sellest usust loobuma.
Kuid asi pole selles. Ma palun ainult suhtuda mu nõrkusse heatahtlikult ja mõista, et kui niisugune inimene, keda luuüdi arenemise küsimused huvitavad siiski rohkem kui universumi lõppeesmärk, lahutada kateedrist ja õpilastest, võrdub see sellega, kui pista ta äkki puusärki ja panna kaas peale, ära ootamata, kuni ta sureb.
Unepuudusest ja pingutavast võitlusest, mida ma pean suureneva jõuetuse vastu, toimub minus midagi kummalist. Loengu ajal tungivad mulle äkki pisarad kurku, silmades torgib ja ma tunnen kirglikku, hüsteerilist soovi sirutada ette oma käed ja valjusti halada. Mul on tahtmine karjuda valju häälega, et minule, kuulsale mehele, on saatus määranud surmanuhtluse, et umbes poole aasta pärast on siin auditooriumis peremeheks juba keegi teine. Ma tahan karjuda, et olen mürgitatud; uued mõtted, mis mu peas varem pole olnud, on mürgitanud mu elu viimased päevad ja aina nõelavad mu aju nagu moskiitod. Ja sel ajal näib mulle mu seisund niivõrd kohutav, et ma tahaksin, et kõik mu kuulajad heituksid, oma kohtadelt püsti hüppaksid ja paanilises hirmus ning ahastava kisaga ukse poole sööstaksid.
Pole kerge sääraseid hetki läbi elada.
II
Pärast loengut istun ma oma kodus ja töötan. Loen ajakirju ja dissertatsioone või valmistun järgmiseks loenguks, vahel kirjutan midagi. Ma ei tööta pidevalt, sest vahepeal tuleb vastu võtta külastajaid.
Kostab uksekell. See on ametivend, kes tuleb rääkima tööasjus. Ta astub minu juurde sisse, kaabu ja jalutuskepp käes, sirutab mõlemad minu poole ning ütleb:
«Tulin hetkeks, üheks hetkeks! Istuge, collega! Ainult paar sõna!»
Kõigepealt püüame teineteisele näidata, et me mõlemad oleme haruldaselt viisakad ja et teineteise nägemine valmistab meile tohutut rõõmu. Ma panen ta tugitooli istuma, tema aga paneb istuma minu; sealjuures me silitame ettevaatlikult teineteise pihta, puudutame nööpe, ja näib, nagu kobaksime teineteist ja kardaksime oma näppusid ära kõrvetada. Naerame mõlemad, olgugi et kumbki meist ei ütle midagi naljakat. Me võtame istet, kummardume teineteisele lähemale ja hakkame tasase häälega kõnelema. Kui südamlik meie suhtumine teineteisesse ka ei oleks, ei saa me ometi jätta oma kõnelust magustamata igasuguste üliviisakate sõnakõlksudega nagu: «Te suvatsesite õieti tähendada» või «Nagu mul juba oli au teile öelda», me pahvatame tingimata valjusti naerma, kui teine meist ütleb, olgugi ebaõnnestunud, teravmeelsuse. Kui oleme tööalase kõneluse lõpetanud, kargab ametivend järsku püsti, lehvitab kaabut mu töö suunas ja hakkab jumalaga jätma. Jälle kobame teineteist ja naerame. Saadan ta esikusse; seal aitan ametivennal kasuka selga, kuigi ta igati püüab sellest kõrgest aust hoiduda. Kui Jegor seejärel ukse avab, hoiatab mu ametivend, et ma end ei külmetaks, mina aga teen näo, nagu oleksin valmis temaga koos isegi tänavale minema. Ja kui ma lõpuks oma kabinetti tagasi pöördun, naeratab mu nägu vististi ikka veel inertsi mõjul.
Natukese aja pärast heliseb kell teist korda. Keegi astub esikusse, võtab end kana riidest lahti ja köhib. Jegor teatab, et on tulnud üliõpilane. Ma käsin ta sisse paluda. Mõne hetke pärast astub mu juurde meeldiva välimusega noormees. Juba aasta otsa on meie vahekord pinev: ta vastab mulle eksamitel äärmiselt halvasti ja ma panen talle ühtesid. Sääraseid vennikesi, keda ma üliõpilaste keeles öeldes kas pinnin või läbi kukutan, koguneb mul igal aastal seitsme mehe ümber. Suurem osa neist, kes ei õienda eksamit kas andetuse või haiguse tõttu, kannavad harilikult oma risti kannatlikult ega tingi minuga; tingijateks ja minu pool kodus käijateks on ainult sangviinikud, muretu ja kergemeelse loomusega poisid, kellel eksamite pikalevenimine rikub söögiisu ja segab korrapärast ooperis käimist. Esimestesse suhtun ma heatahtlikult, kuid teisi pinnin terve aasta läbi.
«Istuge,» sõnan ma külalisele. «Mis teil oli?»
«Vabandage, professor, et tülitasin…» alustab ta kogeldes ega vaata mulle otsa. «Ma poleks julgenud teid tülitada, kui poleks… Olen teie juures juba viis korda eksamil käinud ja… ja läbi kukkunud. Palun teid, olge nii hea, pange mulle rahuldav välja, sest et…»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
