keemiaõpik käes, ja loeb süvenenult. Kust kurat ma teda tean? Ilus tüdruk on. Ta heidab mulle samasuguse analüüsiva pilgu, nagu see, millega ma teda viimased kakskümmend kaks sekundit olen piielnud, ja naeratab viisakalt, nagu korralikud tüdrukud naeratavad, kui keegi on neid liiga kauaks passima jäänud.
Käes! See on Eeva!
Nii naljakas kui see ka ei ole, tutvusime Eevaga Lindakivi kultuurikeskuses sellisel seminaril nagu “Murelaps 2000”. See oli aastal 1999. Mis on teada ka kui aasta, mil kõigile konverentsidele, teleturukaupadele, arvutitarkvarale ja muule sellisele pisteti alati lõppu arv kaks tuhat, mis ilmselgelt tõstis ürituse mainet, sest kui nimetada mõnd üritust lihtsalt “Mure-lapseks”, kõlab see tõepoolest kõvasti hädisemalt. Tunduks, nagu oleks tegu üleriigilise võistlusega, mis peaks välja selgitama, kes on millenniumi murelaps. Haa! Ühtlasi oli 1999 ka aasta, mil kõik endised magalate kinod muutusid ühtäkki kultuurikeskusteks.
Meie mõlema klassijuhatajad olid meid sundinud sinna üritusele minema. Asja mõte oli filmida probleemidega noori lahkamas erinevaid teemasid selleks, et nad ennast analüüsiksid ja oma sotsiaalseid oskusi parandaksid. Minu sotsiaalsetel oskustel ei olnud väga viga, mul oli lihtsalt probleemne kodu, ja tundub, et klassijuhataja lihtsalt tõlgendas üritust valesti. Mu ema oleks võinud sinna minna, aga ta pole enam lapse mõõtu. Igal juhul seal ma olin ja seal oli ka Eeva. Olin veendunud, et ka tema oli sattunud üritusele juhusest või kohusetundest, sest ei tundunud küll, et ta oleks mingitpidi asotsiaalne. Lisaks oli ta nii kuradi ilus, nii ilus, et sa ei saa lihtsalt olla tõrjutud või heidik, kui sa oled nii ilus.
Istusin konverentsi ilusti ära, ütlesin paar sõna sekka narkootikumide, vägivalla ja muudel sellistel teemadel, mille kohta koolipsühholoogid käsivad noortel aeg-ajalt oma mõtteid avaldada. Vaatasin video pealt, et kuigi mul olid seljas kõige suvalisemad riided ja olin pool tundi tagasi voodist tõusnud, polnud mul midagi viga ja suhtlesin ka täiesti vabalt.
Nii et üritus kandis igati vilja.
Kui meid, murelapsi, vabaks lasti, läksin Eeva juurde, et talt telefoninumbrit küsida. Mille ta mulle ka andis, ent kuna mul ei olnud paberit ega pliiatsit, kraapisin numbri klaasikilluga disketile. Jah. Siis kasutati veel diskette, mis mahutasid üks koma neli mega. Ja et veel ajastu märke lisada, siis see oli ka aeg, kui kasutati tavatelefone. Viimane aeg.
Ma siis vahel ikka helistasin Eevale taksofonist, sest ei tahtnud, et kodused mind kuulevad, ja üritasin oma tubli huumorimeelega talle muljet avaldada. Ta naeris küll, aga ükstapuha kui palju ma talle ka ei vihjanud – oma sünnipäevale ta mind ei kutsunud.
Läksin sinna sellegipoolest. Eeva sai siis neliteist. Sünnipäeval oli kaks olematu miniseelikuga imekaunist siresäärset neidu, kellest üks oli Eeva ja teine Kärt, ning lugematu hulk kiilakaid alaealisi või napilt piiri ületanud Lasnamäe dress-osse. Just selline kontingent, kelle eest ma aasta hiljem Roostale põgenesin. Nagu klassikalisele Lasna peole kombeks, joodi kõvasti, lõhuti veits mööblit, varastati vanemate baarikapist alkoholi, peksti üksteist veits veriseks ja mindi koju, et vanematele korralikku perepoega teeselda. “Ei, ema… teised jõid küll, aga mina mitte…”
Mul isiklikult on sellest peost piinlik mälestus, mis hõlmab purjus peaga nõudepesemist. Pärast seda episoodi me Eevaga enam ei helistanud.
Seal ta nüüd istub, mu elu esimene crush. Ma eelistaksin väga, et ta mind ära ei tunneks. Puberteedieas ju muutuvad inimesed palju, ja see poiss, kes siin keemiatundi ootab, ei ole ammugi enam see nolk, kes Lasnamäel tatise nina ja purjus peaga ringi tuias.
Saabub õpetaja. Klassikaline keemiliste lokkidega keskealine keemiaõpetajanna, kuid sõbralikuma olemisega kui sellistel üldiselt kombeks.
