Kui mul tõesti õnnestub kunagi kuskilt tetrafosfordekaoksiidi saada ja tahan sinna tõepoolest miskipärast vett juurde kallata – kuigi ma veel ei tea, miks peaksin seda tahtma –, siis luban, et joon selle fosforhappe ära, raisk.
Issand jumal, kuidas aeg venib! Kool on selles mõttes hea leiutis, et pikendab meie noorusaega. Teate seda ütlust, et kui on lõbus, siis aeg lendab? Kool välistab juba oma loomusega üldjuhul igasuguse lõbu, seega hakkab aeg venima ja noorus tundub pikem. Aitäh, kool.
Pärast seda, kui olime teoreetiliselt ühendanud süsiniku hapnikuga ja seganud kokku liitium(II)oksiidi ja süsiniktrioksiidi ja saanud vastavalt süsinikdioksiidi ja liitium(II)sulfaadi ja loonud veel lugematul arvul tundmatuid ja täiesti kasutuid ühendeid, saabus tõepoolest vahetund. Mu uus keemiaõpetaja, kelle nimi on Tiiu Saal või siis Siiu Taal – tõesti ei jäänud meelde –, tahab minuga veel paar sõna rääkida.
“Kuidas sulle siis keemia istub?” küsib ta.
“Hästi. Huvitav aine on.” Täiesti pohhui on tegelt.
“Mis sul Roosta gümnaasiumis hinne oli?”
“Viis.” Ma ei põhjenda, miks.
“Tubli, jätka samas vaimus,” ütleb Siiu-Viiu ja teeb mulle pai. Pärast neljateistkümnendat eluaastat ei oska ma paidesse enam kuidagi suhtuda: nad on üheaegselt nii alandavad kui ka tunnustavad. Luban õpetajale samas vaimus jätkata, kuigi ei usu, et ta tegelikult tahaks, et ma ka edaspidi kõik kontrolltööd maha kirjutaksin. Lippan seejärel klassist välja, sest pean Popovale oma tunnistuse viima. Selleks ajaks, kui kolmandalt korruselt esimesele jõuan, kus Irka klass asub, on suslik juba minu kohta teistelt uurinud ja pärinud. Pidi teine vaikne ja tagasihoidlik olema – see uus poiss. Huvitav, kas ta ootas, et hakkan keemiatunnis lällama ja eluaegseid sõprussidemeid looma? Nii ei ole ometi viisakas.
Popovale meeldivad seltskondlikud ja ilusasti riietuvad inimesed – nii ta mulle oma kauni slaavi aktsendiga ütles. Ka ise on ta seltskondlik ja kahtlemata veendunud oma ilusasti riietuvuses, minu hinnangul neljakümnele lähenev naisterahvas, kes ei tahaks aga kuidagi kahekümnendaid eluaastaid käest lubada. Alati, kui temaga räägin, kohendab ta mu särgikraed või sätib juukseid – ka siis, kui särgikrae on ideaalselt paigas ja soengu kohendamise koha pealt võin väita, et see ei ole lihtsalt kohendatav. Emapoolse suguvõsa pikk liin traatjuustega kahupäid on mulle pärandanud erakordselt tugeva juuksesirutamislihase ja mu juuksed kasvavad ülespidi, nii et võin torgata neisse pastakaid, mis pidama jäävad. Popova enda maitsemeel näib juhinduvat lööklausest “rohkem on parem” ja kui tal oleksid muusad, kes ta igapäevaelu juhendaksid, kannaksid nad nimesid Kuld, Kard ja Sädelev. Nii et Popova ei ole kindlasti mitte see tegelane, kellelt tahaksin moenippe kuulda. Oo ei! Ühtlasi tunneb ta liigset huvi mu eraelu vastu. Kas mul tüdruksõber on? See oli üks esimene küsimus, mis tema kui võõras inimene mulle esitas. Kusjuures ei ole. Ei teagi, kas see on tema silmis halb või mitte, aga tundub, et kui peaksin ka mõne leidma, siis talle meeldiks väga, kui ma ta nii meie esimese suudluse kui ka seksi koha pealt kohe kurssi viiks. Ma ei tunne, et minust ja Popovast võiksid saada parimad sõbrad, kuid luban talle, et lähen kohe ajalooklassi ja teen kõigiga tutvust.
Klassiuks on pärani lahti ja mulle avaneb tavaline vahetunnistseen. Nüüd see siis hakkab. Esmamulje pidi ju kõige tähtsam olema.
Mind tuleb tervitama tumedapäine, kaunis tõsise ja karmi olemisega neiu.
“Johannes, jah? Mina olen Liisa. Tule, ma teen sind oluliste inimestega tuttavaks.”
