tion>Tänud: Kaupo Karelson, Kati Kilk, Johannes Naan, Anneli Lepp, Helen Tootsi, Marek Tiido, Mart Raun, Lauri Vanamölder, Jim Ashilevi, Anna Stepanova, Helen Tammeleht, Maarja Pärsim, Sass Henno, Kairi Vihman, Kristi Heinla.
Autor
Kairile
Ma ei taha seda. Ma ei taha seda. Ma ei taha seda. Ma ei taha. Ma ei taha seda hetke. Ma ei taha seda nädalat. Ma ei taha seda tuba. Ma ei taha seda peret. Ma ei taha seda elu. Ma ei taha seda elu. Ma ei taha seda. Ma tahan kõike uut. Ma tahan kõike uut. Ma tahan kõike uut. See ei ole minu elu. See ei ole minu elu. See ei ole minu. See ei ole minu elu. Ma tahan koju. Ma tahan koju ära. Ma tahan koju. Ma tahan ära. Ma tahan ära. Ma tahan ära. Jalgadel on külm. Kuidas ma siia jõudsin? Miks ma siin olen? Varbad on lume sees. Mida ma teen? Mida ma teen? Ma ei tea, mida ma teen. Ma ei taha hüpata. Ma ei taha tagasi minna. Ma ei tea, mida ma teen. Ma ei tea, mida ma teen. Kas ma hüppan? Kas ma hüppan? Kas ma hüppan? Kas ma hüppan? Kas ma hüppan? Kas ma hüppan? Hüppan. Hüppan. Ma ei tea. Hüppan! Ei. Ma ei taha. Ma ei taha. Ma ei taha midagi. Ma ei taha midagi. Ma ei taha midagi. Ronin rõduäärelt alla. Panen ukse kinni. Panen teksased jalga. Panen kampsuni selga. Tõmban kirjutuslaua ukse eest ära. Hoian linki ülal. Ema logistab ust. Hoian kinni. Ma olen tugevam. Tõmban ukse lahti. Lükkan ema pikali. Haaran esikust ketsid. Jooksen uksest välja. Jooksen trepist alla. Jooksen paljajalu läbi lume. Majade vahele. Jooksen. Nüüd on korras. Tänaseks. Panen ketsid jalga. Lähen bussipeatusesse. Kõik saab korda.
-17
Kulunud teksased, miniseelikud, punased velvetid, rippuvad nöörid, kõlisevad ketid, kirjud märgid, punased, täpilised, kollased, ruudulised, pruunid… Siin ei ole ju kellelgi musta värvi pükse jalas! Nägin kurja vaeva, et endale vähegi kantavaid ja vanematele taskukohaseid musti teksaseid osta, sest Popova käskis mul need täna jalga panna. Kui Popova muidugi on üldse ta päris nimi, sest selle mustade pükste kandmise kombe kohta ta küll tõtt ei rääkinud. Ajasin endale hommikul oma kesisest valikust vist kõige poosema ja ühtlasi ka kõige kallima T-särgi selga – tegu on soliidse, musta värvi ja kerge helgiga ümber keha hoidva särgiga, mis näeks üpriski kaunis välja, kui mul oleks näiteks rinnalihaseid või üldse mingeid lihaseid, aga kogu mu muskulatuur hävis selle poole aastaga, mis ma Roostal karjamaade vahel lebotasin ja mäletsevaid lehmi passisin. Ostsime T-särgi mu põhikooli lõpupeoks ja kuna olen tänaseks päevaks umbes seitse kilo raskem, ning seda mitte lihasmassi tõttu, siis on see hakanud mu semitreenitud keha külge kaunis tihkelt liibuma ja mul on aina raskem end veenda, et olen tegelikult siiski kena poiss. Tegelikult vist ju olen.
Noored siin näevad igati nooblid välja. Polegi harjunud liikuma sellises kaubamärkide virvarris. Ühel tüdrukul on vist sünnipäev, sest ta on kõik oma parimad riided täna selga pannud. Korraga. Pükste peal on seelik, mille peal on vist kleit, kleidi all on polo ja kogu kupatuse peal veel pintsak. Ta niigi kirjut kostüümet ilmestavad hiidsuured kaubamärgid, mille üle iga suurlinna poetänav uhke oleks. Minu särgil on ka mark – Baltman. Ei tea, kas siin oli facecheck üks sisseastumiskatse, aga tundub, et selles koolis käivadki just need tüdrukud, kes Stiina esikaanele satuvad, ja need poisid, kes… – ma ei tea, mis ajakirja kaanele popid ja ilusti riietuvad poisid satuvad. Igal juhul on kõik kenasti viimaste trendidega kursis.
Äkki ma kuulsin valesti. Mis kõlab nagu mustad püksid?
Midagi ei kõla nagu mustad püksid ja mul pole aimugi, miks ta palus mul need endale muretseda.
