tööd ma hiljem tegema hakkan, aga ilmselt sobib mulle ikkagi akadeemiline karjäär,“ vastasin.
1977. aasta augustis olime juba Inglismaal. London oli osalt juhus ja osalt hoolikalt läbimõeldud otsus. Atlantic College’i endise õpilasena armastasin ma briti kultuuri, mõttelaadi ja eluviisi. Olin inglise koolisüsteemi tundma õppinud ja arvasin, et kohanen hästi ka inglise ülikooliga. Teine võimalus oleks olnud Ühendriigid, sest peale soome keele oskasin ma ainult inglise keelt. Ameerika ülikoolis õppimine oleks olnud aga palju kallim. Pealegi tundus mulle, et London School of Economics sobib mulle paremini. Tahtsin õppida ülikoolis, kus nõudmised oleksid kaheldamatult piisavad ja latt küllalt kõrgel. Ka pereelu seisukohast oli London märksa sobivam. Meie aastane poeg saaks osaleda varajases keelekümbluses.
Londonis oli mul taas võimalus jälgida maailmapoliitikat ja rahvusvahelist majandust esireast. Käisime läbi diplomaatide ja ülikoolirahvaga. Meie väike poeg veetis päevad LSE lasteaias ja Liisa õppis sotsiaalteadust. Mõne aasta pärast sai temast esimene Soome naine, kes lõpetas LSE Graduate Schooli. Toetasin Liisa õpinguid ja mõtlesin, et välismaal omandatud kraad avab talle hiljem Soomes rohkem võimalusi. Kuigi oli võimalik, et me ei pöördugi tagasi, vaid ehitame oma akadeemilise karjääri üles kusagil mujal maailmas.
LSE oli tõeline naasmine koolipinki. Lahkusin kodust hommikul kell kaheksa ja olin ülikoolis hiljemalt üheksaks. Istusin tundide kaupa loengutes. Aeg-ajalt vaatasime assistendi juhendamisel väiksemas rühmas läbi matemaatikaülesandeid. Loomulikult tegin ka iseseisvat tööd raamatukogus. Õppetöö valmistas ette akadeemiliseks doktoriõppeks ning oli äärmiselt kõrgetasemeline ja vaimset pingutust pakkuv. Õppisin LSE magistriõppes (M. Sc.), mille edukas sooritamine pidi andma võimaluse jätkata doktorantuuris. Kitsamaks erialaks valisin rahvusvahelise finantsmajanduse teooria. Neil aegadel juhinduti akadeemilises mõtlemises suuresti ideedest, mis Soomes hiljem, 1980ndatel, ellu viidi, nagu valuuta vaba liikumine ja muutuvad valuutakursid. Veel 1977. aastal pidin ma täitma blanketi ja saatma selle Soome Panka, et saada luba enne Londonisse sõitu naelu välja võtta.
LSE oli ühtlasi väljaspool Ühendriike tähtsaim Chicago koolkonna esindaja. Selle suuna kuulsaim esindaja on teadagi Milton Friedman, kes kritiseeris majanduses seni valitsenud kensistlikku mõtlemist. Friedman ja tema järgijad leidsid, et raha hulga lisamine võib majandust lühikeseks ajaks elavdada, aga pikemas perspektiivis avaldub selle mõju järsu inflatsioonina. Rahanduspoliitikal ehk riigi ja omavalitsuste tekitatud nõudlusel ei olnud majandusliku edu seisukohast tähtsust. Leiti, et poliitilise valitsuse rolli majanduspoliitikas tuleks pigem selgelt piirata ja kesksel kohal on keskpanga meetmed käibel oleva raha suhtes. Need ideed olid täielikus vastuolus Soome valdava enamuse arvamustega. Olin Chicago koolkonna uurimistööde tulemustest huvitatud, aga eelkõige kui akadeemilise mõtlemise vahendist. Nende sidumisele tegeliku majanduspoliitikaga mõtlesin tollal ülatavalt vähe.
Elu Londonis oli inspireeriv. Elasime Akehurst Streetil ja meie käsutuses olid mõned möbleeritud toad ühe eramu teisel korrusel. Soomest võtsime kaasa ainult stipendiumi ja eluasemelaenu. Luksuseks meil raha polnud ja enamasti sõime lõunat ülikooli sööklates. Kohtusime ka minu kümne aasta taguste sõpradega Atlantic College’i päevilt.
Kes on õppinud 1960ndate Suurbritannias, selle jaoks on biitlid möödapääsmatult tähtsad, nii ka minu jaoks. Nüüd, 1970ndatel tõi brittidele eelkõige kuulsust raske rokk, nagu Led Zeppelin ja Deep Purple, kelle muusika polnud aga üldse minu maitse. Londoni aastail said meist Liisaga klassikalise muusika sõbrad ja ka ses suhtes olime vägagi inspireerivas keskkonnas.
