kümme rubla kui viie kuu eest viiskümmend!»
Ta läheb ukse taha, peatub jälle ja ütleb:
«Kellestki ei ole mul nii kahju kui meie vaesest Liisast. Tütarlaps õpib konservatooriumis, liigub ainult heas seltskonnas, kuid riides käib jumal teab kuidas. Kasukas on selline, et häbi on end tänaval näidata. Oleks ta kellegi teise tütar, siis poleks veel midagi, kuid kõik teavad ju, et ta isa on kuulus professor, salanõunik!»
Ja kui ta on mulle mu nime ja auastet ette heitnud, lahkub ta viimaks. Nõnda algab mu päev. Kuid ka see, mis järgneb, ei ole parem.
Kui ma teed joon, astub mu juurde sisse minu Liisa, kasukas seljas, mütsike peas ja noodid käes, – täiesti valmis konservatooriumi minekuks. Ta on kahekümne kahe aastane, ent ta paistab noorem; välimuselt on ta kena ja meenutab pisut mu naist noorpõlves. Ta suudleb õrnalt mu meelekohta ja kätt ning ütleb:
«Tere, papake. Kas oled terve?»
Lapsepõlves armastas ta väga jäätist ja mul tuli tihti käia temaga kondiitriäris. Jäätis oli talle kõige kauni mõõdupuuks. Kui ta tahtis mind kiita, siis ütles ta: «Sina, papa, oled nagu koorejäätis.» Üht oma sõrmekest hüüdis ta pistaatsiasõrmeks, teist kooresõrmeks, kolmandat vaarikasõrmeks jne. Kui ta hommikuti tuli mulle tere ütlema, tõstsin ma ta harilikult oma põlvele istuma, suudlesin ta sõrmekesi ja laususin seejuures:
«Kooresõrmeke… pistaatsiasõrmeke… sidrunisõrmeke…»
Ka nüüd suudlen ma Liisa sõrmi vana mälestust mööda ja pomisen: «Pistaatsiasõrmeke… kooresõrmeke… sidrunisõrmeke…», kuid nüüd tuleb see hoopis teisiti välja. Olen külm nagu jäätis ning mul on häbi. Kui tütar mu juurde sisse astub ja mu meelekohta oma huultega puudutab, võpatan ma, nagu nõelaks mu meelekohta mesilane, naeratan sunnitult ja pööran oma näo ära. Sellest ajast peale, kui ma unepuuduse all kannatan, püsib mu ajus raudnaelana küsimus: tütar näeb sageli, kuidas mina, vana inimene, kuulus mees, punastan piinlikult sellepärast, et olen teenrile võlgu; ta näeb, kui tihti mure väikeste võlgade pärast sunnib mind tööd katkestama ja tundide kaupa ühest nurgast teise kõndima ning mõtlema, kuid miks ei ole ta kordagi salaja, nii et ema ei näeks, tulnud mu juurde ja sosistanud: «Isa, siin on mu kell, käevõrud, kõrvarõngad, kleidid… Pane see kõik panti, sul on vaja raha…» Miks ei ole ta, nähes, kuidas me emaga ekslikule tundele järele andes püüame inimeste eest oma vaesust varjata, loobunud kallist lõbust õppida muusikat? Ma ei võtaks vastu ei kella ega käevõrusid ega ohvreid, jumal hoidku mind selle eest – mul on vaja muud.
Ühtlasi meenub mulle ka mu poeg, ohvitser Varssavis. Ta on tark, aus ja kaine inimene. Kuid mulle on sellest vähe. Ma arvan, et kui mul oleks vana isa ja kui ma teaksin, et tal on vahel hetki, mil ta oma vaesust häbeneb, siis annaksin ma oma ohvitserikoha kellelegi teisele, ise aga läheksin kuhugi palgaliseks. Niisugused mõtted lastest tekitavad mulle kibedat meelehärmi. On siis neid mõtteid vaja? Ainult kitsarinnaline või kuri inimene võib kanda salajas viha tavaliste inimeste vastu sellepärast, et nad ei ole kangelased. Ent piisab sellest.
Kolmveerand kümme tuleb mul minna oma armsatele poistele loengut pidama. Panen end riidesse ja lähen teed mööda, mida tunnen juba kolmkümmend aastat ja millel on minu silmis oma ajalugu. Möödun suurest hallist majast, kus asub apteek; siin seisis kunagi väike majake, milles oli õllepood; selles õllepoes mõtlesin ma läbi oma dissertatsiooni ja kirjutasin Varjale esimese armastuskirja. Kirjutasin pliiatsiga paberilehele, mis kandis pealkirja «Historia morbi»2. Siis möödun väikesest koloniaalkauplusest; kunagi oli selle peremeheks juut, kes müüs mulle võlgu paberosse, hiljem paks eit, kes armastas üliõpilasi sellepärast, et «igaühel neist on ema»; nüüd istub seal punapäine kaupmees, väga ükskõikne mees, kes joob teed vaskkannust. Ja siis jõuangi süngete, ammust aega parandamata ülikooliväravate juurde; sealsamas on igavust tundev kojamees, pikk kasukas seljas, luud, lumehunnikud… Äsjasaabunud noormehesse, kes on tulnud provintsist ja kujutleb, et teaduse tempel on tõepoolest tempel, ei jäta säärased väravad elurõõmsat muljet. üldse etendavad vanad ja ajahambast puretud ülikoolihooned, sünged koridorid, tahmased seinad, valgusepuudus ning trepiastmete, varnade ja pinkide nukker välimus väga tähtsat osa nende tegurite seas, mis on soodustanud vene pessimismi arengut… Ja seal siis ongi meie aed. Sellest ajast saadik, kui ma üliõpilane olin, ei ole ta vist muutunud ei paremaks ega halvemaks. Ma ei salli seda aeda. Oleks palju parem, kui kidurate pärnade, kollaste akaatsiate ja harvade pügatud sirelite asemel kasvaksid siin kõrged männid ja toredad tammed. kelle meeleolu oleneb enamasti miljööst, peab seal, kus ta õpib, nägema enda ees igal sammul ainult ülevat, jõulist ja maitsekat… Jumal hoidku teda kidurate puude, katkilöödud akende, hallide seinte ja rebenenud vahariidega kaetud uste eest.