Vajun koos teistega klassi, kuid jään ootama, et ülejäänud enne mind istuksid. Ei ole vist oodata mingit tutvustamist laadis, et meil on klassis uus poiss Johannes, kes tuli Roostalt, ja siis teised ütlevad kõik “Tere, Johannes” ja siis õpetaja küsib, kes tahab seda vahvat noormeest endale pinginaabriks, ja juhtumisi on klassi kõige ägedama kuti kõrval koht vaba ja meist saavad hiljem eluaegsed sõbrad ja järgmine suvi istume koos paadisillal ja siis ta räägib, kuidas ta väiksena venna kaotas ja kuidas olen talle alati venna eest olnud, ja siis ma lõikan taskunoaga endale sõrme ja ta teeb sama ja meist saavad verevennad. Mitte midagi sellist oodata ei tasu, sest kõik on juba maha istunud ja õpetaja hakkab koduseid töid kontrollima. Pigem piieldakse mind kes-kurat-see-tundmatu-poiss-on-pilguga ja nii eelistangi istuda üksi esimesse pinki, sest kõigil on pinginaabrid olemas, ja tegelikult on selle asjaga ka nii, et esialgu peab olema väga ettevaatlik – istud veel mõne tropi kõrvale ja saad ka ise kogu kooliajaks tropi maine külge.
Keemiaga on mul sellised suhted, et mul on selles olnud head hinded ainult tänu suurepärasele karismale, perekondlikule mainele ja loomulikult ohtrale spikerdamisele. Üks mu vend – lisan siinkohal, et mul on kaks venda ja kaks õde –, kes näeb välja ja käitub täpselt nagu mina, kuid on hetkeseisuga minust seitseteist sentimeetrit pikem, on reaalainetes selline helgepea, et kindlustas kogu meie perele Lasnamäe koolis eluaegse positiivse keemiahinde. Ükskord kahtlustasin, et mul võib keemias tulla tunnistusele kaks, aga tuli hoopis neli. Arusaamatu. Too õpetaja tahtis veel mind keemiaolümpiaadile saata, sest oli mu erialastes võimetes veendunud. Ma ei kujuta ette, kust tema väärarusaamad tulid, sest sama hästi kui esindada meie kooli keemiaülesannete lahendamises võiksin võtta osa pea peal joodeldamise võistlusest. Kusjuures, joodeldamisvärgis oleksin ilmselt ka edukam.
Roostal seevastu ei pidanud ma keemiat üldse õppima – sealne õpetaja kasutas täpselt samu kontrolltöid kõigis maakonna koolides ja kuna Roosta oli kõige viimasem ja hämaram nurk, kuhu keemiaõpetaja valge Volkswagen Golf reedeti vuras, oli selleks ajaks kogu ülejäänud Läänemaa vastava kontrolltöö ära teinud ja meil piisas vaid õiged variandid üles märkida. Tegu oli valikvastustega testidega ja õpetajale ei tundunud sugugi kahtlane, et meie klass oli harilikus tunnis täiesti ajudeta mass, aga kontrolltöödes saavutasime alati ühtlaselt ideaalse tulemuse.
Liitiumhüdroksiid + väävelhape = liitium(II)sulfaat + vesi
Tohutu liitiumhüdroksiidiisu tuleb peale neid ülesandeid lahendades, lisaks sojakastet ja laseks hea maitsta. Mis asi on liitiumhüdroksiid? Tegelikult ma ju ei pea veel täna süvenema, see on mu esimene päev. Keegi ei eelda, et ma süveneks. Imiteerin süvenemist.
Meie klassis on ohtralt õpilasi. Kokku peaks olema kolmkümmned kuus ja enamik, ütleme, et kaks kolmandikku, on tüdrukud, nagu humanitaarklassile kombeks. Tüdrukud on ilusad. Poiste kohta ei oska veel midagi öelda.
Higine ja rasvaste juustega tüüp, kes kogu meie klassi välist apiili kolmeteist punkti võrra allapoole viib, koputab mulle õlale ja ulatab paberi, kus on peal nädalavahetusel kavas oleva klassiväljasõidu info. Väga hea. Sõidame nimelt Aegviitu, oma joogid kaasa, kuuskend eeku nägu. Naeratan sõbralikult.
“Kellele maksma peab?” küsin sosistades.
“Biankale,” vastab poiss.
Annan grimassiga mõista, et ma just tulin teie klassi ja tegelikult ei tea, kes on Bianka. Poiss saab aru ja viipab pilt-ilusa punapäise tüdruku poole, kes istub tagapingis ja lehvitab mulle naeratades. Bianka on teravate klaaride näojoonte ja peegelklaari jumega kaunitaride kroonijuveel. Kui Kylie Minogue ja Kate Moss saaksid lapse, siis see oleks Bianka.
Pidu on hea mõte. Hea on ka see, et mind juba esimesel nädalal säärasele üritusele kutsutakse. See on mu võimalus ennast maksma panna. Lisan oma nime tulijate tulpa, kus on hetkel juba tubli viisteist inimest kirjas. Vaatan listi ja proovin ette kujutada, kes võib olla kes. Who the fuck is Stinwald? Ulatan listi tagasi rasupeale ja näen, kuidas Bianka veab oma võluva graatsilise keha tagapingist
