kahtlustesse kui sõbralikku meeldetuletusse
Inimesed küsivad minult sageli, kas nad ütlevad oma jaatusi õigesti ja kas need üldse toimivad. Mulle meeldib mõelda kahtlustest veidi teistmoodi kui sina neist võib-olla mõtled. Usun, et alateadvus asub meie kehas päikesepõimiku piirkonnas, kus sa hoiad neid sisimaid tundeid. Kui juhtub midagi ootamatut, tekivad sul selles piirkonnas tugevad aistingud. See ongi koht, kus sa kõike vastu võtad ja säilitad.
Lapsest peale on kõik saadud sõnumid – kõik meie teod, kogemused, ütlused – läinud päikesepõimiku piirkonda süstematiseerimiskabinetti. Mulle meeldib mõelda, et seal töötavad tillukesed toimetajad, kes meie mõtteid ja kogemusi süstematiseerivad. Paljudel meist on avatud toimikud pealdistega Ma pole küllalt tubli, Ma ei saa sellega iial hakkama, Ma teen seda valesti. Me oleme lausa mattunud selliste sõnumite alla. Siis aga ütleme korraga jaatuse: “Ma olen suurepärane inimene ja armastan ennast.” Toimetaja võtab sõnumi vastu ja ütleb: “No mis see nüüd on??? Kuhu see tuleb panna? Ma pole sellist varem näinud!”
Seejärel kutsub toimetaja välja Kahtluse: “Kahtlus! Tule õige siia ja vaata.” Kahtlus võtab sõnumi ja küsib Teadvuselt: “Mida see tähendab? Sa oled alati öelnud neid teisi asju.” Teadvuse tasandil võime reageerida kahte moodi. Me võime öelda: “Jah, sul on õigus, ma olen lausa kohutav. Ma pole üldse hea inimene. Ma vabandan. See pole õige sõnum.” Ning pöörduda tagasi vana juurde. Aga me võime ka Kahtlusele vastata: “Need teised on vanad sõnumid. Mul pole neid enam vaja. See siin on uus.” Ütle Kahtlusele, et ta avaks uue toimiku, sest nüüd hakkab tulema palju selliseid armastussõnumeid. Õpi kahtlust kohtlema sõbrana, mitte vaenlasena, ja täna teda küsitluse eest.
Pole oluline, mida sa siin ilmas teed. Pole oluline, kas sa oled panga president või nõudepesija, koduperenaine või madrus. Sinu sees on tarkus, mis on ühenduses universaalse tõega. Kui oled valmis vaatama endasse ja esitama lihtsa küsimuse: “Mida see kogemus tahab mulle õpetada?” ning kuulama, saad ka vastuse. Enamik meist tormab ringi, etendades seebiooperit või draamat, mida nimetab seda oma eluks, kuulmata midagi.
Ära anna oma jõudu ära teiste inimeste ettekujutusele õigest ja valest. Neil on meie üle võim ainult siis, kui me anname oma jõu neile. Terved inimgrupid annavad oma jõu ära teistele. Nii on paljudes kultuurides. Meie kultuuris annavad naised oma jõu meestele. Nad ütlevad: “Minu mees ei luba mul …” Muidugi annad sa nii oma jõu ära. Kui sa nii arvad, paned ennast karpi kinni ega saa ilma teise inimese loata midagi teha. Mida avatum sa oled, seda rohkem õpid, seda rohkem võid areneda ja muutuda.
Üks naine tunnistas kord mulle, et ta muutus pärast abiellumist väga ebakindlaks, sest teda oli just selles laadis kasvatatud. Võttis aastaid, enne kui ta aru sai, et tema hoiak surus teda nurka. Ta süüdistas kõiki – meest ja selle sugulasi – oma probleemides. Lõpuks nad lahutasid, kuid naine süüdistas meest ikka paljudes asjades, mis tema elus hästi polnud. Käitumismudelite ümberõppimiseks ja oma jõu tagasi saamiseks kulus kümme aastat. Tagantjärele sai ta aru, et tema ise oli vastutav selle eest, et ta polnud välja astunud ja oma õiguste eest seisnud – mitte tema mees ja sugulased. Nemad ainult kajastasid seda, mida naine sisimas tundis – jõuetust.
Ära anna oma jõudu ära ka selle põhjal, mida loed. Mäletan, kuidas lugesin mitu aastat tagasi ühe populaarse ajakirja artikleid, teades juhtumisi üht-teist artiklites käsitletud teema kohta. Minu arvates oli artiklites esitatud info ekslik. See ajakiri kaotas minu silmis usalduse ja ma ei lugenud seda enam aastaid. Sina juhid oma elu, seega ära arva, et kõik, mis trükki antakse, on alati õige.
