ave Flaubert
Püha Antoniuse kiusamine
MEENUTUSEKS LUGEJALE
Need, kes süüdistavad „Europeiat“ liigses elitaarsuses, võivad seda julgelt edasi teha, just nüüd, mil on välja antud käesolev raamat. On ju Flaubert kirjanike kirjanik, stilist, kelle kõrvale võib asetada vaid ehk Anton Tšehhovi, Marcel Prousti, Lev Tolstoi ja veel mõned, kuid vähesed. Veel enam – ka mõttesügavuselt, sõnumi edasiandjana, on Flaubert suurkuju, mitte kalju või pank, vaid lausa mägi, kõrgeim tipp. Loomulikult eeldab Flaubert’i looming erudeeritud lugejat. Kes aga veel erudeeritud lugeja pole, kuid selleks saada tahab, see lugegu läbi Flaubert’i looming ja ongi ülikool seljataga.
Gustave Flaubert sündis 12. detsembril 1821 Normandia pealinnas Rouenis kirurgi perekonnas. Üheksateistkümneselt lõpetab ta Roueni lütseumi ja aasta hiljem õpib Pariisis juurat. Teise ülikooliaasta lõpul põrub ta põhiaine eksamil läbi, jääb haigeks, terveneb, kuid ülikooli ta enam tagasi ei pöördu. Tegelikult huvitab teda juba ammu miski muu, ja kõige enam – muusikakirjastaja Schlésingeri abikaasa. Kes üksikasjalikumat huvi tunneb, lugegu läbi G. Flaubert’i romaan „Tundekasvatus“.
1845. a. kevadel osaleb Gustave Flaubert oma õe pulmareisil Itaalias. Genovas näeb ta Breugheli maali „Püha Antoniuse kiusamine“. Sellest hetkest peale hakkab Antonius Flaubert’i kiusama ega anna talle elu lõpuni rahu.
Flaubert’i kiusasid kõik tema kangelased. „Madame Bovary“ ümberkirjutamised ja korduvad redigeerimised on saanud lausa legendiks, aga „Püha Antoniuse“ viimistlemine ületab sellegi. Kanvaa oli kirjaniku peas juba valminud (kirjanikule nii vajalikust fantaasiast ei tundnud Flaubert kunagi puudust), aga tal polnud aega ega tahtmistki end nii raske loometööga muust maailmast eraldada. Parima lapsepõlvesõbra surm 3. aprillil 1848, millele eelnesid vahetult Pariisi Veebruarirevolutsiooni verised sündmused (üks Flaubert’i lähedasi sõpru sai haavata), ning ka muud elukatsumused (isa ja õde surid kaks aastat varem, keerulised suhted südamesõbranna Louise Colet’ga) viisid geniaalse fantaseerija iseenda samastamiseni Püha Antoniusega. Muide, Flaubert samastas end üldse oma kangelastega. Kui „Madame Bovary“ kohtuprotsessil (raamat anti amoraalsuse propageerimise pärast kohtusse) süüdistaja autorilt küsis, kust ta säärase liiderliku naise prototüübi oli leidnud, vastas Flaubert: „Emma, see olen mina!“
„Püha Antoniuse kiusamise“ esimese versiooni ettelugemine sõpradele leidis aset aprillis 1849. Sõbrad peavad teost ebaõnnestunuks ja soovitavad seda mitte avaldada. Kohe sõidab kirjanik ühega neist Põhja-Aafrikasse, sealt Jeruusalemma, Konstantinoopolisse, Ateenasse. See, et ta niisuguse marsruudi läbis, ilmneb ka raamatust, mida te peatselt lugema hakkate. Vististi on Flaubert’i meetod siiski parem kui Jules Verne’il, kes ei külastanud eales oma raamatutes kirjeldatud paiku. Reisilt tagasi jõudnud, alustab Flaubert hoopis „Madame Bovaryga“ ja töötab selle kallal viis aastat. Terve 1854. aasta kulub tal teise osa ümbertöötamisele, raamat valmib alles 1856. a. sügiseks.
Nüüd võinuks „ Püha Antoniuse kiusamisega“ uuesti algust teha, kuid „Madame Bovary“ kohtuprotsess rikkus tuju. Kirjanik sõidab taas Põhja-Aafrikasse – seekord Tuneesiasse – Kartaago varemeid uurima. 1862. aastal avaldab ta uue romaani „Salambõ“. Sealtpeale on ta lugupeetud kirjamees, keda kutsutakse keisri dineedele. Mondäänne elulaad viib mõtted jällegi Püha Antoniusele. Suvel oma maamajas püüab ta „ Antoniuse“ esimesest versioonist uut teost luua. Töö jääb pooleli – teda hakkab kiusama tema esimene noorusarmastus, ta sukeldub „Tundekasvatusse“. Kriitika teeb selle maha. Flaubert otsib lohutust George Sandilt, kes „Tundekasvatust“ kiidab ja soovitab „Püha Antoniustki“ avaldada. (Sand ei korrigeerinud eales oma teoseid.) Flaubert proovib siiski raamatut otsast lõpuni ümber teha. Algab Prantsuse-Preisi sõda, mis lõpeb lüüasaamisega. Rahvuslik häbi. Autasu! (Autor osales küll sõjas, kuid dekoreerimine tundus talle absurdsena.) 1871. a. sügisel külastab teda tema maamajas proua Schlésinger (nüüd juba lesena). Pärast kunagise armastatu lahkumist püüab Flaubert taas „Püha Antoniusele“ uut lihvi anda. 1872. aasta suvi on täiesti „Antoniuse“ päralt. See redaktsioon on arvult juba kolmas. Sügiskuudel loeb ta teose ette sõpradele, teeb parandusi, kirjutab juurde terveid lehekülgi uut teksti, siis viskab ta uued leheküljed nurka ja asendab need vanadega, seejärel vanad omakorda uutega. Lõpuks ei tea autor enam isegi, mis sellest raamatust saama peab. Kirjastaja pealekäimisel loovutab ta käsikirja just enne jõule. Aprillis 1874 ilmub „Püha Antoniuse kiusamine“ sellisel kujul, nagu teie seda lugeda saate.
