palus Cador luba temaga rääkida ja nad nutsid koos. Järgmisel päeval nutsid nad vähem ja sõid koos lõunat. Cador pihtis talle, et sõber oli suurema osa oma varandusest temale, Cadorile, jätnud, ja andis Azorale mõista, et ta oleks õnnelik, kui võiks Azoraga oma varandust jagada. Daam nuttis, vihastas, leebus; õhtusöök kestis kauem kui lõunasöök; vestlus oli palju usalduslikum: Azora kiitis kadunut, aga ta tunnistas, et Zadigil oli olnud puudusi, millest Cador on vaba.
Keset õhtusööki kaebas Cador ägedat põrnavalu; murelik ja abivalmis daam laskis tuua kõik parfüümid, millega ta end lõhnastas, et proovida, kas vahest mõni aitab põrna- haiguse vastu; ta kahetses südamest, et kuulsat Hermest enam Babülonis ei olnud; ta söandas isegi katsuda kohta, kus Cador teravat valu tundis.
„Kas te väga kannatate selle piinarikka haiguse käes?“ küsis Azora kaastundlikult.
„Ta viib mind mõnikord haua äärele,“ vastas Cador, „ja on ainult üks arstim, mis võib mu piina kergendada – tuleb peale panna eelmisel päeval surnud mehe nina.“
„Imelik arstim,“ ütles Azora.
„Mis ta imelikum on,“ vastas Cador, „kui isand Arnou kotikesed ajurabanduse vastu15.“
See kaalutlus ja noormehe ülisuured väärtused panid daami otsustama.
„Lõppude lõpuks,“ ütles ta, „kui mu mees läheb eilsest maailmast üle Tšinvati16 silla homsesse maailma, ei hakka ingel Asrael17 teda ometi sellepärast tagasi ajama, et ta nina oli esimeses elus pisut pikem kui teises?“
Ja ta võttis habemenoa ning läks mehe hauakambrisse; ta kastis seda silmaveega ja astus ligemale, et ära lõigata Zadigi nina, kes täies pikkuses hauas lamas. Zadig tõusis, varjas ühe käega oma nina ja haaras teisega habemenoast.
„Proua, ärge tõstke nii väga häält noore Cosrou vastu,“ ütles ta, „minu nina lõikamise kavatsus on võrdväärne oja kõrvalejuhtimisega.“
KOER JA HOBUNE
Zadig koges, et esimene abielukuu, nagu on Zendi raamatus18 kirja pandud, on mesikuu ja teine on kibedusekuu. Mõne aja pärast oli ta sunnitud Azora ära saatma, sest elu temaga oli muutunud võimatuks, ja ta otsustas õnne otsida looduse uurimises. „Ei ole õnnelikumat inimest,“ ütles ta, „kui filosoof, kes loeb seda suurt raamatut, mille Jumal on meie silme ette pannud. Tõed, mida ta avastab, kuuluvad temale; ta toidab ja ülendab oma hinge; ta elab rahus; tal ei tule midagi karta inimeste poolt ja tema õrn abikaasa ei tule tal nina peast lõikama.“
Neist mõtetest tiivustatult, asus ta elama maamajja Eufrati kaldal. Seal ei tegelnud ta arvutamisega, mitu tolli vett voolab ühe sekundi jooksul silla kaare alt läbi või kas hiirekuus langeb üks kuupliin19 vihma rohkem maha kui lambakuus. Ta ei kujutlenud sugugi, et võiks ämblikuvõrgust siidi või katkistest pudelitest portselani teha20; eelkõige õppis ta põhjalikult tundma taimi ja loomi ning omandas peagi nii terava pilgu, et avastas tuhat erinevust seal, kus teised inimesed vaid ühetaolisust nägid.
Ühel päeval, kui ta metsatuka servas jalutas, nägi Zadig enda poole jooksvat kuninganna eunuhhi21, kannul hulk ohvitsere, kes näisid olevat väga suures mures ja sagisid edasi-tagasi nagu täiesti endast väljas inimesed, kes otsivad midagi väga hinnalist, mille nad ära on kaotanud.
„Noormees, kas te pole näinud kuninganna koera?“ küsis peaeunuhh.
Zadig vastas tagasihoidlikult: „See on emane koer.“
„Teil on õigus,“ kinnitas peaeunuhh.
„See on tilluke spanjel. Ta on hiljaaegu pojad toonud; ta lonkab esimest vasakpoolset jalga ja tal on väga pikad kõrvad.“
„Te siis nägite teda?“ küsis enese hingetuks jooksnud eunuhh.
„Ei, ma ei ole teda kunagi näinud ja ma ei ole kunagi teadnud, et kuningannal on koer,“ kostis Zadig.
Saatuse kummalise tuju tõttu oli kuninga tallide kõige toredam hobune enese täpselt samal ajal Babüloni tasandikul tallipoisi käest lahti kiskunud. Jäägermeister ja kõik teised aukandjad otsisid teda taga niisama murelikult, kui peaeunuhh oli koera taga otsinud. Jäägermeister pöördus Zadigi poole ja küsis, kas ta pole näinud kuninga hobust mööda minemas.
