Kouri ja Pekka Puska. Minu valik äratas imestust, eriti Otaniemis. Ja teekkarihuumori juurde kuulub halastamatu tögamine. „Jorma, kui paljudel teekkaritel on lehm?“ küsisid õpingukaaslased.
Poliitilise frustreerumisega umbes samal ajal hakkas mind ära tüütama ka puhtalt tehniline haridus. Õpingutel Otaniemis polnud iseenesest midagi viga, aga ainult diferentsiaalvõrranditest ei piisanud maailma seletamiseks, kuigi võrrandid ise pakkusid piisavalt peamurdmist. Tundsin, et vajan TKKle lisaks sotsiaalsemat ja laiapõhjalisemat haridust. Olin juba Walesis õppinud rahvamajandust ja tahtsin nüüd ülikoolis neid õpinguid jätkata. Paljud mu sõbrad õppisid Helsingi ülikooli riigiteaduste teaduskonnas, nii et 1971. aastal astusin sinna ka mina. Seekord polnud mul isegi vaja sisseastumiseksameid teha, sest minu üllatuseks piisas Atlantic College’i õpitulemustest.
Rahvamajanduse osakond asus Helsingi kesklinnas Porthania õppehoones. Tundsin end „rahvakas“ suurepäraselt. Õhkkond oli meeldiv, vestlused ja õpetus pakkusid ühiskondlikele probleemidele uut lähenemisnurka. Osakonnas polnud puudust arukatest õppejõududest, kes oskasid mind asjalikult juhendada, näiteks lõputöö teema valikul. Sageli käisin näiteks assistent Sixten Korkmani vastuvõttudel. Kuigi sotsiaalne see periood minu jaoks polnud. Ma ei käinud õigupoolest kuulamas ühtegi loengusarja, välja arvatud mõned seminarid. Istusin peamiselt raamatute taga ja õppisin eksamiteks, kohati üsna kiires tempos.
Selleks ajaks olin juba lõpetanud unistamise füüsikaprofessori karjäärist. Ma polnud aga leidnud selle asemele ühtegi uut tulevast elukutset, vaid tahtsin nüüd omandada võimalikult laiapõhjalise hariduse, et tulevikus „midagi“ ära teha. See miski tundus muutuvat järjest ebamäärasemaks ja akadeemilisemaks, aga uskusin, et küllap ma endale ühel hetkel ka elukutse välja nuputan. Rahvamajanduse õpingud olid õigupoolest seniste õpingute edasiarendus. Füüsikaosakonnas oli minu peaaine rakendusmatemaatika ja rahvamajandus on üks selle haru. Teatud mõttes peegeldavad mu õpingud tollast aega. Toona usuti, et kõike on võimalik mudeldada.
9. Minu ellu astub Liisa
Üks õhtu 1970. aasta veebruaris pööras taas kõik pea peale. Olin sõpradega Dipolis tantsuõhtul ja peole oli tulnud ka üks noor naine koos oma majandusülikoolis õppiva sõbraga.
Seisin parasjagu õllesabas, kui mu pilk langes korraga ilusale heledapäisele ja aruka näoga tüdrukule. Ta paistis uurivat sabasseisjaid. Hiljem sain teada, et tal oli lihtsalt selline harjumas ja et too pilk ei pruukinud tähendada midagi erilist. Kui olin oma õlle kätte saanud, palusin igatahes tüdruku tantsima. Panin mängu kogu oma sarmi, nii et hiljem siirdusime koos ühiste tuttavatega ühiselamusse pidu jätkama. Seal küsisin tüdrukult telefoninumbrit ja ta kirjutaski selle paberitükile.
„On see ikka kindlasti õige number?“ küsisin veel õhtu lõpus. „Ma ei annaks ju numbrit, kui see poleks õige,“ vastas tüdruk. Tema hääles kõlas otsustavust ja võib-olla pisut trotsi. Helistasin talle kohe, kui sain. Arvan, et olin tüdruku meelest kohati liiga jutukas ja innukas. Telefoniterror kandis siiski vilja ja me kohtusime peagi uuesti.
See tüdruk oli Liisa Metsola, meditsiiniõde, kes käis juba tööl, kui mina alles õppisin. Tollest 1970. aasta kevadest saadik kurameerisime aktiivselt. Käisime kinos, teatris, kontsertidel ja üliõpilaste üritustel. Teisisõnu, elasime täiesti tavalist noorte armunute elu. Liisa perekonna juured ulatusid Ida-Soome ja piiri taha jäänud Karjalasse. Idasoomlased oskavad oma tundeid paremini väljendada kui meie, läänesoomlased. Liisa oli iseseisev ja sirgjooneline inimene, kes julges ka mulle vastu vaielda, kui vaja.
1970. aasta suvel sõitsin veel kord Pohjanmaale ja Vaasasse ning seega veetsime oma esimese ühise suve lahus. TKKs kuulus õpingute juurde kohustuslik praktikum mehaanikatöökojas. Sain praktikandikoha tehases, kus töötas isa. Töötasin seal hoolduses ja tegin torutöid. Tehase kollektiiv erines üsnagi palju sellest, kus olin viibinud Atlantic College’is või TKKs. Sain tehase meestega siiski hästi jutule. Rääkisime asjadest, millest mehed omavahel enamasti räägivad: tööst, naistest ja kohaliku jalgpallimeeskonna mängudest. Vaasan Palloseura (VPS) mängis siis kõrgliigas, nagu ta minu heameeleks praegugi mängib. Vaasa tehases veedetud aeg oli hilisemat karjääri silmas pidades kasulik õppetund. Halb või hea juhtimine ja kollektiivisisene dünaamika: esimeste töökohtade tähtsus nende asjade õppimisel on väga suur.