Flaubert’i loomingu eestindamata osa pole nüüdseks teab kui suur. Lõpetamata satiiriline romaan „Bouvard ja Pécuchet“ ongi ainus, mis siiani meie kirjastajaid pole köitnud. Muide, Flaubert’i kirjavahetus George Sandi, vendade Goncourt ‘ide, Guy de Maupassant’i ja veel paljude teistega on kirjandusteadlaste meelispaladeks. Neist võib ammutada palju tarkust. Maupassant’i ema oli Flaubert’iga väga lähedalt seotud, isegi sedavõrd, et Maupassant pidas Flaubert’i lausa oma isaks. Ja ka oma loominguga seisab ta maailmakirjanduses oma vaimse isaga kõrvuti. See ongi üks koolkond. Jäi vist mainimata, et Gustave Flaubert suri 8. mail 1880 oma maamajas Normandias.
„Kolm juttu“ on Flaubert’i kõige küpsem teos. Lood oleksid kirjutatud justkui neile, kes tahavad õppida sulemeheametit. Loomulikult ei saa kirjanikuks õppida, aga heaks kirjanikuks ei saa ka ilma Flaubert’i „Madame Bovaryd“ ja „Kolme juttu“ lugemata. Kindlasti kuuluvad nii „Legend Püha Julianus võõrustajast“ kui ka Wilde’i „Õnnelik Prints“ ja Exupéry „Väike Prints“ maailmakirjanduse kaunimate lehekülgede hulka.
KOLM JUTTU
ÜKS LIHTNE HING
Tervelt pool sajandit kadestasid Pont-l’Évêque’i emandad proua Aubaini ta teenijanna Félicité pärast.
Saja frangi eest aastas keetis too süüa ja pidas maja, õmbles, pesi, triikis, oskas hobusega ümber käia, kodulinde nuumata, võid kokku lüüa ning jäi ustavaks oma emandale, kes polnud sugugi meeldiv inimene.
Proua oli abiellunud kena varanduseta noormehega, kes suri 1809. aasta algul ning jättis talle kaks tillukest last ja hulga võlgu. Pärast mehe surma müüs naine oma kinnisvara maha, välja arvatud Toucques’i ja Geffosses’i talud, millest sai umbes 5000 franki rendist aastas, ning lahkus Saint-Melaine’i majast, et kolida teise, vähem kulukasse, mis asus turuhoonete taga ja oli kuulunud tema esivanematele.
See kivivooderdisega maja asus põiktänava ja väikese tänava vahel, mis viis jõe äärde. Eri tasapinnad hoone sisemuses põhjustasid komistamist. Kitsas eeskoda eraldas kööki „saalist“, kus proua Aubain veetis kogu pika päeva akna all korvtoolis istudes. Valge krohvseina ääres oli reas kaheksa mahagonipuust tooli. Vana klaver baromeetri all kandis püramiidi meenutavat pappkarbi- ja kartongikuhja. Kaks lamburneiut seinavaibal külgnesid Louis XV stiilis kollasest marmorist kaminaga. Lauakell toa keskel kujutas Vesta templit ja üldse lõhnas kogu elamine pisut kopituse järele, sest põrand oli madalamal kui aed.
Teisel korrusel oli esiteks tohutu suur kahvatulillelise tapeediga „proua“ tuba, kus rippus keigari riietuses „härra“ portree. See oli ühenduses teise, väiksemaga, kus võis näha kahte madratsita lapsevoodit. Siis tuli alati lukus võõrastetuba, mis oli voodilinadega kaetud mööblist pungil. Edasi viis koridor kabinetti: seal täitsid raamatud ja paberipahn riiuleid, mis piirasid kolmest küljest laia, tumedast puust kirjutuslauda. Tagumine krohvsein mattus sulejoonistuste, guaššmaastike ning Audrani gravüüride alla – mälestused parematest aegadest ja kadunud hiilgusest. Kolmandal korrusel valgustas pööninguaken teenijakambrit, kust avanes vaade nurmedele.
Félicité tõusis aovalgel, et mitte missale hilineda, ja töötas vahetpidamata õhtuni; pärast, kui õhtusöök oli läbi, nõud pestud ning välisuks kindlalt suletud, tõmbas ta tukid süte alt välja ja uinus kolde ees, roosikrants pihus. Tingimise juures ei ilmutanud enam keegi kangekaelsust. Mis puhtusesse puutub, siis ajas Félicité keedupottide sära teised teenijad lausa meeleheitele. Et ta oli kokkuhoidlik, siis mälus
