vihale, puudutades kergelt tema nägu. „Kui sa nii soovid,” sõnas ta rahustavalt. „Ma lähen otsemaid.”
Kennit ei jälginud tema minekut, vaid kuulas selle asemel ta saabaste samme tekil. Etta läks kähku ja sulges väljudes ukse enda selja taga vaikselt, aga täielikult. Kennit kuulis, kuidas ta pahaselt kellegi peale häält tõstis. „Ei. Mine minema. Ma ei luba teda praegu sääraste asjadega häirida.” Ja siis, madalamal ähvardaval toonil: „Ainult puutu seda ust ja ma tapan su siinsamas.” Kes iganes seal oli, kuuletus, sest koputust ei järgnenud.
Kennit sulges poolenisti silmad ja lasi valu tõusulainel end kaasa kanda. Palavik andis maailmale nugateravad servad ja erksad värvid. Õdus ruum tundus tema ümber koomale tõmbuvat, ähvardades ta peale alla langeda. Ta lükkas lina pealt ja püüdis leida sõõmu jahedamat õhku.
„No nii, Kennit. Mida me sinu „lootustandva marakratiga” siis peale hakkame, kui ta kohale jõuab?”
Piraat pigistas silmad kõvasti kinni. Ta püüdis hääle tahte jõul vaikima sundida.
„Nii tore. Kas sa arvad, et ma ei näe sind, kui su silmad on kinni?” ei jätnud talisman järele.
„Jää vait. Jäta mind rahule. Ma soovin, et poleks kunagi lasknud sind teha.”
„Oh, nüüd sa küll haavasid mu tundeid! Loopida selliseid sõnu pärast kõike seda, mis me koos oleme üle elanud.”
Kennit avas silmad. Ta tõstis randme ja põrnitses käevõru. Tilluke võlupuust talisman, mis oli nikerdatud tema enda sarkastilise näo sarnaseks, vaatas sõbraliku naeratusega tema poole üles. Nahkpael kinnitas ta tugevalt otse vastu piraadi pulssi. Läbi palaviku tundus nägu lähemal. Kennit sulges silmad.
„Kas sa tõepoolest usud, et poiss suudab su terveks teha? Ei. Nii rumal sa ei ole. Sa oled muidugi piisavalt meeleheitel, et talt vähemalt proovimist nõuda. Tead, mis mind hämmastab? Sa kardad surma nii väga, et see teeb su lausa nii julgeks, et sa söandad kirurgi noa alla minna. Mõtle selle pundunud ihu peale, mis on nii õrn, et talub vaevu isegi lina puudutust. Sa lased ta noaga selle kallale, särava terava noaga, mis hiilgab hõbedaselt, enne kui veri selle punaseks määrib …”
„Talisman.” Kennit avas silmad paokile. „Miks sa mind piinad?”
Nägu prunditas tema poole huuli. „Sest ma saan. Tõenäoliselt olen ma ainuke kogu maailmas, kes saab vägevat kapten Kennitit piinata. Vabastajat. Tulevast Piraadisaarte kuningat.” Väike nägu itsitas ja lisas õelalt: „Vaprat Siseväila Maosööta. Räägi mulle. Mida sa sellest poisspreestrist tahad? Kas sa ihaldad teda? Palavikuunede mälestustes seguneb ta sinuga, nagu sa olid. Kas sa teed temaga sama, mida tehti sinuga?”
„Ei. Ja mind kunagi ei …”
„Mida? Mitte kunagi?” Võlupuust talisman itsitas kalgilt. „Kas sa tõepoolest usud, et saad mulle valetada, seotud, nagu me oleme? Ma tean sinust kõike. Kõike.”
„Ma tegin su enda aitamiseks, mitte piinamiseks! Miks sa oled minu vastu pöördunud?”
„Sest ma vihkan seda, mida sa endast kujutad,” vastas talisman raevukalt. „Ma vihkan seda, et minust saab osa sinust ja et ma aitan sind sinu tegudes.”
Kennit tõmbas värinal hinge. „Mida sa minust tahad?” nõudis ta. See oli alistumishüüd, palve halastada või kaasa tunda.
„Vaat see on küsimus, millele sa poleks enne seda kordagi mõelnud. Mida ma sinust tahan?” Talisman venitas küsimust, nautides seda. „Võibolla ma tahan, et sa kannataksid. Võib-olla naudin ma sinu piinamist. Võib-olla …”
Ukse tagant kostsid sammud. Etta saapad ja paljaste jalgade kerge sahin.