Kihlusime Liisaga 1971. aasta maipühade ajal. Kohtusin Liisa isaga ja rääkisin oma kavatsustest tema tütrega abielu sõlmida. Ta vastas minu viisakale palvele jaatavalt, kuigi peaaegu kõiges muus läksid minu arvamused tulevase äia omadest lahku. Vaidlesime poliitika üle nii ägedalt, et mõnikord paistis see ilmselt pigem peretülina. Ta oli evakueeritud Karjalast Salmist, kus venelased põletasid maha nende pere maja ja seda rohkem kui üks kord. Viha venelaste vastu polnud mitte maailmavaade, vaid midagi veel sügavamat. Soome tollane välispoliitika ja Kekkoneni aktiivne idasuhete hoidmine ei leidnud tema silmis mingit heakskiitu. Samasuguseid vaidlusi peeti pärast sõda paljudes Soome peredes.
Abiellusime Liisaga 25. märtsil 1972. aastal. Pulmad peeti Otakappelis, see on väike kirik keset Otaniemit. Ehitist ümbritseb mets ja see asub kõigest mõnesaja meetri kaugusel minu toonasest ühiselamust. Külalisi oli umbes nelikümmend: suure klassiruumi jagu sugulasi, õpingukaaslasi ja sõpru. Kiriku teeb eriliseks altarimaal, mida pole – selle aset täidab Soome loodus. Altaritagune sein on tervenisti klaasist, nii et laulatus oleks nagu toimunud keset talvist metsa. Pidu peeti samuti tuttavas kohas, Dipolis, kus olime Liisaga tuttavaks saanud. Lõuna-Pohjanmaa pulm peaks vist olema lõbus ja lustakas, aga meie pidu oli pigem rahulik ja vaoshoitud. Õhtu jooksul peeti palju südamlikke ja meeldejäävaid kõnesid. Pidu oli meie endi ja meie tutvusringkonna nägu.
Seitsmekümnendatel ei muretsenud me tuleviku pärast. Hoog oli nii meeletu, et kõik ei püsinud ree peal. Minu vanemate arvates poleks me tohtinud abielluda, sest ma ei olnud veel ülikooli lõpetanud ega käinud pruuti õigel ajal emale näitamas. Abielu oli kiire üliõpilasabielu ilma korraliku majandusliku põhja ja kindlate plaanideta. Olin aga siiski juba oma Pohjanmaa perest eraldunud ja tahtsin elada iseseisvalt.
Liisa märkas peagi, et on abiellunud mehega, kelle kalendris pole palju tühja ruumi. Niisiis võttis ta välja oma kalendri. Liisa teatas, et ei kavatse lihtsalt kohaneda oma värske abikaasa päevaplaaniga, vaid ka temal on oma tegemised, millega tuleb arvestada. „Vaatame siis, millal meil mõlemal on vaba aega,“ ütles ta tarmukalt. Neljakümne abieluaasta jooksul ei ole tema suhtumine muutunud ning see on üks põhjus, mis on meid koos hoidnud. Olen omalt poolt üritanud oma ajakavaga paindlikult ümber käia, aga selles on mind saatnud vahelduv edu.
Oleme mõlemad iseseisvad ja sihiteadlikud inimesed. Olin pere vanim laps ja harjunud oma asjade eest hoolitsema, Liisa oli pere noorim, aga tema ema tõsine haigus sundis kõiki lapsi ise enda eest muretsema. Oleme küll erinevad, aga mõistame teineteist suurepäraselt ning sellele teineteisemõistmisele oli kerge abielu üles ehitada. Või ausalt öeldes, ma ei tea, kas see oli alati kerge, aga vähemalt oli see võimalik, sest me mõistsime teineteist.
Kolisime Liisaga kahetoalisse üürikorterisse Kivenlahti linnaosasse. Seal oli meil kaks tuba ja köök. Sellega lõppes ühtlasi minu jaoks pruun ajastu, sest meie uue korteri seinad olid säravvalged. Hiljemgi oleme Liisaga alati tahtnud elada kodus, mille seinad on kas valged või elevandiluukarva. Ikeast polnud keegi tollal veel midagi kuulnud, nii et meie mööbel oli kas sugulastelt saadud või vanakraamipoest ostetud. Kivenlahti oli uus elamurajoon, kuhu oli kiiresti kerkinud ridamisi korrusmaju. Ümberringi käis vilgas töö: ehitati kortereid, koole ja kauplusi. Meie tagasihoidlike sissetulekute juures polnud mõtetki unistada Helsingi kesklinnas elamisest. Paljud noorpaarid alustasid sel ajal oma ühist elu samasugustesse uutesse elurajoonidesse kiiruga ehitatud korrusmajade kahetoalistes korterites.
Vana Jorvaksentie oli 1960ndatel ümber ehitatud kaasaegseks autoteeks, mis kandis nime Länsiväylä ja möödus ka Kivenlahtist. Hüppasime hommikuti Liisaga bussi, mis
