kus mul on au Teiega arukalt juttu ajada. Kui Te oleksite olnud Thalestris Philippose poja Aleksandri ajal, siis oleksid need kuningad Teie juurde reisinud.
Ma palun taevavägesid, et Teie naudingud oleksid segamatud, Teie ilu kestev ja Teie õnn lõputu.
ÜHESILMALINE
Kuningas Moabdari3 ajal elas Babülonis4 noormees nimega Zadig, kelle sünnipärast õilsat loomust oli lihvinud hea kasvatus. Ta oli rikas ja noor, kuid mõistis oma kirgi talitseda; ta ei teeselnud eales, ta ei tahtnud sugugi, et temale alati õigus jääks, ja inimeste nõrkusi oskas ta austada. Kõik panid väga imeks, et tema sädeleva vaimu pilkenoodid ei tabanud kunagi toda segast, katkendlikku ja lärmakat jutuvada, noid arutuid laimukõnesid, nõmedaid otsuseid, jämedaid nalju, kogu seda tühja sõnamulinat, mida Babülonis vestluseks nimetati. Zarathustra esimesest raamatust oli Zadig5 teada saanud, et enesearmastus on nagu tuulest paisutatud õhupall, kust pääsevad valla tormid, kui seda vaid torgata. Zadig ei hoobelnud iial oma võitudega naiste juures ega põlanud neid. Ta oli suuremeelne; ta ei kartnud teha meelehead tänamatutele, käies Zarathustra kuulsa juhtnööri järgi: „Kui sa sööd, siis anna süüa ka koertele, kuigi nad peaksid sind hammustama.“ Ta oli nii arukas, kui inimene olla võib, sest ta püüdis elada arukate seltsis. Talle oli õpetatud muistsete kaldealaste6 tarkusi, ta tundis looduse füüsikaseadusi sellistena, nagu neid tol ajal tunti, ja metafüüsikast teadis ta, mida on teatud kõikidel aegadel, see tähendab väga vähe. Hoolimata kaasaja uuest filosoofiast, oli Zadig kaljukindlalt veendunud, et aastas on kolmsada kuuskümmend viis ja veerand päeva7 ja et päike on maailma keskpunkt8. Kui peamaagid9, täis solvavat kõrkust, talle kuulutasid, et tal on mässulised arusaamad ja et ainult riigivaenlane võib uskuda, et päike pöörleb ümber iseenda10 ja et aastas on kaksteist kuud11, siis vaikis Zadig, ilmutamata viha või põlgust.
Zadig, kellel oli palju vara ja järelikult ka sõpru, hea tervis, meeldiv välimus, õiglane ja mõõdukas vaim, siiras ja õilis süda, arvas, et ta võib olla õnnelik. Ta pidi abielluma Sémire’iga, kes oma ilu, päritolu ja varanduse poolest oli Babüloni parim partii. Zadigi kiindumus oli sügav ja vooruslik, Sémire armastas Zadigi kirglikult. Õnnelik silmapilk, mis neid ühendama pidi, oli kätte jõudmas, kui nad ühel päeval Eufrati kaldaid palistavate palmide all kahekesi Babüloni väravate poole jalutades nägid endale vastu tulemas võitlusvalmis mehi mõõkade ja nooltega. Need olid ühe ministri õepoja, noore Orcani12 ihukaitsjad, kellele tema onu ümber lipitsejad olid sisendanud, et talle on kõik lubatud. Orcanil polnud ühtegi Zadigi meeldivat omadust ega voorust; kuid ta arvas, et on kaugelt rohkem väärt, ja oli meeleheitel, et Sémire ei eelistanud teda. Armukadedus, mille ainus põhjus oli edevus, pani teda uskuma, et ta neiut meeletult armastab. Ta tahtis Sémire’i ära röövida. Röövijad haarasid neiust kinni ja vägivallatuhinas haavasid teda ning panid voolama olendi ere, kelle nägemine oleks Imause13 mägede tiigridki heldima pannud. Sémire’i karjed lõhestasid taeva vaikust. Ta hüüdis:
„Mu kallis kaasa! Mind kistakse ära mu jumaldatu käest!“
Sémire ei hoolinud sugugi teda ähvardavast ohust ja mõtles üksnes oma kallile Zadigile. Samal ajal kaitses Zadig teda kogu jõuga, mida annab mehisus ja armastus. Kõigest kahe orja abiga kihutas ta röövijad põgenema ja viis enda juurde minestanud ja verise Sémire’i, kes lõi silmad lahti ja oma vabastajat nähes ütles:
„Oo, Zadig, ma armastasin teid kui oma abikaasat, nüüd armastan teid kui inimest, kellele võlgnen oma elu ja oma au.“
Kunagi pole olnud heldinumat südant kui Sémire’i oma. Kunagi polnud võluvam suu väljendanud kirglike sõnadega liigutavamaid tundeid, mida on sünnitanud suurim heategu ja seadusliku abielu õrnusepuhang. Sémire’i haav oli kerge, ta paranes varsti. Zadig oli palju ohtlikumalt haavatud. Nool oli sattunud silma lähedale ja haav oli sügav. Sémire palus jumalatelt ainult üht: et ta armastatu terveks saaks. Päeval ja ööl voolasid ta silmist pisarad; ta ootas hetke, mil Zadigi silmad võiksid tema pilgust rõõmu tunda. Aga mädapaise, mis oli haavatud silma juurde tekkinud, pani kartma kõige halvemat.
