oli rühm teadlasi ja futuriste avaldanud Rooma Klubi raporti. Raportis hoiatatakse, et maailma loodusvarad ei pea enam pidevale majanduskasvule vastu. Meie majandus peab muutuma: kasv on jõudnud oma piirini. Nüüd oleks aeg seada eesmärgiks nullkasv, et maailm ja loodus ellu jääksid. Neid hoiatusi võeti tõsiselt alles pärast naftakriisi algust. Uuest mõtteviisist sai parempoolsete ja vasakpoolsete vahel paiknevate rühmade poliitika teoreetiline alus. Need poliitilised rühmad, kuhu kuulusin ka mina, toetasid küll kapitalismi ja turumajandust, aga tahtsid, et majanduse areng arvestaks looduse ja loodusvarade piiritingimustega.
Lugesin Rooma Klubi raportit tähelepanelikult, olin ma ju endine loodusringi liige. Olin ka rahvamajanduse üliõpilane ja huvitusin sotsiaalpoliitikast. Peale selle huvitas mind tehnoloogia areng. Proovisin mõista Rooma Klubi loogikat, aga ei uskunud, et neil on õigus. Minu arvates oli nullkasv pealiskaudne variant, olin ma ju majandusteaduse loengutes õppinud, et heaolu loomine maakera pidevalt kasvavale rahvastikule eeldab kasvu. Ma ei ole oma arvamust selles osas muutnud. Raportis ei võetud arvesse tehnoloogia arengut, mis on alati leidnud uusi lahendusi, kuidas toime tulla senisest väiksema energia- ja loodusvarade kuluga.
Tagantjärele vaadates suhtus Rooma Klubi raport tehnoloogiasse liiga pessimistlikult. Rooma Klubi hoiatas vase või hõbeda otsalõppemise eest 1990. aastal. Teadlased ei arvestanud, et kui turumajandusel on võimalik funktsioneerida õigesti, ei saa miski kunagi otsa. Kui ähvardab paberi otsalõppemine, leitakse uusi alternatiive, sest sellisel juhul on paberi hind tõusnud igal juhul talumatult kõrgele. Tänapäeval on maailmas teadaolevad naftavarud palju suuremad, kui 1970ndate alguses arvati, ja naftat suudetakse puurida märksa keerulisemates tingimustes kui varem.
Rooma klubi mõtles 1970ndatel, et turumajandus väljub alati kontrolli alt. Aga maailma majandus on osutunud palju paindlikumaks, kui keegi söandas kujutleda. 1970ndatel ei uskunud näiteks keegi, et maailm suudab kohaneda naftakriisidega. 1973. ja 1979. aasta naftakriis kutsusid esile ülemaailmse majanduslanguse, aga ühtlasi anti tõuge tehnoloogia arengule, mille abil maailm on siiani tulnud välja ka keerulistest olukordadest. Autod muutusid keskkonnasõbralikumaks ja kasutusele võeti tuumaenergia. Nii võitis maailm vähemalt kolmkümmend aastat lisaaega. Ükski neist arengusammudest poleks aset leidnud ilma naftakriiside või Rooma Klubi hoiatusteta. Need tõid esile õiged asjad, kuigi ei suutnud küsimustele vastuseid anda.
1970ndatel kohtus nii mõnigi noorem või ka natuke vanem poliitik Nõukogude esindajatega ja käis Tehtaankatul Nõukogude saatkonnas sagedamini kui toidupoes. Mina ise käisin Tehtaankatul peamiselt ametiasjus ning minu kontaktid saatkonna töötajatega olid napid ja formaalsed. Vastukaaluks idasuhete hoidmisele oli oluline käia läänes. 1973. aasta mais käisin esimest korda Ühendriikides. Helsingis asuv Ühendriikide infobüroo saatis igal aastal kaks kuni neli üliõpilaspoliitikut Atlandi taha, tutvuma riigi poliitilise süsteemi ja eluviisiga. Minuga koos sõitsid Peter Fagernäs, kellest sai hiljem pankur, ja Jarmo Mäkelä, kes omakorda tegi karjääri Yleisradio reporterina.
Marsruut läks Washingtoni, Denveri, San Fransisco, Los Angelese, Las Vegase, New Orleansi ja lõpuks New Yorgi kaudu. Elasime hotellides, aga igas linnas kohtusime ka kohalikega, peredega, kelle juures tutvusime ameerikaliku eluviisiga. 1970ndate Soomega võrreldes, Nõukogude Liidust rääkimata, torkas silma tavatu jõukus. Coca-Colat, mida veel minu varases nooruses oli Pohjanmaal joodud kokkuhoidlikult väikestest pudelitest, oli siin igal pool nii palju, kui juua jaksasid, õigupoolest rohkemgi. Praelõigud olid lapse ujumislesta suurused. Autode istmed olid pehmemad kui Soome üliõpilaste sohvad. See oli raudne ports Ameerikat.
