Ütle seda nii, nagu oleks see sul juba olemas!
Mõistuse seadus
On olemas gravitatsiooniseadus ja teised loodusseadused, füüsika ja elekter, millest ma suurt aru ei saa. On olemas ka vaimsed seadused nagu põhjuse ja tagajärje seadus: mida annad, see tuleb sulle tagasi. Samuti on olemas mõistuse seadus. Ma ei tea, kuidas see toimib, nagu ma ei tea sedagi, kuidas elekter toimib. Ma tean ainult seda, et kui lülitile vajutada, hakkab tuli põlema.
Usun, et kui me mõtleme mõnda mõtet või ütleme mingi sõna või lause, väljub see meist vastavalt mõistuse seadusele ja tuleb meie juurde tagasi kogemusena.
Nüüd hakkame õppima vaimse ja ainelise vahelisi seoseid. Hakkame aru saama, kuidas mõistus toimib ja et meie mõtted on loova iseloomuga. Mõtted liiguvad peas tohutu kiirusega, seepärast on neid algul raske vormida. Meie suud seevastu on aeglasemad. Kui korrigeerime oma kõnet, kuulates, mida räägime, ega ütle välja negatiivseid mõtteid, siis võime hakata oma mõtteid vormima.
Välja öeldud sõnadel on tohutu jõud, paljud meist ei teadvusta endale, kui tähtsad on sõnad. Suhtugem sõnadesse kui alusesse, millele me pidevalt oma elu loome. Me kasutame sõnu kogu aeg, kuid me lobiseme niisama ja mõtleme harva sellele, mida tegelikult ütleme ning kuidas ütleme. Me pöörame vähe tähelepanu sõnade valikule. Tegelikult kasutab enamik meist rääkides negatiivseid sõnu.
Kui olime lapsed, õpetati meile õigekeelsust. Meid õpetati sõnu valima vastavalt õigekeelsusreeglitele. Siiski olen tähele pannud, et need reeglid muutuvad pidevalt ja see, mis kord on sobimatu, on teinekord sobilik ning vastupidi. Sõnad, mida varem peeti slängiks, on nüüd üldkasutatavad. Samas ei arvesta õigekeelsus sõnade tähenduse ja mõjuga meie eludele.
Teisest küljest ei õpetatud mulle koolis, et minu valitud sõnad on seotud minu elukogemustega. Keegi ei õpetanud mulle, et minu mõtetel on loov jõud ja et need võivad otseselt kujundada minu elu. Keegi ei õpetanud, et see, mida annan endast sõnade kujul, tuleb mulle tagasi kogemustena. Kuldreegli eesmärk oli näidata meile peamist seadust elus: “Tee teistele seda, mida ise teistelt ootad.” Mida annad, see tuleb sulle tagasi. See ei pea tekitama süütunnet. Keegi ei õpetanud mulle isegi seda, et ma olen armastust väärt ja et midagi head ära teeninud. Ja keegi ei õpetanud mulle, et elu on selleks, et mind toetada.
Mäletan, et lastena andsime sageli üksteisele õelaid ja haigettegevaid hüüdnimesid ning püüdsime üksteist halvustada. Aga miks? Kust me sellise käitumise õppisime? Vaata, mida meile õpetati. Paljudele meist rääkisid vanemad pidevalt, et oleme rumalad, juhmid ja laisad. Et oleme tüütu koorem ja pole küllalt tublid. Mõnikord kuulsime vanemate suust, et oleks parem, kui me poleks üldse sündinud. Võib-olla tundsime end neid sõnu kuuldes alandatuna, kuid sellest, kui sügavale meisse see solvumine ja valu tungis, saime vaevalt aru.
Enesega kõnelemise muutmine
Liiga tihti võtsime omaks vanematelt saadud varajased sõnumid. Kuulsime: “Söö toit ära!”, “Korista tuba ära!”, “Tee voodi korda!” – selleks, et meid armastataks. Sa said aru, et sind tunnustatakse vaid siis, kui teed teatud asju, et tunnustus ja armastus on tingimuslikud. Ometi oli see seotud kellegi teise väärtushinnangutega, mitte sinu sügava sisemise enesehinnanguga. Sa said aru, et saad elada ainult siis, kui teed neid asju, et teistele meeldida, sest vastasel korral pole sul mingit õigust elamiseks.
Need varajased sõnumid annavad oma panuse niinimetatud enesega kõnelemisele – viisile, kuidas me iseendaga räägime. Viis, kuidas me sisimas endaga räägime, on väga tähtis, sest see on aluseks väljaöeldud sõnadele. See loob vaimse õhkkonna, milles me tegutseme ja mis tõmbab meie juurde kogemusi. Kui me end alavääristame, muutub elu meie jaoks vähetähtsaks. Kui tunnustame ja armastame ennast, siis võib elu olla imeline rõõmupakkuv kingitus.