„See hobune kihutab suurepäraselt nelja,“ vastas Zadig, „ta on viis jalga kõrge ja kabjad on tal väikesed; ta saba on kolm ja pool jalga pikk; tema suuraudade nupud on kahekümne kolme karaadisest kullast, kabjarauad on üheteistkümneteenarisest hõbedast.“
„Kuhupoole ta läks? Kus ta on?“ küsis jäägermeister.
„Ma ei ole teda näinud,“ vastas Zadig, „ja ma ei ole temast kunagi midagi kuulnud.“
Jäägermeister ja peaeunuhh ei kahelnud, et Zadig oli varastanud kuninga hobuse ja ka kuninganna koera; nad viisid ta suure desterhami22 ette, kes mõistis talle karistuseks nuudinuhtluse ja eluajaks Siberisse saatmise. Vaevalt oli kohtuotsus langetatud, kui hobune ja koer juba üles leiti.
Kohtunikud seisid piinarikka paratamatuse ees muuta oma otsust; aga nad mõistsid Zadigilt välja nelisada kulduntsi selle eest, et ta ei öelnud, et ta polnud näinud seda, mida oli näinud. Kõigepealt tuli trahv ära maksta; pärast seda sai Zadig õiguse ennast kaitsta suure desterhami ees ja ta rääkis nõnda:
„Õigluse tähed, teadmise sügavikud, tõe peeglid, mis on rasked kui tina, tugevad kui raud, säravad kui teemant ja sarnanevad paljus kullaga23! Et mulle on antud luba austusväärse kogu ees kõnelda, vannun ma Ahuramazda24 nimel, et ma pole kunagi näinud kuninganna lugupeetavat koera ega kuningate kuninga püha hobust. Vaadake, mis minuga juhtus. Ma jalutasin metsatuka poole, kus ma kohtasin auväärt eunuhhi ja kuulsusrikast jäägermeistrit. Ma nägin liival ühe looma jälgi, ja ma võisin otsustada, et need kuulusid väikesele koerale. Väikestele liivakühmudele jäänud kerged ja pikad jäljed käpajälgede vahel näitasid mulle, et tegu oli väikese koeraga, kellel olid rippuvad nisad, ja kes oli järelikult hiljaaegu pojad toonud. Teises suunas minevad jäljed, mis näisid olevat kogu aeg esikäppade kõrval liiva pealispinda riivanud, ütlesid mulle, et tal on väga pikad kõrvad; ja kuna ma panin tähele, et liiv oli kolme käpa all sügavamale vajunud kui neljanda all, sain ma aru, et meie austusväärse kuninganna koer on pisut lombakas, kui tohib nii öelda.
Mis puutub kuningate kuninga hobusesse, siis teadke, et metsateedel jalutades panin ma tähele hobuseraudade jälgi: nad olid üksteisest täpselt ühekaugusel. See hobune kihutab suurepäraselt nelja, laususin endamisi. Kahel pool kitsukest teed, mis oli vaid seitse jalga lai, oli tolm puudelt nii paremalt kui ka vasakult – tee keskelt kolme ja poole jala kaugusel – ära pühitud. Sel hobusel on kolme ja poole jala pikkune saba, mõtlesin ma, millega ta paremale ja vasakule vehkides on tolmu maha pühkinud. Puude all, mis viie jala kõrgusel võlvi moodustasid, nägin ma okstelt äsja langenud lehti ja taipasin, et hobune oli neid puu- dutanud, ja järelikult on ta viis jalga kõrge. Mis puutub tema suuraudadesse, siis peavad need olema kahekümne kolme karaadisest kullast, sest suuraua nuppudega oli ta puutunud vastu ühte kivi, mille teadsin olevat proovikivi, sest olin seda ise kasutanud. Lõpuks otsustasin ma jälgede
Tol ajal elas babüloonlane nimega Arnou (Arnou all mõtleb Voltaire Pariisi tolleaegset apteekrit Arnoult’d, kes hakkas esimesena ravimeid reklaamima (Tõlkija.)), kes ajalehes kuulutas, et ravib ja väldib ajurabandust kaela riputatud kotikese abil (Autori märkus.)
Tšinvati – vanairaani usundis sild, kust surnute hinged üle pidid minema.
ingel Asrael on surmaingel, kes võtab vastu surnute hinged.
Zendi raamat (tavaliselt zent-avesta või avesta) – vanairaani usundi masdaismi (ka zoroastrism) püha raamat.
liin – vana pikkusühik, mis oli maati erinev (näit. Saksamaal 1712 tolli = 2,1795 mm)
Voltaire vihjab katsetele, mida tegid tolle aja tuntud mehed Pitot, Lahire ja R6aumur; eunuhh – kohitsetud haaremivalvur.
eunuhh – kohitsetud haaremivalvur
desterham on kuninga suurkohus
Voltaire pilkab siin idamaadele omast pompoosset kõnestiili.
Ahuramazda – Zarathustra õpetuse järgi ülemjumal, mõeldud üleva vaimuna, maailma ja inglite loojana ning isandana, viimses kohtus tasu ja karistuse jagajana.