Garderoob ise näeb endiselt idaeuroopaliku noortekoloonia kartsa moodi välja nagu Eesti koolides kombeks. Teades aga, et tegu on ühe Eesti parima kooliga, ootasin pigem koridorist leida lugematul arvul ilusaid punaseid kappe nagu kunagi “Päästja koolikellas” nähtud, mitte sellist klassikalist kivi-ja-trellid-varianti. Erinevus Lasnaga on see, et kui vana kooli seinad olid 1980ndate alguses vene võõrtööliste valatud betoonist, siis siin on selleks kunagi mungaordu piitsa abil üksteise otsa laotud iidne paas. Ajaloohõngu jagub siiski vaid mõõdukalt, sest see on mattunud lumerõskete jopede ja märgade jalanõude odööri.
“Mis sa otsid siit, poiss?”
Issand jumal, mis hääl see veel oli? Kui liidad kokku kõigi nõidade hääled, mida oled oma lapsepõlve jooksul multifilmidest näinud, ja jagad selle eespool nimetatud nõidade arvuga, siis on tulemiks see hääl, mis mind kohe küsitlema hakkab. Selline korralik keskpärane kärisev nõiahääl mõõduka inisevusega. See on kartsamutt, kes lösutab kulunud katkisel tugitoolil ja piidleb mind altkulmu pilguga. Kartsamutid, või siis vähem solvavalt – garderoobitädid, on koolides väga võimukad ja tähtsad tegelased, kellega lihtsalt peab hästi läbi saama. Nende võim ulatub küll peamiselt vaid üle su õueriiete, aga ometi on need suhted vägagi vajalikud, kui pead pärast viiendat tundi minema olematule onutütrele lasteaeda järele, kuigi samal ajal on vene keeles imenitelnõi padježi peale kontrolltöö.
“Kuidas?” proovin igaks juhuks küsimust täpsustada.
“Sa ei käi siin koolis!”
“Käin. Täna on mu esimene päev.”
“Jeerum, veebruaris alustad kooli, tolbajaan oled või?” küsib muti naeru itsitades. Lisaks oma nõialikule häälele on tädil vastav välimus. Ta ei ole selline klassikaline kõhn eesti nõiamoor nagu Kunksmoor või see kõigi laste õudusunenägu “Nukitsamehest”, vaid pigem säärane, kellel on paksu metsa sees martsipanist maja ja kes on läinud lasteõgimisest (ja ehk salaja ka oma maja lakkumisest) päris trullakaks. Tema praegune töökoht on igati arusaadav, sest kooli garderoob tagab hea juurdepääsu lastele ja eks eliitkoolinoore liha ole ikka pehmem ja rammusam.
“Johannes olen. Mind kanti Roostalt siia üle. Üheteistkümnendas tsees hakkan käima. Rootsi keele klassis.”
“Aaaaa, vahva. Vana kool ei meeldinud, jah?”
“Mitte päris nii… Kus see üksteist tsee garderoob on?”
Tädi viipab kartsabloki kõige tagumise nurga poole. Seal siis neid halbu lapsi hoitaksegi…
Nimetatud garderoobis askeldavad kaks neidu. Üks on pikem, ja usu või mitte, aga lisaks ohtrale Hello Kitty temaatikale tema riietuses on vaeseke lasknud endale mullet’i lõigata.
“Tere hommikust. Johannes olen. Teie uus klassivend,” hõikan trellitatud puuri.
“Tšauka. Irka ütles, et sa pidid täna tulema. Reelika,” ütleb lühem blond tütarlaps eluterve ja särava häälega ning hakkab koos minu poole midagi naeratuse sarnast saatva MacGyveriga kartsast välja kõndima. Mullet’iga on see teema, et kuigi kuuldavasti käib mood ringides, siis tegelikult peaks veel mõne aasta ootama, et see soeng jälle aktsepteeritav oleks. Või siis tosina aastaid. Mul kahjuks nii kaua aega oodata ei ole: viskan jope üliruttu nagisse, ajan oma sajaeegused vahetusjalanõud jalga – teine nõudmine, mis tundub endisele lasnakale kummaline – ja jooksen tüdrukutele järele.
“Lähme koos, ma tegelikult ei tea, kuhu minna.”
“Davaika.”
Hakkame üheskoos trepi poole kõndima ja möödume mõnekümnest modernkunsti teosest, mis on üksteise kõrvale seinale riputatud. Usun, et need on kõik vilistlaste tehtud, sest Baltikumi vanimas gümnaasiumis on käinud nii mõnigi tuntud ja kuulus tegelane. Pildirivi lõppu ilmestab kena, seest valgustatud klaaspurskkaev otse trepi kõrval. Neil on koolis purskkaev? Lasnas pritsis padukaga akna vahelt vihma sisse ja talvel pidi lihtsalt ennast kõigest väest veenma, et see asi, mis ma teen, ei ole lõdisemine, vaid karastamine – ja neil on purskkaev! Ilmselgelt on linnavalitsusel prioriteedid paigas, kuidas, kuhu ja kellele raha kulutada. Trepp ise on vanalinnale kohaselt aristokraatlik ja selle keskosa kenasti kulunud, meenutades kõiki neid väikeseid jalakesi, kes on siin tarkust omandades edasi-tagasi jooksnud ning lõpuks, suurteks jalakesteks saanuna, siit tagasi vaatamata välja jalutanud. Ja nii umbes nelisada aastat jutti. Vägev kool! Mul on hea meel, et mul lasti siia
