rutuga tahvlilt oma nimehuumorisketši ja ka teised jätavad jutustamise ja taidlemise ning ruttavad kohtadele. Vaatan ringi, et endale koht leida, ja olen veendunud, et pean raudselt õpetaja vastaslauas istuma, nagu tavaliselt kõige viimased klassi sisenejad seda tegema peavad.
“Sa võid täna minu kõrval istuda, mu pinginaaber on praegu reisi peal,” sosistab Liisa mu ebalust märgates.
Vedukas. Näib, et oluliste inimeste ring on läbi võetud ja ilmselgelt on Liisa ise üks olulisim. Istun ta kõrvale ja mulle tundub, et olengi vist popis seltskonnas sees. Või vähemalt on ankeet läbivaatamisel, sest hetkel on mul veel uue ja huvitava poisi maine, mis on aga kiire kaduma ja millegi muuga asenduma. Küll ma hakkama saan. Olen alati saanud.
Liisa ees istuvad Karmo ja Mihkel, meie tagapingis on Marileen ja Kerli. Huvitav, kuhu ma siis istun, kui too pinginaaber tagasi tuleb…
Üksi istub vaid rasupeast sell – hektilise olemisega poiss, kes näeb välja nagu koduakvaariumi vuntsidega põhjakoristajakala, ja hetkel tundub mulle, et targem oleks vist pigem ise üksi istuda, kui riskida temaga sõbrustama hakata.
“Kas sa alles kolisid Tallinna?” küsib Kerli eespingist üle õla sosistades, sel ajal kui meie ajalooõpetaja konspekti otsib.
“Mu vanemad on alati siin elanud, ma ise võtsin selle tripi ette ja elasin natuke aega Roostal.”
“Miks?”
Olen pärit Lasnamäelt ja nende hallide klotside vahel möödus mu lapsepõlv, kujunesid sõbrad ja seltskonnad. Kui üldjuhul kangastub inimestel Lasnamäe nime kuuldes midagi kalki ja koledat, siis minul assotsieerub see ikkagi lapsepõlvenostalgiaga. Olgu kant nii kole ja hirmus kui tahes, lapsed leiavad sealt ikka rõõmu ja mängu üles. Kuni kuuenda klassini olin paljulapselise pere viks ja viisakas, puhta viieline kiituskirjaga õpilane, kes nägi tänu rootsi sugulastelt saadud abipakkidele ka piisavalt cool välja, et olla klassi kõige popim poiss.
Meie klassijuhataja, va susserdaja, tegi meile vaat et iga nelja kuu tagant “anonüümseid” küsitlusi, kus pidi märkima, milline tüdruk sulle kõige rohkem meeldib, või juhul, kui sa ise juhtusid tüdruk olema, milline poiss sulle meie klassist kõige rohkem meeldib. Noored tärkavad seksuaalvähemused pidid seal küsitluses ilmselt lihtsalt bluffima. Igal juhul olin stabiilne üldvõitja ja kui tuli aeg valida Mister Lasnamäe Põhikool, tundus see teistele poistele mõttetu konkurss, sest võitja oli ju ammu ette teada. Tegime siiski selle kadalipu läbi ja pärast seda, kui olin lubanud annetada oma kujutletava miljon krooni lastekodule ja sõita üksikule saarele hea sõbra, raamatu ja taskunoaga, selgus tõsiasi, et jäin hoopis teiseks. Võitjaks tuli nii mulle kui ka talle endale suureks üllatuseks minu parim sõber Marek, kes btw on hetkel Eestis kõrgelt tunnustatud noor kümnevõistleja. Olen kindel, et süüdi oli kehv punktisüsteem ja mu austajad lihtsalt ei osanud hästi arvutada, sest iga vooru eest anti eraldi punkte ja pärast loeti need kokku. Umbes siis algas ka mu allakäik.
Enne ema haigust olime suur õnnelik musterpere. Tõmmu pruunisilmne endine nõukogude meistersportlasest kangelas- ema ja kahekordse kõrgharidusega insenerist maskuliinne linalakk isa – nagu sotsialistlik piltpostkaart, eks ole? Elasime kõigi mugavustega uues läikiva parketiga neljatoalises korteris, kus oli soe vesi, ja tänu ema kombele tihtipeale sünnitada saime esimesena oma mikrorajoonis lauatelefoni. Vahel käisid erinevad Pere ja Kodu tüüpi väljaanded meie kõigi mugavustega uues läikiva parketiga Lasnamäe korteris meie paljulapselist peret pildistamas.
Nagu öeldud, on mul kaks õde ja kaks venda: Olav, Ege, Paul ja minu kaksikõde Kreete. Kreete sündis nelikümmend seitse minutit varem, mis teeb minust noorima lapse, ja ema oleks ka minu ilmaletulemiseta kangelasema medali kätte saanud. Kui segada tõrvakarva traatjuustega ema ja ebe-blondi isa geenipagas, on tulemuseks viis päris korraliku välimuse, kuid ebamäärase juukse- ja silmavärviga last.
Kuid kulus nii meie särav parkett kui ka pereharmoonia.