Läkitati isegi Memphisesse14 kuulsa arsti Hermese järele, kes tuli suure kaaskonnaga kohale. Ta vaatas haige läbi ja kuulutas, et Zadig jääb silmast ilma; ta kuulutas ette isegi päeva ja tunni, millal see saatuslik sündmus peab aset leidma.
„Kui see oleks olnud parem silm,“ ütles ta, „oleksime selle terveks teinud, aga vasaku silma haavad on parandamatud.“
Kogu Babülon tundis Zadigile kaasa ja imetles Hermese suuri teadmisi. Kaks päeva hiljem lõhkes paise iseenesest: Zadig sai täiesti terveks. Hermes kirjutas raamatu, kus ta tõestas, et Zadig poleks tohtinud terveks saada. Zadig ei lugenud seda. Aga niipea kui ta välja võis minna, tahtis ta külastada neiut, kes oli tema eluõnn ja kelle jaoks üksi tal oligi silmi vaja. Sémire oli kolme päeva eest maale sõitnud.
Teel sai Zadig kuulda, et kaunis daam oli avalikult kuulutanud, kui ületamatult vastikud on talle ühesilmalised, ja et ta oli eelmisel õhtul Orcaniga abiellunud. Zadig langes selle sõnumi peale oimetult maha; ahastus viis ta haua äärele; ta oli väga kaua haige; aga viimaks sai mõistus vaevast võitu ja läbielatud kohutav katsumus aitas tal isegi lohutust leida.
„Et minust sai õukonnas kasvanud neiu julma tuju mängukann,“ ütles Zadig, „siis pean võtma endale abikaasaks kodanikuneiu.“
Ta valik langes Azorale, kes oli väga arukas ja linna kõige paremast perekonnast pärit; Zadig abielluski temaga ja nautis kuu aega kõige õrnemat abieluõnne. Zadig pani ainult tähele, et Azora on pisut kergemeelne ja kaldub enamasti arvama, et kõige kaunimad noormehed on ka kõige targemad ja mehisemad.
NINA
Ühel päeval tuli Azora jalutuskäigult tagasi hirmus vihaselt ja avaldas valju häälega oma nördimust.
„Mis teil viga on, kallis naine?“ küsis Zadig. „Mis on teid niiviisi endast välja viinud?“
„Oh, teiega oleks niisamuti,“ vastas Azora, „kui te oleksite näinud seda, mille tunnistajaks mina olin. Ma käisin lohutamas noort lesknaist Cosrou’d, kes kaks päeva tagasi oli oma noore mehe matnud oja lähedale, mis nurme veeres voolab. Oma ahastuses oli ta jumalatele tõotanud, et jääb haua juurde nii kauaks, kuni oja selle kõrval voolab.
“Tõepoolest austusväärne naine,“ ütles Zadig, „kes oma meest tõeliselt armastas!“
„Ah, kui te teaksite, mida ta siis tegi, kui ma teda vaatama läksin!“
„Mida siis, mu kaunis Azora?“
„Ta püüdis oja voolusängi kõrvale juhtida.“
Azora sõitles nii pikalt, süüdistas nii ägedalt noort lesknaist, et see vooruseparaad Zadigile sugugi ei meeldinud.
Zadigil oli sõber nimega Cador, üks neid noormehi, kes tema naise meelest oli ausam ja rohkem väärt kui teised; Zadig võttis Cadori oma usaldusaluseks ja püüdis tõhusa kingitusega võimaluse piirides tema truudust kindlustada. Azora oli veetnud kaks päeva sõbratari
Moabdar – autori poolt väljamõeldud isik.
vanaaja rikkaim ja suurim linn Mesopotaamias Eufrati kaldal; nüüdsest Bagdadist lõunas.
(u. 1000 – 500 e.m.a.) – pärsia usundi rajaja; ta rangelt dualistlik usundiõpetus avaldas suurt mõju ristiusule.
vanaaja semiidi hõimud, kes võitlesid Assüüriaga Babüloonia pärast. 625. e.m.a. tuli Babülonis võimule Kaldealaste dünastia ja sellest peale hakkasid kaldealased tähistama babüloonlasi üldse.
Vana-Egiptuse süsteemi järgi oli aastas 365 päeva.
Voltaire’i ajal ei kiitnud kirik heaks heliotsentrilise maailmasüsteemi teooriat.
antiikajal vanapärsia, meedia või kaldea preester.
Koperniku väitega, et Maa tiirleb ümber Päikese, pööreldes seejuures ümber oma telje, katoliku kirik ei nõustunud.
Babülonis lisati aeg-ajalt kaheteistkümnele kuule kolmeteistkümnes.
Orcani all mõtleb Voltaire oma vaenlast Guy-Auguste de Rohan-Chabot’d (1683–1760).
Himaalaja vanaaja nimetus.
Vana-Egiptuse pealinn.
