle vastu astus. „Kas jutt käib mässust?” nõudis hallinev merekaru. „Kui jah, siis leiad end enne üle parda, kui veel korra hinge jõuad tõmmata.” Mees naeratas nii otsustava vaenulikkusega, et lüngad tema hammastereas välkusid. Temast vasakul hakkas teine pikk piraat kurguhäälselt naerma. Ta liigutas otsekui end sirutades õlalihaseid – väike jõudemonstratsioon Sa’Adari arminägude tarvis. Mõlemad tätoveeritud ajasid end rohkem sirgu ja nende silmad ahenesid.
Sa’Adar tundus jahmunud. Ilmselgelt polnud ta midagi sellist oodanud. Ta ajas end sirgu ja nõudis nördinult: „Ja mis see teie asi peaks olema?”
Turskem piraat suskas pikale preestrile näpuga rindu. Tema torkiv sõrm jäi sinna paigale, kui mees selgitas: „Kennit on meie kapten. Nagu tema ütleb, nii on. Selge?” Kui preester ei vastanud, meremees naeratas. Sa’Adar astus vastu rinda suruva sõrme surve eest sammu tagasi. Kui ta pöördus, et lahkuda,