Olin õpingutes innukas ja auahne ning mul õnnestus lõputöö aastaga valmis kirjutada. 1978. aasta augustis saatis ülikool kirja, kus teatati, et lõputöö on tehtud nii hästi, et ma võin astuda doktoriõppesse ning saada kahe aastaga PhD ehk doktori kraadi. Minu unistus akadeemilisest karjäärist hakkas täituma. Kujutlesin end professorina Helsingi ülikoolis või mõnes tunnustatud rahvusvahelises ülikoolis. Mõtlesin Atlantic College’i päevilt pärit sõpradele. Neist olid saanud andekad teadlased ja õpetajad: Seppo Honkapohja oli rahvamajandusteadlane, samuti Pentti Kouri, Martti Salomaa oli füüsik. Minul oli veel väitekiri puudu ja London School of Economics pakkus ainulaadset võimalust see unistus teoks teha.
14. Elu raskeim valik
1978. aasta augustis sain kahekümne kaheksa aastaseks. Hoidsin käes LSE kirja, mis tagas mulle võimaluse saada rahvamajanduse doktoriks ja panna alus rahvusvahelisele akadeemilisele karjäärile. Just siis sekkus mängu saatus või juhus ja muutis kogu mu elu.
Olin Soome-Inglise kaubanduskoja lõunal rääkinud meestega Citibankist, mis parasjagu vallutas Euroopat ja avas mitmes riigis uusi kontoreid. Juba varasemast olin tuttav Citibanki tegevusega Londonis. Teadsin, et tegemist on hästi juhitud rahvusvahelise finantshiiglasega. LSEs olin tutvunud rahvusvahelise kapitalituru kasvuga. Õpingute põhjal teadsin, et kapitalituru avanemine mõjutab lähiaastail maailma rohkem kui mis tahes teine nähtus. Rahvusvahelistel pankadel pidi selles arengus olema suur roll. Citibank oli alustanud selle elluviimist praktikas, mida ma olin teoorias äsja õppinud.
Citibank pakkus mulle tööd. Alguses oleksin töötanud Londonis ning tutvunud panga töötavade ja rahvusvahelise finantsturu praktikaga. Seejärel pidin siirduma Helsingi Citibanki uude kontorisse. Citibank pakkus palka, tõelist tööd ja võimalust õppida rahvusvahelises keskkonnas uusi asju. Pank värbas noori kõikjalt maailma ülikoolidest. Citibanki arvestuse kohaselt pidid need noored spetsialistid neisse paigutatud investeeringu kümne aastaga tasa teenima. Tänu pangasisesele koolitussüsteemile isegi viie-kuue aastaga. Panga seisukohast oli koolitussüsteem seega tasuv investeering tulevikku ja uute turgude kasvu. Ühtlasi võitis Citibank usaldust riikides, kus ta oma tegevust alles alustas. Ilma kohaliku oskusteabeta oleks Ameerika pangahiid vaevalt suutnud suurte rahvusvaheliste pankadega võistelda.
Citibanki pakkumine seadis mu senise elu kõige raskema valiku ette. Paljud minuealised olid juba oma elukutse leidnud. Nad olid hoolega õppinud ning pidasid juba oma perekonda üleval ja maksid eluasemelaene. Ma polnud elukunstnik ega boheemlane, kaugel sellest, aga ometi oli mul õnnestunud elada kakskümmend kaheksa aastat igasuguse vajaduseta elukutse valiku pärast muretseda. Londonisse sõites olin otsustanud ainult seda, et minu tulevik on akadeemiline. See oli sama unistus, mille olin pähe võtnud juba kümme aastat tagasi Atlantic College’is. Ühtlasi oli see kooskõlas minu iseloomuga.
Ühe analüüsi kohaselt võib inimesed jagada kolme rühma: sooritajad, sotsiaalsed ja võimukasutajad. Võimukasutajad tahavad omada positsiooni ja võimalust teistele inimestele ülesandeid jagada. Nad tunnevad end hästi võimumasinavärgis ja võim pakub neile rahuldust. Sotsiaalsed inimesed omakorda naudivad võimalust teha asju ühiselt. Nende jaoks on suhtlemine tähtsam kui tulemused. Sotsiaalsete inimeste jaoks on kõige tähtsam üldine hüvang ja heaolutunne. Ärgu pandagu mulle pahaks, aga paljud Vahemere-äärsete maade inimesed kuuluvad sotsiaalsesse tüüpi.
Mina ise kuulun sooritajate hulka. Sooritajad naudivad tegutsemist. Nad tahavad pidevalt saada endale uusi projekte ning need ellu viia, et liikuda edasi järgmise juurde. Neile pakub naudingut toimetamine, tegemine ja uurimine. Nende sidemed teiste inimestega kujunevad välja töö kaudu. Nad koondavad enda ümber inimesi, kellega koos täita ühiseid ülesandeid. See pole nende jaoks aga mitte sotsiaalne kogemus, vaid sooritajad tahavad, et kõik toimuks õigel ajal ja eesmärgipäraselt. Sooritajatel on alati eesmärgiks midagi suuremat ja paremat, mõni järgmine projekt. Nad naudivad iga eduhetke, aga mõtlevad samal ajal juba millelegi muule.
1978. aastal Londonis ei osanud ma end veel nii põhjalikult analüüsida. Lugesin sellest jaotusest alles hiljem ja ka Liisa kinnitas, et kuulun kahtlemata sooritajate hulka. Igas inimeses on loomulikult elemente kõigist kolmest rühmast: miski ei ole mustvalge. Ja õnneks võivad inimesed õppida uusi omadusi.
Ma polnud küll vanem kui kahekümne kaheksa aastane, aga olin võimumängudega
