korda elu usaldama ja suhtuma maailma kui sõbralikku paika, kogesin justkui valgustumist. Minu naljad muutusid lõbusamaks ega olnud enam nii teravad. Püüdsin lahti saada iseenda ja teiste kritiseerimisest ja hinnangute andmisest, lõpetasin õnnetute lugude rääkimise. Me oleme väga kärmed halbu uudiseid levitama. See on lausa hämmastav. Loobusin ajalehtede lugemisest ja hilisõhtustest uudistest, sest kõik uudised olid seotud vägivalla ja õnnetustega ning head oli väga vähe. Taipasin, et enamik inimesi ei tahagi kuulda häid uudiseid. Neile meeldib kuulda midagi halba, et oleks millegi üle kurta. Liiga paljud meist tegelevad negatiivsete lugude ringluses hoidmisega, kuni hakkame uskuma, et maailm ongi ainult halb. Mõnda aega tegutses raadiojaam, mis levitas ainult häid uudiseid. See lõpetas tegutsemise.
Kui ma põdesin vähki, otsustasin keelepeksu lõpetada ja avastasin endale üllatuseks, et mul polegi kellelegi midagi öelda. Taipasin, et mõnd sõpra kohates olen asunud temaga kohe ainult viimast soppa arutama. Lõpuks leidsin, et on ka teisi viise vestelda, kuigi vana harjumust oli raske murda. Kui mina klatšisin teisi, siis klatšisid teised tõenäoliselt ka mind, sest see, mida anname, tuleb meile tagasi.
Kui töötasin üha rohkem ja rohkem inimestega, hakkasin tõepoolest kuulma, mida nad ütlevad. Hakkasin kuulma sõnu, mitte üldist juttu. Tavaliselt võisin juba kümme minutit pärast uue kliendiga kohtumist täpselt öelda, miks tal on probleemid, sest kuulsin sõnu, mida ta kasutas. Ma sain kliendist aru tänu tema kõneviisile. Ma teadsin, et sõnad annavad oma panuse kliendi probleemidele. Kui nad rääkisid negatiivselt, siis võis ette kujutada, milline on nende kõnelus iseendaga. See pidi olema samasugune või isegi negatiivsem programmeerimine – vaene mõtlemine, nagu mina seda nimetasin.
Soovitan sulle ühte harjutust. Pane magnetofon telefoni juurde ja iga kord, kui telefoniga räägid, vajuta salvestuse nupule. Kui kassett on mõlemalt poolt täis lindistatud, kuula, mida ja kuidas sa oled rääkinud. Tõenäoliselt üllatud. Sa hakkad kuulma sõnu, mida kasutad, samuti hääletooni. Nii hakkad endale sõnu teadvustama. Kui leiad, et ütled midagi kolm või rohkem korda, pane see kirja, sest see on juba mudel. Mõned mudelid võivad olla positiivsed ja toetavad, kuid võib leiduda ka negatiivseid mudeleid, mida üha kordad.
Alateadvuse jõud
Räägituga seoses tahan kõnelda alateadvuse jõust. Meie alateadvus ei anna hinnanguid. Alateadvus võtab vastu kõik, mida ütleme, ja loob ennast vastavalt meie tõekspidamistele. Ta ütleb alati jah. Meie alateadvus armastab meid sedavõrd, et annab meile, mida nõuame. Valik on ometi meie. Kui valime need vaesed tõekspidamised ja arusaamad, siis oletab alateadvus, et seda me tahamegi. Ta annab meile pidevalt just seda, kuni oleme valmis muutma oma mõtted, sõnad ja tõekspidamised paremaks. Me ei jää iial kinni, sest võime alati otsustada teisiti. On miljardeid mõtteid, mille hulgast valida.
Meie alateadvus ei erista tõde väärast ja õiget valest. Me ei taha ennast sugugi hukka mõista. Me ei taha öelda endale midagi sarnast nagu: “Oh ma vana lollpea,” sest alateadvus korjab selle kõneluse enesega üles ja mõne aja pärast sa tunnedki end just sellisena. Kui sa ütled nii enda kohta korduvalt, muutub see sinu alateadvuses tõekspidamiseks.
Alateadvusel ei ole naljasoont ning on oluline, et sa seda teaksid ja sellest aru saaksid. Sa ei saa iseenda üle nalja heita ja arvata, et see midagi ei tähenda. Kui sa teed ennast maha, isegi soovist teravmeelitseda ja naljatada, võtab alateadvus seda tõena. Ma ei luba inimestel oma seminaridel rääkida mahategevaid nalju. Naljad võivad olla rõvedad, kuid mitte rahvust, sugu või mida iganes halvustavad.
Nii et ära heida enda üle nalja ega tee alandavaid märkusi, sest need ei too sulle häid kogemusi. Ära alaväärista ka teisi. Alateadvus ei tee vahet sinu ja teiste inimeste vahel. Ta kuuleb su sõnu ja usub, et räägid endast. Kui tahad järgmine kord kedagi kritiseerida, küsi endalt, miks. Sa näed teistes seda, mida endaski. Kritiseerimise asemel kiida parem teisi ja juba kuu aja pärast võid märgata endaga toimunud suuri muutusi.
