“tuleb kindlaks teha, kas vang on tõepoolest surnud. Ega ma teie veendumuses, teie oskustes ei kahtle, lihtsalt minu enda vastutuse pärast.”
Mõni aeg valitses absoluutne vaikus, nii et Dantès, kes kogu aeg hoolega kuulatas, arvas, et arst katsub ja uurib teist korda laipa.
“Võite olla rahulik,” ütles siis arst, “ta on surnud, ma vastutan selle eest.”
“Te teate, härra,” ütles vanglaülem, jäädes oma seisukoha juurde kindlaks, “et säärastel juhtumitel me ei lepi tavalise läbivaatusega; vaatamata sellele, et asi näib kindel, lõpetage asi ära ja täitke seaduses ettenähtud juhtnöörid,”
“Ajage raud tuliseks,” ütles arst, “aga see on tõepoolest tarbetu ettevaatus.”
Käsk ajada raud tuliseks pani Dantèsi judisema.
Kostsid künd sammud, uks kriiksus, keegi käis kongis edasi-tagasi; mõne aja pärast tuli valvur sisse ja ütles:
“Söed ja raud on siin.”
Jälle oli natuke aega vaikne, siis kostis põleva liha särinat ja lämmatav, iiveldamaajav lõhn tungis isegi läbi müüri, mille taga Dantès õudusega kuulas.
Kõrbenud inimliha lõhna tundes tõmbus Dantèsi laup märjaks ja ta arvas, et minestab.
“Näete nüüd, härra, ta on tõesti surnud,” ütles arst. “Kandade põletamine on otsustav: vaene hull on oma hullumeelsusest paranenud ja vangipõlvest vabanenud.”
“Kas ta nimi polnud Faria?” küsis koos vanglaülemaga tulnud ohvitser.
“Jah, härra, ja tema enda jutu järgi olnud see vana suguvõsanimi. Ta oli muide väga õpetatud mees ja üsna mõistlik kõigis asjus, mis ei puutunud tema varandusse, aga selles küsimuses, peab tunnistama, oli ta tõesti väljakannatamatu.”
“Seda haigust nimetame meie monomaaniaks,” ütles arst.
“Kas teil ei tulnud tema üle kunagi nuriseda?” küsis vanglaülem valvurilt, kes oli abeele süüa toonud.
“Mitte kunagi, härra ülem.” vastas vangivalvur. “Mitte kunagi, mitte üksainus kord! Vastupidi: mõnikord ta isegi lõbustas mind, jutustades mulle lugusid. Ühel päeval, kui mu naine oli haige, andis ta mulle isegi ühe retsepti, mis mu naise terveks tegi.”
“Seda ma ei teadnudki, et tegemist oli minu kolleegiga,” ütles arst. “Ma loodan, härra vanglaülem, et te kohtlete teda vastavalt,” lisas ta naerdes.
“Jah muidugi, olge mureta, ta maetakse nagu kord ja kohus, kõige uuemas kotis, mida on võimalik leida. Kas te olete rahul?”
“Kas me selle viimase asjatoimetuse peame tegema teie juuresolekul?” küsis üks vangivalvur.
“Loomulikult, aga kiirustage. Ma ei või ometi kogu päevaks siia kongi jääda.”
Jälle oli kuulda inimeste edasi-tagasi käimist, siis kostis Dantèsi kõrvu riidekahinat, voodivedrude naginat, siis raske sammu põntsumist kivipõrandal, nagu oleks keegi ränka koormat kandnud, siis nagises voodi uuesti raskuse all, mis sinna tagasi tõsteti.
“Nägemiseni õhtul,” ütles vanglaülem.
“Kas missat ka peetakse?” küsis üks ohvitser.
“Võimatu,” vastas vanglaülem. “Lossi kaplan palus mult eile vaba nädala, et teha väike reis Hyères’i. Lubasin oma vangide eest selle aja vältel vastutada. Vaene abee poleks pidanud nii väga kiirustama, siis oleks ta reekviemi saanud.”