Seda öeldes ei liigu Liisa näos ükski lihas, mis viitaks mingisuguselegi emotsioonile. Nähtavasti ei ole tegu sellise tüdrukuga, kes nägu naerukortsudega rikkuma või lauseid liigsete epiteetidega rikastama hakkaks, kui tal seda just koolikirjandi tarbeks vaja pole. Tema kõnes ei ole ühtegi ebamäärast vokaali või liigset ebalust, ta hääl on selge ja klaar, sama kehtib ka välimuse kohta – ei midagi häirivat, ei midagi liigutavat. Ta haarab järsult oma peenikeste sõrmedega mul randmest, et mind klassi sisse tirida. Ma võpatan ja vaatan ehmatusega ta poole. Liisa käed on uskumatult külmad, sama külm kui ilu. Tean, et ta on kaunis tüdruk, aga seda tüüpi kaunis, mis ei tõmba ligi, vaid sunnib distantsi hoidma. Huvitav on ka see, et siin klassis on ilmselt paika pandud, kes on oluline ja kes mitte… Igatahes proovin seda esimest viisakusžesti naeratades vastu võtta.
“Seal tahvli juures on Raimo ja Mihkel.”
Mihkel on nähtavasti klassi iluspoiss. Vähemalt ilusaim poiss. Teravad selged näojooned, klaar jume ja modellimõõtudega keha. Raimo aga… Raimo tuletab meelde elevandipoeg Dumbot ja temast kiirgab ka umbes sama palju positiivsust. Või vähemalt selline on esmamulje, sest pärast seda, kui Raimo mulle oma terava, kuid harva hambumusega naeratab, kangastub mulle pigem Stitch. Teate küll seda Disney multikat Hawaii tüdrukust Lilost ja tema tulnuksõbrast Stitchist, kellel on klapplõuad ja nõelteravad hambad.
“Nende kõrval, see Billabongi pusaga, on Kerli,” jätkab Liisa “oluliste inimeste” tutvustamist, “kõigi õpetajate hirm. Ajab õpetajad pöördesse. Ühtlasi väga tark. Sporditüdruk.”
Huvitav, kas Liisa tutvustab inimesi ka tähtsuse järjekorras ja klassi hierarhia põhjal või teeb seda siiski suva järgi? Igal juhul oli Kerli mulle juba silma hakanud, sest ta räuskas midagi klassi ees, kui ma sisenesin. Poisilik ja käre tüdruk, kes meikimisele ega muule säärasele tühjale-tähjale nähtavasti aega ei kuluta. Tundub, et kui temaga hästi läbi ei saa, on siin klassis jamasti, sest ülejäänud lihtsalt istuvad ja kuulavad, mida Kerli seletab, ja ta on nad enda naeruhaar-desse saanud. Kerlil on hetkel käimas klassikaaslastele uute perekonnanimede andmise sketš. Noh nii, et eesnime initsiaal ja perekonnanimi annavad kokku mõne jabura nime. Nagu Lembit Olli nimi oli rahvusvahelistel võistlustel alati tablool L. Oll ja nalja kui palju. Tahvlile on juba kirjutatud Eeva Levant, Raimo Öga ja Mihkel Unamäesuurunenoku. Lisan ka omapoolse nalja: Liisa Ibestusaine. Geniaalne, eks ole? Nähtavasti mitte, ning tundub, et see koomusk oli nüüd küll liiast, sest Liisa teeb selle peale seesuguse kibeda grimassi, nagu oleks kääbuskänguru talle sitta kurku pritsinud. Põlgust oskab ta ikka jube hästi väljendada. Huvitav, mis siis saaks, kui ta prooviks naeratada? Nägu läheks harjumatust lihasimpulsist kindlasti krampi ja pärast jääks tüdruk veel äkki halvatuks. Esialgu peaks alustama lihtsamatest asjadest nagu muigest. Või muige peale mõtlemisest.
“See pikk tüdruk on Marileen.”
Marileen näib arvavat, et kõik, mida Kerli teeb, on lihtsalt nii uskumatult naljakas, et sure või ära ja naera pärast hauas edasi. Ma ei saa teda süüdistada, sest Kerli on tõepoolest naljakas. Mulle lihtsalt ei istu väga see, kui keegi teine inimesi naerutab, tahan alati ise kõige ägedam olla. Ma pean kõigile meeldima, muidu tunnen ennast väärtusetuna. See võis nüüd küll olla liiga aus ülestunnistus, aga nii see on.
“See blond neiu ukse juures on Eeva, klassi emme, meister-sportlane, sulgpallur, teeb nalja, tore türuk on.” Eeva seisab ukse juures ja lehvitab.
“Pikk lokk on Karmo. Pervar.”
Karmot ei kõiguta see kommentaar sugugi ja peale kerge silmapöörituse ei tule sealt mingisugust reaktsiooni.
“Hei, pervar!” ütlen ma. Karmol on suva, sest ta nillib parasjagu üht punapäist kaunitari.
“Punapea on Bianka. Meie vikerkaar.” Vikerkaar on küll üks paljulubav, kuid samas mittemidagiütlev tutvustus, eks pean ise välja uurima, mida Liisa selle all mõtles.
Ukse juurest kõlab köhatus ja sisse astub ajalooõpetaja. Noobel ja aristokraatlikult sihvakas proua, keda võiksin vabalt ette kujutada vanas Roomas ringi jalutamas ja maailma üle filosofeerimas, ent kuna ajarännakud ei ole võimalikud, ja kui ka oleks, olen kindel, et jalutamine