Mu skisofreeniline ema läks aina väljakannatamatumaks ja virutas oma hoogudega meie pere õnne aina uuesti ja uuesti vastu köögiseina ning kui enam polnud midagi loopida, kukkusid ka kahhelplaadid seinalt maha. Ta suutis mu lapsemõistuse niiviisi sõlme keerata ja vastu maad suruda, et leidsin end, selle asemel et kooli minna, kell seitse hommikul esikupõrandalt värisemas.
Mul kujunes välja kindel ja läbitestitud kodunt ärajooksmise skeem. Kuigi elasime üheksandal korrusel, ei tohtinud lifti kasutada, sest seda oodates jõudis kriiskav ema mind koju tagasi lohistada. Tuli joosta trepist alla ja peita end laste mänguväljakute taha, sest kohe bussipeatuse poole joostes leidis ema mu alati üles ja sealt kujunes minu tagasitoimetamine piinlikuks ja kärarikkaks protsessiks, nii et sain oma hullumeelset ema näidata kogu mikrorajoonile. Nüüd oskaksin samasuguses olukorras muidugi märksa paremini käituda, kuid üheteistaastasele poisile – ükstapuha kui nutikaks ja täiskasvanulikuks ta ennast ka ei pea – käisid psüühiliselt haige ema hüsteeriahood üle jõu ja hinge. Kogu mu elu oli täis kaost. Valatud täis vedelat kaost, mis halvas kõikjale tungides mu meeled, ja ma ei saanud pidevas paanikas ringi hulpides peagi ka ise enam aru, kus pool on õhupiir, ning lõin end ikka ja jälle peaga vastu põrandat. Olin uppumas ja kuskilt ei paistnud kedagi, kes kraanid kinni keeraks. Ema kooris kõik emotsioonid, mis mul anda olid.
Pärast haigushoogude kulminatsiooni leidsin ennast räämas kodust, kus tapeet narmendas ja ületöötanud ema vare tuikus oma toast välja ainult selleks, et nuttes endale õli ja suhkruga kaerahelbeid praadida. Olav kolis rahuvalvajana Bosniasse, Paul läks Tartu ülikooli ning Kreete kolis esmalt Ege poole, kus elades õnnestus tal saada stipendium mingisse Tai internaatkooli. Ege jäi Tallinna ja tavaliselt ma tema juurde ka põgenesin, aga kadunud olid peamised tugipunktid, millele vähegi toetuda sain.
Mu mälu oli halb, õppeedukus langenud, puudusin koolist tihti ja seda peamiselt kodustel põhjustel. Hängisin ringi ohtliku rahvaga. Alternatiiv kooli minemisele oli osta neli pudelit viskit ja minna kohe hommikul klassiõe Jessi poole jooma. Nii kestis see kaks aastat, kuni olin olukorras, kus mul ei olnud ei õiget kodu ega sõpruskonda, sest mõlemat asendas kahtlane ja ohtlik aseaine.
Pidin midagi muutma.
Nii Roosta kui ka Tallinna Rootsi gümnaasium ehk siis TRG on rootsi keelt õpetavad koolid. Roosta sellepärast, et seal oli varem rannarootslaste asula, ja kuna rootslased pagesid ammu üle mere, siis tegelevad seal traditsioonide elushoidmisega motiveeritud eestlased. Nende eestvedamisel ja Rootsi riigi abiga on seal nüüd ka internaatkool. Tallinna Rootsi gümnaasiumi asutas aga Rootsi kunn, ja nutikamad suudavad sellest ise edasi järeldada. Roostal õpetatakse kogu koolile rootsi keelt, TRGs on üks selle keele klass.
Rootsi keele õppimine tundub mulle täpselt sama tüütu kui keemia või mis tahes teise aine tuupimine ja ma tõesti ei näe ennast kunagi seda keelt praktikas kasutamas. Roostale pagesin hoopis teistel põhjustel kui suure huvi tõttu rootsi keele vastu. Sellegipoolest olin selles aines üks tublimaid poisse ja puhas viieline. Siin, Tallinnas, on meie õpetaja naine, kes on koostanud kõigile kolmele Eestis rootsi keelt õpetavale keskkoolile õppeprogrammid. Roosta nelja tunni nädalas asemel on siin rootsi keelt kuus tundi ja ma natuke kardan oma taseme pärast.
Keeltemaja asub teisel pool munakivilist Suur-Kiriku tänavat, ja vudin, koolikott käes, läbi lumesaju sinna. See hoone pole renoveerimist veel tunda saanud – kõik on ilusasti kulunud ning kriuksub ja nagiseb.
Klassiruum on väike ja lauad paigutatud ringikujuliselt, nii et istun taas kord kõige õpetajapoolsemasse äärde, Reelika kõrvale. Minu keelerühma on nn olulistest inimestest veel sattunud Kerli, Liisa, Marileen, Eeva ja Raimo. Ülejäänud on näod, kellele pole veel nime tekkinud. Ma pole kunagi käinud nii suures klassis, kus on kolmkümmend kuus õpilast, ja kui kooli peal ringi jalutan, siis ei tea endiselt