“Oh, ta on vaimulik,” sõnas arst tema elukutsele omase jumalakartmatusega. “Jumal võtab tema ametit arvesse ja ei valmista põrgule kurja lõbu sellega, et saadab talle ühe preestri.”
Rumala nalja peale kostis naerulagin.
Vahepeal jätkati ettevalmistusi surnu matmiseks.
“Nägemiseni õhtul!” ütles vanglaülem.
“Mis kell?” küsis valvur.
“Kella kümne või üheteistkümne paiku.”
“Kas surnuvalvet peetakse?”
“Milleks? Kong pannakse lihtsalt lukku, nagu oleks ta elus.”
Sammud kaugenesid, hääled jäid nõrgemaks, uks mürtsatas, lukk kriiksus, riivid rägisesid ja sünge vaikus, üksindusest hullem surmavaikus vallutas kõik, kaasa arvatud noormehe tardunud südame.
Siis lükkas ta põrandakivi aeglaselt peaga üles ja vaatas kongis uurivalt ringi.
Kong oli tühi: Dantès ronis käigust välja.
XX
IFI KINDLUSE SURNUAED
Aknast langevas nõrgas ähmases valguses paistis voodil piklik jämedast lõuendist kott, mille sees laiade kortsude all võis aimata pikka ja kanget kogu: see oli abee Faria surilina, mis valvurite jutu järgi maksis nii vähe. Kõik oli niisiis läbi. Juba eraldas füüsiline takistus Dantèsi tema vanast sõbrast: enam ei näinud ta sõbra silmi, mis olid jäänud lahti, otsekui tahaks ta vaadata teisele poole surma; enam ei saanud ta pigistada osavat kätt, mis oli kergitanud loori tema jaoks peidetud asjade eest. Faria, kasulik ja hea kaaslane, kellega ta oli nii väga harjunud, elas nüüd vaid tema mälestustes. Ta istus kohutava voodi servale ja sünge, kibe nukrus vallutas ta.
Üksi! Ta oli jälle üksi! Oli tagasi langenud vaikusesse, ta ees oli jälle tühjus!
Üksi! Enam ta ei näe, ei kuule ainsa inimolevuse häält, kes teda maa peal hoidis! Kas ei oleks õigem minna, nagu läks Faria, jumalalt nõudma elu mõistatuse võtit, riskides sinna minna läbi sünge kannatustevärava?
Enesetapumõte, mille ta sõber oli oma juuresolekuga eemale peletanud, tõusis nüüd nagu viirastus Faria laiba kõrvale.
“Kui ma võiksin surra,” ütles ta, “läheksin ma sinna, kuhu tema läheb, ja kindlasti ma kohtaksin teda. Aga mil viisil surra? See on nii lihtne,” lisas ta naerdes, “ma jään siia, kargan kallale esimesele inimesele, kes siia sisse astub, kägistan ta ära ja mind giljotineeritakse.”
Aga suurte kannatustega on nagu suurte tormidega, kuristik on kahe laineharja vahel – Dantès põrkas tagasi häbistava surma eest ja sööstis teda vallanud ahastusest ägedasse elu- ja vabadusejanusse.
“Surra! Oh ei!” hüüdis ta. “Ei tasunud vaeva nii kaua elada, nii kaua kannatada, et nüüd surra! Surm oli hea siis, kui ma seda otsustasin tol korral, aastate eest; aga nüüd tähendaks see tõepoolest närusele saatusele liigset kaasaaitamist. Ei, ma tahan elada, tahan võidelda kuni lõpuni; ei. ma tahan tagasi võita õnne, mis mult ära võeti! Ma unustasin, et enne kui ma suren, pean ma oma timukaid karistama ja võib-olla ka, mine tea, mõnele sõbrale tasuma. Aga praegu olen ma siia unustatud ja oma kongist pääsen ma välja ainult nii, nagu abee Faria.”
Selle lause peale Edmond tardus, ta silmad vaatasid ainiti nagu inimesel, kellele on äkki mingi mõte tulnud, aga keda see mõte kohutab; ta tõusis äkki püsti, pani käe laubale, nagu tuleks pööritus peale, astus kongis paar sammu edasi-tagasi ja seisatas uuesti