Innustav kõnemees Terry Cole-Whittaker kirjutas suurepärase raamatu “Pole minu asi, mis sa minust arvad”. See on õige. Pole minu asi, mida sa minust mõtled – see on sinu asi. Lõppude lõpuks – see, mida sa minust arvad, kiirgab võngetena sinust välja ja tuleb sulle endale tagasi.
Kui me jõuame vaimuvalguseni, kui saame teadlikuks sellest, mida teeme, võime hakata oma elu muutma. Elu on tõepoolest olemas sinu jaoks. Sul on vaja ainult paluda. Ütle elule, mida sa tahad, ja lase seejärel kõigel heal sündida.
Teine osa
Barjääride kaotamine
Me tahame teada, mis meie sees toimub, et teaksime, mille me vabaks anname. Selle asemel, et oma valu varjata, võime ta täielikult vabaks lasta.
5. peatükk
Siduvate blokeeringute mõistmine
Kroonilised enesevihkamise, süü ja enesekriitika mudelid suurendavad stressi kehas ja nõrgestavad immuunsüsteemi.
Nüüd, mil me mõistame juba veidi paremini oma sisemist jõudu, vaatame, mis takistab meid seda jõudu kasutamast. Arvan, et meil kõigil on mingid barjäärid. Isegi kui me tegeleme palju iseendaga ja puhastame end blokeeringutest, kerkivad ikka pinnale vanade barjääride uued kihid.
Paljud meist tunnevad end väga puudulikena ja arvavad, et nad pole küllalt tublid ega suuda ka kunagi tubliks saada. Ja kui leiame, et meiega on midagi viltu, siis hakkame otsima vigu ka teistes inimestes. Kui me ka edaspidi räägime: “Ma ei saa seda teha, sest mu ema ütles … mu isa ütles …” siis me pole veel suureks kasvanud.
Nüüd tahad sa oma barjäärid kaotada ja võib-olla õppida midagi uut, mida sa seni veel ei tea. Võib-olla tekitab mõni lause siin sinus uue mõtte.
Kas kujutad ette, kui vahva oleks, kui sa saaksid iga päev selgeks ühe uue idee, mis aitab sul minevikust vabaneda ja tuua oma ellu harmooniat? Kui sa teadvustad endale ja mõistad oma elu kulgu, siis tead, millises suunas minna. Kui suunad oma energia enda tundmaõppimisele, siis hakkad lõpuks nägema probleeme ja teemasid, mis lahendamist ootavad.
Meil kõigil on elus väljakutseid. Kõigil. Keegi ei lähe läbi elu ilma väljakutseteta; mis oleks muidu selle erilise Maal asuva kooli eesmärk? Väljakutsed võivad olla seotud tervisega, suhetega, elukutsega või rahaga. Mõnel on kõike vähe, mõnel palju.
Arvan, et üks meie suurimaid probleeme on see, et meil pole aimugi, mida me tahame vabaks lasta. Me teame, mis ei toimi, samuti teame, mida elult tahame, kuid me ei tea, mis meid takistab. Heidame siis seekord pilgu blokeeringutele, mis meid seovad.
Mõtle hetkeks oma käitumismudelitele, probleemidele ja asjadele, mis sind takistavad – millisesse kategooriasse nad kuuluvad? Kas see on kriitika, hirm, süütunne või vimm? Ma nimetan neid kategooriaid suureks nelikuks. Milline neist on sinu lemmik? Minu lemmikud olid kriitika ja vimm üheskoos. Võib-olla oled sa samasugune nagu mina ja sul on kaks või kolm lemmikut. Kas see on hirm, mis alati esile kerkib, või süütunne? Kas sa oled väga kriitiline või kannad endas vimma? Pane tähele, et vimm on allasurutud viha. Nii et kui sa arvad, et sul ei lubata oma viha välja näidata, siis on sinus hoiul palju vimma.
Me ei saa oma tundeid eitada. Me ei saa neid ignoreerida, nagu sobivaks peame. Kui mul diagnoositi vähk, pidin väga ausalt endasse vaatama. Pidin tunnistama nii mõndagi, mida ma enda kohta teada ei tahtnud. Olin vimma täis ja minus oli palju minevikust pärit kibedust. Ütlesin endale: “Louise, sul ei ole enam aega sellele järele anda. Sa pead tõepoolest muutuma.” Või nagu ütleb Peter Mc Williams: “Sa ei saa endale enam kauem lubada luksust negatiivselt mõelda.”
Sinu kogemused peegeldavad alati sisemisi tõekspidamisi. Sa võid tõepoolest kogetut vaadeldes öelda, millised on sinu tõekspidamised. Võib-olla on see häiriv, kuid kui sa vaatad inimesi, kellega oled elu jooksul kokku puutunud, siis nad kõik peegeldavad mõnd tõekspidamist, mis sul enda kohta on. Kui sind on kogu