Kui meie elu on õnnetu ja me oleme rahulolematud, siis on väga lihtne süüdistada oma vanemaid või neid ning öelda, et see on nende süü. Seda tehes jääme samadesse oludesse, samadesse probleemidesse ja oma kibestumistesse kinni. Süüdistavad sõnad ei anna meile vabadust. Pea meeles, et sõnades on jõud. Meie jõud tuleneb oma elu eest vastutuse võtmisest. Ma tean, et oma elu eest vastutamine kõlab hirmutavalt, kuid seda me teeme, tunnistame me seda endale või mitte. Kui tahame oma elu eest vastutada, peame vastutama oma suu eest. Sõnad ja laused, mida ütleme, on meie mõtete pikendus.
Hakka kuulama, mida sa ütled. Kui kuuled, et kasutad negatiivseid või piiravaid sõnu, muuda neid. Kui ma kuulen mingit negatiivset lugu, ei korda ma seda kõigile. Ma leian, et see on küllalt ringelnud, ja lasen ta vabaks. Kui ma aga kuulen positiivset lugu, räägin selle edasi.
Kui oled koos teiste inimestega väljas, kuula, mida ja kuidas nad räägivad. Proovi, kas suudad leida seost nende jutu ja elukogemuste vahel. Paljud inimesed elavad oma elu tingivas kõneviisis. Peaksin on sõna, mille suhtes minu kõrv on väga tundlik. Iga kord, kui ma seda sõna kuulen, hakkab kelluke helisema. Sageli kasutavad inimesed ühes lõigus tosin korda sõna peaksin. Ja samad inimesed imestavad, miks nende elu tundub nii karmina ja miks nad ei suuda ühestki olukorrast välja tulla. Nad tahavad saavutada kontrolli suure hulga asjade üle, mida ei suuda kontrollida. Nad kas eksivad ise või leiavad, et keegi teine teeb valesti. Ja siis küsivad nad, miks nende elu ei ole vaba.
Samuti võime kõrvaldada oma keelekasutusest ja mõtlemisest sõna pean. Seda tehes vabastame suure hulga enda põhjustatud stressi. Me loome endas tohutu pinge, öeldes: “Ma pean tööle minema. Ma pean seda tegema. Ma pean … Ma pean.” Ütleme selle asemel: “Ma otsustan.” “Ma otsustan tööle minna, sest selle eest makstakse praegu hästi.” Ma otsustan annab elule hoopis teise perspektiivi. Kõik, mida me teeme, on meie enda valik, isegi kui see hetkel nii ei paista.
Paljud meist kasutavad sõna aga. Me väidame midagi, siis lisame väitele aga ja see viib meid kahte erinevasse suunda. Me saadame endale vasturääkivaid sõnumeid. Kuula edaspidi, kuidas sina kasutad sõna aga.
Veel üks väljend, mille suhtes tuleb tähelepanelik olla, on “ära unusta”. Oleme harjunud ütlema, et ära unusta seda või toda. Ja mis toimub? Me unustame. Me tahame meeles pidada, kuid unustame ära. Seepärast on parem hakata kasutama väljendit palun pea meeles, mitte ära unusta.
Kas sa kirud hommikul ärgates, et pead jälle tööle minema? Kas sa kurdad halva ilma üle? Kas kaebad, et selg või pea valutab? Mida sa ütled või mõtled hommikul järgmisena? Kas karjud laste peale, et nad üles tõuseksid? Enamik inimesi ütleb igal hommikul ühte ja sama. Kuidas aitab päeva alustada see, mida sa ütled? Kas see sõnum on positiivne, rõõmus ja tore? Või sa virised ja kirud? Kui sa virised, kurdad ja kaebled, siis valmistad end ette just niisuguseks päevaks.
Mis on sinu viimased mõtted enne voodisse minekut? On need jõulised ja tervendavad või viletsad muremõtted? Kui ma räägin viletsusemõtetest, ei pea ma silmas üksnes rahapuudust. Sa võid negatiivselt mõelda ükskõik millisest oma elu tahust, mis ei suju. Kas sa muretsed homse pärast? Mina loen tavaliselt enne magamaminekut midagi positiivset. Teadvustan endale, et une ajal toimub puhastumine, mis valmistab mind ette järgmiseks päevaks.
Pean väga kasulikuks unenägude analüüsimist lahendamaks probleeme või küsimusi. Tean, et minu unenäod aitavad mul hoolt kanda kõige eest, mis mu elus toimub.
Olen ainus inimene, kes mõtleb just nii nagu mina. Sina oled ainus inimene, kes mõtleb just nii nagu sina. Keegi ei saa sundida meid mõtlema teisiti. Me valime oma mõtted ise ja need on aluseks meie vestlusele endaga. Kui kogesin, kuidas see meetod toimib, hakkasin rohkem elama põhimõtete järgi, mida teistele õpetasin.