Washingtonis käisime kongressihoones, kus meile prooviti tutvustada poliitilist süsteemi, aga kõigis vestlustes oli valdav üksainus teema: mis saab õnnetust Richard Nixonist? 1973. aasta mais oli Watergate’i skandaal jõudnud ühte oma kõige ägedamasse etappi. 1972. aastal murti Watergate’i majas sisse demokraatliku partei kontorisse. Sissemurdjad võeti kinni ja uurimise käigus hakati neid seostama Nixoni Valge Maja valitsusega. Paljastustes oli keskne koht ajalehe The Washington Post reporteritel Bob Woodwardil ja Carl Bernsteinil. Tol suvel korraldati parasjagu senatis uurimist, ning seda kandis üle ka televisioon. See ajas Nixoni veelgi suuremasse kitsikusse. President Nixon lindistas kõiki oma vestlusi ja salvestused oleksid ilmselt paljastanud, et ta püüdis Watergate’i uurimist takistada. Lõpuks oli Nixon sunnitud 1974. aasta augustis ametivõimu kuritarvitamise süüdistuse ähvardusel tagasi astuma. Watergate on ilmselt siiani läbi aegade kuulsaim poliitiline skandaal. Sealt on saanud alguse komme lisada poliitiliste skandaalide nimede lõppu -gate.
Ühendriikides võis kohata kahesugust suhtumist toimuvasse. Vabariiklased rahva seast leidsid, et The Washington Postil polnud õigust Ameerika presidenti sel kombel alandada. Demokraadid omakorda rõõmustasid, et saavad „Tricky-Dick“ Nixonist lõpuks ometi lahti. Nixoni küsimuses oli riik küll jagunenud kahte leeri, aga ometi polnud see ligilähedaltki nii poliitiliselt polariseerunud nagu tänapäeval. Arutasime oma seltskonnas, mis selle juhtumi juures oli normaalne käitumine ja mis mitte. Eriti kriitiline Ühendriikide võimupositsiooni suhtes oli Jarmo Mäkelä.
Reis Ühendriikidesse ja Watergate’i skandaal oli hea õppetund külma sõja aegsetest seisukohtadest ja ameeriklaste siirast usust, et neil on maailmas ülemvõim. Euroopas pidasid paljud iseenesestmõistetavaks, et Ühendriikide aeg on nüüd läbi. Dollari kurss oli läbi teinud languse, ees ootas naftakriisile järgnev šokk ning Lääne-Euroopas kuulus kindel toetus sotsiaaldemokraatidele.
Neist aastaist on jäänud kuigivõrd tõendusmaterjali. Üks tuntumaid arhiivide aardeid on jupp telesaatest, kus tõsine, pisut väljakasvanud soenguga vibalik noor üliõpilasliider on teel maailma noorsoo festivalile Berliini. Üliõpilasjuht mõistab hukka imperialismi kasvavat võimu maailmas. Too nooruk olen mina.
12. Kodu ja pere
Esimesel juulil 1975. aastal saime kätte oma uue kodu, 1950ndatel ehitatud kahetoalise korteri võtmed. Olime Liisaga ostnud Helsingis Herttoniemis esimese oma korteri ja nüüd kuulus meile viiekümne nelja ruutmeetri suurune kuningriik. Samasuguseid neljakorruselisi krohvitud maju on näiteks ka Tapiolas, Munkkivuoris ja Lauttasaaril. Piirkond oli mägine ja männimetsaga kaetud. Nurga tagant algas kena jooksurada, mida me kohe kasutama hakkasime. Korter oli enam-vähem algses korras: nii vann kui köögikapid olid vanad, nii et kõik vajas hädasti remonti. Pohjanmaalt sõitis kohale tuttav maaler, kes pani uued põrandad ja värvis üle kõik, mida oli vaja värvida. Vana vanni viskasime välja, asemele tuli dušš. Minu vanemad tulid kolmeks päevaks appi aknaraame ja köögikappe lihvima, mis seejärel samuti üle värviti. Mina ise tegin kuus nädalat koos remondimeestega tööd. Puutöö meeldib mulle nagu oma kätega tegemine üldse. Panin köögipõrandale maalri õpetuse järgi uue ruudulise kahhelpõranda. Ta tegi mulle põhjalikult selgeks, kuidas plaate panna ja milliseid segusid kasutada. Värvisin üle ka vanemate lihvitud köögikapid.
Eelmise aasta lõpus olin ma SYLi esimehe kohalt lahkunud. Ometi osalesin omal moel samal suvel Helsingis Finlandia-talos korraldatud Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsil CSCE. Konverents oli Kekkoneni välispoliitika silmatorkavaim saavutus ja ka rahvusvahelises meedias kajastatav sündmus. Meie uue korteri kappe värvides kuulasin raadiost konverentsi ettekandeid. Yleisradio kommentaarid kajasid tühjade tubade seintelt vastu. Teadsin CSCE keerdkäike peast veel tükk aega pärast kongressi, sest olin remonti tehes kuulanud kõiki konverentsi ettekandeid.
Korteri ostmine polnud niisama lihtne. Liisa oli õppinud meditsiiniõeks, aga temagi jätkas õpinguid Helsingi ülikooli riigiteaduse teaduskonnas, peaaineks sotsiaalpoliitika. Minul polnud parasjagu mingit tööd. Selliste eeldustega läksime siis tuttava pangajuhi jutule. Lubasime leida kuskilt väikese summa oma raha ja ülejäänud laenasime pangast. Isa laenas mulle 3000 marka (2012. a vääringus 2400 eurot), see on ka ainuke kord, kui ma oma vanematelt laenu olen võtnud. Peale selle olime pannud õppelaenust omaosaluse jaoks raha kõrvale. Eluasemeturul oli parasjagu nõudlus kasvamas, nii et võis loota korteri väärtuse kasvamist. Tahtsime igal juhul oma elamist. Olime Liisaga hulljulged nagu