Kui ma ülikooli trepile lähenen, paisatakse uks pärani ja mind võtab vastu vana töökaaslane, mu nimekaim, minuealine šveitser Nikolai. Ta laseb mu sisse, ähib ja ütleb:
«Pakane väljas, teie ekstsellents!»
Või jälle, kui mu kasukas on märg:
«Sajab, teie ekstsellents!»
Siis jookseb ta minu ees ja avab mu teel kõik uksed. Kabinetis võtab ta mul hoolitsevalt kasuka seljast, kusjuures jõuab vahepeal teatada mõne ülikooliuudise. Tänu sellele, et kõik ülikoolišveitserid ja – teenrid on üksteisega head tuttavad, on talle teada kõik, mis sünnib neljas teaduskonnas, kantseleis, rektori kabinetis ja raamatukogus. Mida kõike ta ei tea! Kui meil on näiteks päevaküsimuseks rektori või dekaani erruminek, siis kuulen ma, kuidas ta, ajades juttu noorte teenritega, nimetab kandidaatide nimesid ja selgitab samas, et seda ja seda ei kinnitavat minister, see ja see keelduvat ise. Siis laskub ta fantastilistesse üksikasjadesse mingisuguste kantseleisse saabunud salapäraste paberite kohta ja salajase kõneluse kohta, mis olevat toimunud ministri ja kuraatori vahel jms. Kui need üksikasjad kõrvale heita, siis on tal peaaegu alati õigus. Karakteristikad, mis ta igale kandidaadile annab, on omapärased, kuid samuti õiged. Kui teil on vaja teada, mis aastal keegi väitekirja kaitses, ametisse astus, erru läks või suri, siis võtke appi selle soldati tohutu mälu, ja ta nimetab teile mitte ainult aasta, kuu ja päeva, vaid teatab ka veel üksikasju, mis selle või teise asjaoluga kaasnesid. Nõnda mäletada saab ainult see, kes armastab.
Ta on ülikooli pärimuste hoidja. Oma eelkäijatelt-šveitseritelt on ta pärinud hulga legende ülikoolielust. Sellele aardele lisab ta palju oma teadmistest, mis ta on kogunud oma teenistusaja jooksul, ja kui soovite, võib ta jutustada teile palju lugusid, olgu need siis pikad või lühikesed. Ta võib jutustada haruldaselt tarkadest inimestest, kes teadsid k õ i k e, suurepärastest töömeestest, kes ei maganud nädalate kaupa, rohkearvulistest teaduse märtritest ja ohvritest; headus pühitseb tal võitu kurjuse üle, nõrk võidab alati tugeva, tark rumala, tagasihoidlik uhke, noor vana… Kõiki neid legende ja väljamõeldisi ei tarvitse võtta puhta kullana, kuid kurnake need läbi, ja teil jääb filtrile see, mis on vaja: meie head traditsioonid ja kõikide poolt tunnustatud tõeliste kangelaste nimed.
Kõik meie teadmised teadlaste isikliku elu kohta piirduvad anekdootidega vanade professorite harukordsest hajameelsusest ja kahe-kolme teravmeelse naljaga, mis omistatakse kord Gruberile, kord mulle, kord Babuhhinile. Haritud inimeste kohta on seda vähe. Kui me armastaksime teadust, teadlasi ja üliõpilasi nõnda nagu Nikolai, siis kuuluksid me kirjandusse juba ammu terved epopöad, sangarilaulud ja suurvaimude elulood, mis meil praegu kahjuks puuduvad.
Kui Nikolai on mulle uudise teatanud, võtab ta nägu range ilme, ja algab meie asjalik kõnelus. Kui keegi kõrvaline isik sel ajal kuuleks, kui vabalt Nikolai terminoloogiat kasutab, võiks ta vahest mõelda, et see on soldatiks maskeeritud teadlane. Muuseas olgu öeldud, et kuulujutud ülikooliteenrite eruditsioonist on suuresti liialdatud. Tõsi küll, Nikolai teab üle saja ladinakeelse nimetuse, oskab luukeret kokku panna,
Haiguslugu (lad. k.). –