„Ole Etta vastu lahke,” nõudis talisman kiirustades. „Ja ma ehk …”
Ta vaikis, kui uks lahti läks. Nägu oli jälle liikumatu ja vaga, puidust helmes haige mehe randmele seotud käevõrul. Wintrow astus sisse, hoor tema kannul. „Kennit, ma tõin ta kohale,” kuulutas Etta ust nende järel kinni pannes.
„Hüva. Jäta meid omavahele.” Kui see neetud jubin arvab, et võib teda millekski sundida, siis ta eksib.
Etta tundus kui puuga pähe saanud. „Kennit … kas see on sinu arvates tark?”
„Ei. See on minu arvates rumal. Sellepärast ma käskisingi sul seda teha, sest ma naudin rumalust.” Vaikse häälega sülgas piraat need sõnad naise pihta. Ta silmitses nägu randmel, et märgata mingit reageeringut. See jäi liikumatuks, kuid pisikesed silmad sädelesid. Küllap kavandas kättemaksu. Teda ei huvita. Kuni tal hing on sees, ei lömita ta mingi puutüki ees.
„Kao välja,” kordas ta. „Jäta poiss siia.”
Naise selg oli väga sirge, kui ta välja marssis. Ta sulges ukse enda järel kõvasti, aga mitte päris pauguga. Samal hetkel, kui ta oli läinud, lohistas Kennit end istuvasse asendisse. „Tule siia,” käskis ta Wintrowd. Kui poiss voodile lähemale astus, võttis Kennit linaservast ja lennutas selle kõrvale. Nähtavale ilmus tema lühendatud jalg kogu oma roiskunud ilus. „Siin see on,” ütles Kennit vastikusega. „Mida sa minu heaks teha saad?”
Poiss kahvatas vaatepildi peale. Kennit teadis, et ta pidi voodile lähemale tulemiseks ja köndi uurimiseks end kokku võtma. Poiss krimpsutas lehka tundes nina. Siis kergitas ta oma tumedate silmade pilgu piraadile ning ütles lihtsalt ja ausalt: „Ma ei tea. Sellega on väga kehvasti.” Tema pilk kargas tagasi jalale ja siis uuesti talle otsa vaatama. „Võtame asja sellest vaatenurgast – kui me ei ürita seda maha võtta, surete te ära. Nii et mida on meil üritades kaotada?”
Kennit sundis näole jäiga naeratuse. „Minul? Tundub, et väga vähe. Aga sinul on kaalul ka sinu enda ja su isa elu.”
Wintrow tõi kuuldavale lühida rõõmutu naeru. „Ma tean suurepäraselt, et minu elu on pandiks, kui te minu pingutustest hoolimata surete.” Ta nõksatas peaga vaevumärgatavalt ukse poole. „Tema ei taluks, et ma teist kauem elan.”
„Sa kardad seda naist, eks ole?” Kennit lubas naeratusel laiemaks venida. „Ja õige ka. Nõnda. Mida sa välja pakud?” Ta püüdis nagu muuseas öeldud sõnadega bravuuri ülal hoida.
Poiss vaatas uuesti jalga. Ta tõmbas kulmu kortsu ja pidas aru. Intensiivne keskendumine muutis tema nooruse veel ilmsemaks.
Kennit heitis korraks pilgu oma mädanevale jalaköndile. Pärast seda eelistas ta vaadata Wintrow nägu. Piraat võpatas tahtmatult, kui poiss käed jala poole sirutas. „Ma ei puuduta seda,” lubas Wintrow. Tema hääl oli peaaegu sosin. „Aga ma pean aru saama, kus lõpeb terve ihu ja algab raiskuläinu.” Ta pani pihud kokku, nagu oleks nende all miski peidus. Ta alustas vigastusest ning liikus aeglaselt kätega üles Kenniti reie poole. Poisi silmad olid peaaegu kinni ja pea kaldu, nagu kuulataks ta midagi väga hoolega. Kennit silmitses tema liikuvaid käsi. Mida ta tundis? Soojust või midagi peenekoelisemat, nagu näiteks mürgi aeglane töö? Poisi käed olid raskest tööst parkunud, kuid neis oli säilinud kunstniku rauge graatsia.
„Sul on ainult üheksa sõrme,” märkas Kennit. „Mis ühega juhtus?”
„Õnnetus,” vastas Wintrow hajameelselt ja palus siis: „Kuss.”
Kennit kortsutas kulmu, kuid tegi, nagu palutud. Ta hakkas tajuma kokkupandud pihke, mis liikusid ta ihu kohal. Nende kehatu surve äratas temas tuksleva valutuike. Piraat surus hambad kokku, neelatas ja suutis