Meie sõnad on tõepoolest suhtumise küsimus. Pane tähele, kuidas räägivad üksildased, õnnetud, vaesed ja haiged inimesed. Milliseid sõnu nad kasutavad? Millist tõde nad tunnistavad? Kuidas nad endast räägivad? Kuidas nad räägivad oma tööst, elust, suhetest? Mida nad tulevikult ootavad? Teadvusta endale nende sõnu, kuid palun ära torma kohe võõrastele inimestele ütlema, et nad hävitavad oma kõneviisiga enese elu. Ära ütle seda ka oma pereliikmetele ega sõpradele, sest sellist informatsiooni ei hinnata. Kasuta saadud teadmisi parem endaga kontakti leidmiseks ja harjuta ise, kui tahad, et su elu muutuks, sest kui sa oma kõneviisi kas või natukene muudad, hakkavad ka su kogemused muutuma.
Kui sul on mingi haigus ning sa usud, et see on ravimatu ja et sa sured ja et elu on halb, sest sinu puhul miski ei mõju, siis mida sellest arvata?
Sa võid oma negatiivse elukäsituse vabaks lasta. Kinnita endale, et oled armastusväärne inimene, kes on väärt terveks saama, ja et sa tõmbad ligi kõike, mida on tarvis paranemiseks füüsilisel tasandil. Tea, et oled valmis terveks saama ja et sinu paranemine on kindel.
Paljud inimesed tunnevad end kindlalt siis, kui nad on haiged. See on see tüüp inimesi, kellel on raske öelda sõna ei. Ainus viis, kuidas nad seda teha saavad, on öeldes: “Ma olen liiga haige, et seda teha.” See on suurepärane vabandus. Mäletan naist ühelt oma seminarilt, kellel oli kolm korda vähki opereeritud. Ta ei suutnud kellelegi ei öelda. Tema isa oli arst ja tema oli oma issi väike hea tüdruk, nii et ta tegi kõike, mis issi teha käskis. Tal oli võimatu öelda ei. Ükskõik mida sa temalt palusid, ta pidi ütlema jah. Võttis neli päeva aega, kuni ta suutis täiel häälel hüüda: “Ei!” Käskisin tal teha seda rusikat raputades. “Ei! Ei! Ei!” See hakkas talle meeldima, kui selgeks sai.
Ma leian, et paljud rinnavähki põdevad naised ei suuda öelda ei. Nad hoolitsevad kõigi, välja arvatud iseenda eest. Üks asi, mida ma rinnavähki põdevatele naistele soovitan, on õppida ütlema: “Ei, ma ei taha seda teha. Ei!” Kui kaks-kolm kuud öelda kõigele ei, võtavad asjad teise suuna. Naisel on vaja iseenda eest hoolitseda, öeldes: “Mina tahan teha seda, mitte toda, mida sina!”
Kui tegelesin klientidega nelja silma all, kuulsin neid sageli arutlemas piirangute üle. Nad tahtsid mulle alati selgitada, miks on ühel või teisel põhjusel kinni jäänud. Kui usume, et oleme kinni jäänud ja tunnistame oma paigalseisu, siis olemegi kinni. Me jääme “kinni”, sest meie negatiivsed tõekspidamised teostuvad. Keskendugem selle asemel parem oma jõule.
Paljud ütlevad, et minu lindistused on nende elu päästnud. Ma tahan, et te mõistaksite – ükski raamat ega lindistus ei päästa teid. Tükike helilinti plastikkarbis ei päästa su elu. Loeb see, mida sa saadud informatsiooniga ette võtad. Võin anda sulle palju ideid, kuid loeb see, mida sa ise teed. Soovitan kuulata mõnd salvestust järjest kuu aega või kauemgi, kuni seal esitatud mõtted muutuvad käitumismalliks. Ma ei ole sinu tervendaja ega päästja. Ainus inimene, kes muudab sinu elu, oled sina ise.
Millised on need sõnumid, mida sa tahad kuulda? Ma kordan seda üha uuesti ja uuesti – iseenda armastamine on kõige tähtsam asi, mida sa üldse teha saad, sest kui sa ennast armastad, ei tee sa endale ega kellelegi teisele haiget. See on eeldus ülemaailmse rahu saavutamiseks. Kuidas me saame sõda pidada, kui ma ei tee haiget ei endale ega sulle? Mida rohkem on inimesi, kes on jõudnud nii kaugele, seda paremaks muutub meie planeet. Me hakkame endale teadvustama, mis toimub, kui kuulame sõnu, mida iseendale ja teistele lausume. Seejärel viime läbi muutused, mis aitavad meil endal ja kogu ülejäänud planeedil terveneda.
4. peatükk
Vanade salvestuste ümberprogrammeerimine
Ole valmis tegema esimest sammu, olgu see kuitahes väike. Keskendu faktile,
